
THROMBO ASS GASTRORESISTENTNE TBL 100MG N100
5,76 €
Leiti 6 toode(t)
Südameaspiriin on tavakeelne nimetus väikeseannuselisele atsetüülsalitsüülhappele, mida kasutatakse trombotsüütide aktiivsuse vähendamiseks. Tavapärased säilitusannused on sageli 75–100 mg ööpäevas, kuid sobiv annus ja ravi kestus sõltuvad konkreetsest diagnoosist ning raviskeemist. Ravimi eesmärk on vähendada arteriaalse trombi tekkeriski olukordades, kus sellest saadav kasu ületab võimaliku verejooksuriski.
Südameaspiriini roll on kõige selgem inimestel, kellel on juba diagnoositud aterosklerootiline südame-veresoonkonna haigus või esinenud teatud trombootiline sündmus. Inimesel, kellel sellist haigust ei ole, hinnatakse aspiriini võimalikku kasu ja verejooksuriski individuaalselt. Apotheka südameaspiriinide kategooriast leiab väikeseannuselise atsetüülsalitsüülhappe preparaate, kuid pikaajaline kasutamine peaks põhinema selgel meditsiinilisel näidustusel.
Kui veresoone sein kahjustub, aktiveeruvad trombotsüüdid ehk vereliistakud ja aitavad moodustada verehüüvet. See on organismi normaalne kaitsemehhanism, mis aitab verejooksu peatada. Aterosklerootilise naastu kahjustumisel võib sama mehhanism aga viia trombi tekkeni arteris ning piirata või katkestada verevoolu südamesse või ajju. Atsetüülsalitsüülhape pärsib trombotsüütides pöördumatult tsüklooksügenaas-1 ensüümi ja vähendab tromboksaan A2 moodustumist. Selle tulemusel väheneb trombotsüütide agregatsioon ehk nende kalduvus omavahel kokku kleepuda.
Väikeseannuselise aspiriini kõige paremini tõendatud kasutusvaldkond on sekundaarne ennetus. See tähendab uute südame-veresoonkonna sündmuste ennetamist inimesel, kellel on juba esinenud aterotrombootiline haigus, näiteks müokardiinfarkt või teatud isheemiline ajuvereringehäire, või kellele on tehtud koronaararterite revaskularisatsioon. Suures randomiseeritud uuringute metaanalüüsis vähendas trombotsüütidevastane ravi suure riskiga patsientidel tõsiste vaskulaarsete sündmuste esinemist ligikaudu veerandi võrra. Pikaajalisel kasutamisel olid 75–150 mg aspiriiniannused vähemalt sama efektiivsed kui suuremad annused.1
Pärast ägedat koronaarsündroomi või koronaarstendi paigaldamist võib teatud perioodil olla vajalik kasutada aspiriini koos teise trombotsüütidevastase ravimiga. Ravi kestus ja ravimite kombinatsioon sõltuvad muu hulgas isheemilisest riskist, verejooksuriskist, tehtud protseduurist ja kaasuvatest haigustest. Seetõttu ei ole pärast infarkti või stendi paigaldamist raviskeemi iseseisev muutmine ohutu. Ka pikemaajalise ravi puhul võib arst valida aspiriini asemel mõnes olukorras teise trombotsüütidevastase ravimi.
Aspiriini kasutamisel tuleb arvestada ka südame-veresoonkonna haiguse tüübiga. Näiteks ei tähenda iga insult automaatselt aspiriiniravi: isheemiline insult ja ajuverejooks on erinevad seisundid. Samuti vajab kodade virvendusega seotud insuldirisk sageli trombotsüütidevastase ravimi asemel antikoagulantravi. Sobiv ravi valitakse diagnoosi ja inimese individuaalse riski põhjal.
Südame-veresoonkonna risk sõltub lisaks varasematele haigustele vererõhust, LDL-kolesteroolist, suitsetamisest, diabeedist, vanusest ja teistest teguritest. Nende jälgimise tähtsusest saab lugeda Apotheka artiklist „Miks on oluline oma tervisenäitajaid teada?“. Koduseks jälgimiseks saab sobiva seadme valida Apotheka vererõhuaparaatide kategooriast.
