Paljud lapsed hingavad läbi suu. Suuhingamine pole aga iluviga, vaid mõjutab tervist ning vajaks lahendamist. Toimiv abi on olemas – müofunktsionaalne teraapia.
Tekst: Kristina Traks
Suuhingamine tekib enamasti ninahingamistakistuse tõttu, selgitab Glossom Tervisekliiniku müofunktsionaalne terapeut Ivika Laas. Ninahingamist võib takistada suurenenud adenoid, nina turse, nohuna väljenduv allergia või hoopis nina vaheseina kõverus vms.
Ninahingamistakistuse olemasolu hindab ja diagnoosib kõrva-nina-kurguarst, allergiakahtluse korral allergoloog. Paljudel juhtudel on probleem juba kõrvaldatud – adenoid eemaldatud või allergia kontrolli alla saadud –, kuid harjumus hingata läbi suu püsib.
„Suu kaudu hingamise harjumus võib tekkida ka siis, kui lapse keel ei liigu piisavalt, näiteks on keelekida tugevalt kinnitunud – lapse keel puhkab sel juhul suu põhjas ning lihased ei saa tugevaks muutuda, kui keele liikumine on takistatud. Nõrkade lihaste tõttu vajub suu lahti. Keel peaks olema suus iseseisvalt liikuv ning see võimaldab lapsel korrektselt neelata, mäluda ja normaalselt kõneleda. Keele õige puhkeasend on vastu suulage,“ selgitab Ivika Laas.
Müofunktsionaalse terapeudi juures käivad kõige sagadamini 4–9-aastased lapsed, keda suunavad teraapiasse tavaliselt hambaarstid või ortodondid. Nemad näevad, et keele asend on vale ning hambakaartes on juba toimunud muutused – hambad kipuvad puseriti minema. Ivika sõnul on palju ka neid vanemaid, kes tulevad ise palju varem, kuna märkavad, et lapsel on probleem.
Mis vihjab suuhingamisele?
Vihjeid suuhingamisele on mitu. Esimene asi on muidugi see, et lapse suu on püsivalt avatud või on kuuldav suu kaudu hingamine. Seda võib märgata une ajal, aga ka piltidel või rahuasendis, kui laps on millelegi keskendunud, näiteks vaatab multikaid. „Punaseks lipukeseks on ka kõne mitteeakohane areng – kõne arengus on tekkinud mahajäämus või räägib laps pikalt nn oma keeles just nõrkade lihaste tõttu,“ kirjeldab Ivika. „Suuhingamisele viitavad sageli ka uneaegse hingamishäire tunnused – öine ärkamine, siplemine, norskamine, vee joomine, öine WC-s käimine või allapissimine (enurees) ja lapse päevane väsimus. Mul on käinud vastuvõtul vanemaid koolilastega, kes on hommikul ärgates nii väsinud, et ema riietab kooliks sisuliselt magavat last.“
Mõnikord on raskendatud mälumine – laps eelistab süüa pehmet toitu, tõmbab sageli vett ja toitu kurku, lapse toitumine on hästi valikuline või ta ei jaksagi mäluda ning jätab seetõttu söömata. „Seda tuleb ette eriti lihaga, kuid väikese toiduvaliku tõttu võib siit edasi välja kujuneda toitainete ja vitamiinide puudus,“ toob Ivika näite, kuidas suuhingamise probleem on tegelikult palju laiem kui lihtsalt suu lahti olemine. „Alati ei otsita abi lasteaiaeas ning jõutakse visiidile juba koolilapsega. Eks arvatakse, et laps kasvab probleemist välja, aga kui on tekkinud harjumuslik suuhingamine, siis seda esineb ka täiskasvanutel – probleem võib olla ammu lahendatud, aga inimene hingab ikkagi läbi suu, sest on nii harjunud.“
Paljudel lastel on probleemiks keelekida liialt tugev kinnitumine. Seda kontrollitakse juba beebidel ning vajadusel keelekida vabastatakse. Uuringud näitavad Ivika sõnul, et kui teha müofunktsionaalset teraapiat enne ja pärast keelekida vabastamist, on tulemused palju paremad, sest keele liikumine õpetatakse harjutustega ringi ning keelekida uuesti tugevalt kinnitumine paranemise käigus on vähetõenäoline.