Oluline on eristada südameaspiriini aspiriini kasutamisest valu või palaviku leevendamiseks. Toimeaine on sama, kuid annus ja eesmärk erinevad. Suurema annusega atsetüülsalitsüülhappe preparaate kasutatakse muu hulgas valu ja palaviku korral. Nendega saab tutvuda Apotheka aspiriini ning valuvaigistite ja palavikualandajate kategoorias.
Primaarne ennetus tähendab südameinfarkti, insuldi või muu aterosklerootilise südame-veresoonkonna sündmuse ennetamist inimesel, kellel sellist haigust varem diagnoositud ei ole. Aspiriin võib vähendada osa trombootiliste sündmuste riski, kuid samal ajal suureneb verejooksu tõenäosus. Seetõttu erineb primaarse ennetuse otsustusloogika oluliselt olukorrast, kus inimesel on juba olnud infarkt või muu aterotrombootiline sündmus.
2019. aastal JAMA-s avaldatud süstemaatilises ülevaates ja metaanalüüsis analüüsiti 13 randomiseeritud uuringut kokku 164 225 inimesega, kellel ei olnud uuringu alguses teadaolevat südame-veresoonkonna haigust. Aspiriini kasutajatel esines veidi vähem kardiovaskulaarseid sündmusi, kuid samal ajal oli neil rohkem suuri verejookse. Kardiovaskulaarsete sündmuste absoluutne risk vähenes 0,38 protsendipunkti võrra, samal ajal suurenes suure verejooksu absoluutne risk 0,47 protsendipunkti võrra.2
Seetõttu on verejooksurisk aspiriiniravi otsustamisel sama oluline kui südame-veresoonkonna risk. Riski võivad suurendada muu hulgas varasem mao- või kaksteistsõrmiksoole haavand, seedetrakti verejooks, kõrgem vanus, kontrollimata kõrge vererõhk ning samaaegne antikoagulantide, teiste trombotsüütidevastaste ravimite või osade põletikuvastaste ravimite kasutamine. Üksiku riskiteguri, näiteks kõrge kolesteroolitaseme olemasolu ei tähenda seega automaatselt vajadust aspiriini järele.
Rahvusvahelised soovitused käsitlevad aspiriini kasutamist esmaseks ennetuseks valikuliselt. USA ennetusteenuste töörühma soovituse järgi on 40–59-aastasel vähemalt 10% hinnangulise kümneaastase südame-veresoonkonna riskiga inimesel aspiriini alustamise otsus individuaalne ning oodatav netokasu on väike. 60-aastastel ja vanematel ei soovitata väikeseannuselist aspiriini esmaseks ennetuseks alustada.3
Aspiriini kasutamise otsuses tuleb arvestada inimese üldist südame-veresoonkonna riski ja samal ajal võimaliku verejooksu riski. Kõrge LDL-kolesterooli ja teiste riskitegurite käsitlust saab lugeda Apotheka artiklist „Mul on kõrge kolesterool – ja siis? Apteeker annab nõu“ ning artiklist „Jah või ei kolesteroolile?“.
Primaarse ennetuse keskmes on sageli teised meetmed: suitsetamisest loobumine, vererõhu kontroll, vere lipiidide korrigeerimine vastavalt riskile, regulaarne liikumine, diabeedi hea ravi ja tasakaalustatud toitumine. Need sammud mõjutavad südame-veresoonkonna riski laiemalt kui ühe trombotsüütidevastase ravimi lisamine. Südame tervisega seotud tooterühmad on koondatud Apotheka südame ja veresoonkonna ning südamele mõeldud toodete kategooriatesse.