Vähe teatakse seda, et suuhingamine muudab näokolju kuju ja hambakaart. Suuhingamine võib põhjustada näiteks liiga kitsast hambakaart, kuhu hambad justkui ära ei mahu. Suuhingamine võib rikkuda juba tehtud kalli breketravi. „Arvatakse, et kui hambad on puseriti ega mahu suhu ära, siis ortodont teeb asja korda. Ta teebki, aga kui hammaste asendi on põhjustanud suuhingamine, keele vale liikumine ja nõrgad lihased, võib tagasilangus tulla isegi vaid 4 kuuga. Samas on teatud juhtudel müofunktsionaalsete harjutustega võimalik breketravi ennetada – hambakaar saab lapse kasvades muutuda laiemaks, kui vabaneda suuhingamise harjumusest,“ selgitab Ivika.
Abi on olemas
Ivika ütleb, et tavaliselt jõutakse tema juurde siis, kui probleem on juba suur ja kestnud mõnda aega. „Kui laps on nädal aega nohu tõttu hinganud läbi suu, siis ei ole muidugi mõtet tulla, sest kui möödub nohu, saab korda ka hingamine. Aga kui asi on kestnud terve hooaja ja rohkemgi, siis peaks küll uurima, milles on probleem,“ sõnab ta. „Esimesel visiidil on meil pikk vestlus lapsevanemaga, sest tegemist on kompleksse probleemiga, mis mõjutab kogu organismi. Hindan lapse hingamist ja seda, kas ta saab läbi nina hingata. Vaatan keele liikumist, kui võimalik, hindan keelekida ning annan kaasa kodused harjutused. Kui suuhingamise põhjuseks paistab olevat mõni ilmne probleem, näiteks suurenenud adenoid või allergia, suunan lapse vastava eriala arstile.“
Harjutused on Ivika sõnul alguses lihtsad ning lähevad tasapisi keerulisemaks. Nagu ka füsioteraapia puhul on harjutustest abi ainult siis, kui neid ka päriselt järjekindlalt tehakse. „Loome keele kontakti suulaega ja teeme hingamisharjutusi. Teraapias kasutame ka aparaate, mis suunavad neelamist ja keelefunktsiooni. Muidugi on see kõik vabatahtlik ja mänguline,“ selgitab terapeut.
„Kui harjutusi teha nii, nagu on soovitatud, siis esimesed tulemused tulevad küllaltki kiiresti – juba mõne nädalaga. Samas on harjutuste tegemise eest hoolt kanda ikkagi lapsevanema asi, kes peab neid meelde tuletama ja last motiveerima. Vähe on lapsi, kes on nii tublid, et teevad harjutusi ilma vanemliku toe ja suunamiseta,“ märgib Ivika.
Harjutusi peaks iga päev tegema 3–5 minutit ning need võiks liita olemasoleva rutiiniga – näiteks enne või pärast muinasjutu lugemist või hambapesu. „Suvel soovitan harjutusi teha hommikul, sest õhtul ollakse õues, talvel jälle vastupidi,“ õpetab Ivika. „Hea on teada, et tulemused on püsivad ning neid harjutusi ei pea tegema eluaeg. Kui keelefunktsioon on õige, siis see on nagu jalgrattasõit – selle peale ei pea enam mõtlema ja see on eluks ajaks selge.“
Varasem algus, kiiremad tulemused
Ivika ütleb, et müofunktsionaalse teraapiaga on nagu iga raviga – mida varem peale hakata, seda kiiremini tulevad tulemused. „Näokolju areng on kõige kiirem kuni kuuenda eluaastani, seevastu 14–15-aastased lapsed on juba põhimõtteliselt täiskasvanud,“ ütleb ta. Samas ei ole liiga hilja muret lahendada ka täiskasvanuna: „Minu juures käis üks meesterahvas varasema suuhingamisharjumusega. Esimesel korral kohtudes alustasime harjutustega ning ta nägi väga kiiresti tulemusi. Kui kohtusime kolmandat korda, siis märkis ta, et on 6 aastat oma und jälginud ja nüüd viimased 3 nädalat võitnud oma päevadesse tunni juurde – magab tund aega vähem, aga ärkab puhanuna.“
Kokkuvõttes ütleb Ivika, et suuhingamine on kompleksne terviseprobleem, mis seotud organismi paljude eri tahkude ja funktsioonidega. Ta lisab, et välismaal on selle temaatikaga tegeletud juba kaua, kuid Eestis on vastava ala spetsialiste vähe. „Ka arstide teadlikkus võiks sel teemal olla suurem, paljud pere- ja hambaarstid ei oska suuhingamise probleemi märgata ja patsienti edasi suunata. Lapsevanemad näevad oma last aga iga päev ja võiksid samuti märgata, kui laps pidevalt läbi avatud suu hingab.“