Südameaspiriini ohutu kasutamine algab sellest, et ravimit kasutatakse täpselt kokkulepitud näidustusel ja annuses. Trombotsüütidevastaseks raviks kasutatakse sageli 75–100 mg säilitusannust ööpäevas, kuid konkreetse preparaadi puhul tuleb järgida ravimi infolehte ja arsti juhiseid. Annuse omal algatusel suurendamine ei anna automaatselt suuremat kaitset südameinfarkti või insuldi eest, kuid võib suurendada kõrvaltoimete riski. Gastroresistentse kattega tablett tuleb üldjuhul neelata tervelt, kui konkreetse ravimi infoleht ei ütle teisiti.
Aspiriini kõige olulisemaks võimalikuks kõrvaltoimeks on verejooks. Seedetrakti verejooks võib avalduda näiteks musta tõrvataolise väljaheite, nähtava vere või verioksena. Ebatavaline ulatuslik verevalumite teke, pikalt kestev veritsus või tugev nõrkus võivad samuti vajada hindamist. Tugev verejooks, veriokse, must väljaheide koos halva enesetundega või järsku tekkinud neuroloogilised sümptomid vajavad kiiret meditsiinilist abi.
Olulised on ka ravimite koostoimed. Aspiriini kasutatakse mõnes raviskeemis koos klopidogreeli või teise trombotsüütidevastase ravimiga ning teatud olukordades võivad patsiendil olla samaaegselt näidustatud ka antikoagulandid. Sellised kombinatsioonid võivad olla meditsiiniliselt vajalikud, kuid suurendavad verejooksuriski ning nende kasutamine peab põhinema raviskeemil. Samuti vajavad tähelepanu mittesteroidsed põletikuvastased ravimid, näiteks ibuprofeen, sest nende samaaegne kasutamine võib suurendada seedetrakti kõrvaltoimete riski ning mõjutada aspiriini trombotsüütidevastast toimet.
Mao- ja kaksteistsõrmiksoole probleemide puhul hinnatakse inimese individuaalset riski. Varasema haavandi või seedetrakti verejooksu ning teiste riskitegurite korral võib arst määrata maohapet vähendava prootonpumba inhibiitori. Sellist maokaitset ei ole vaja automaatselt igale südameaspiriini kasutajale. Ka gastroresistentse kattega tablett ei kõrvalda aspiriini süsteemset mõju vere hüübimisele ega välista seedetrakti verejooksu võimalust.
Kui aspiriin on määratud pärast südameinfarkti, koronaarstendi paigaldamist või muu selge näidustuse tõttu, ei tohiks ravi omal käel katkestada. Trombotsüütidevastase ravi enneaegne muutmine võib teatud olukorras suurendada uue trombootilise sündmuse riski. Sama kehtib operatsiooni ja hambaravi kohta: aspiriini ei ole vaja enne iga protseduuri automaatselt ära jätta. Protseduuri tegijale tuleb ravimist teada anda ning jätkamise või ajutise katkestamise otsus tehakse protseduuri veritsusriski ja aspiriini kasutamise põhjuse alusel.
Ravi eesmärki tasub teada ka patsiendil endal: kas aspiriin määrati pärast infarkti, stendi, isheemilist ajuvereringehäiret või mõnel muul põhjusel. See aitab vältida juhuslikku katkestamist ja ravimite dubleerimist. Kui raviskeem on ebaselge, saab nõu küsida arstilt või apteekrilt. Südameaspiriiniga seotud ravimid leiab Apotheka südameaspiriinide ja laiemalt südamele mõeldud toodete kategooriast.
Toimeaine on mõlemal juhul atsetüülsalitsüülhape, kuid annus ja kasutamise eesmärk erinevad. Südameaspiriini kasutatakse väikestes annustes trombotsüütide aktiivsuse vähendamiseks, suuremaid annuseid sisaldavaid preparaate kasutatakse muu hulgas valu ja palaviku leevendamiseks.
Aspiriini kasutamine sõltub sellest, kas inimesel on juba diagnoositud aterosklerootiline südame-veresoonkonna haigus ning kui suur on tema südame-veresoonkonna ja verejooksu risk. Pikaajalist ennetavat kasutamist ei ole mõistlik omal algatusel alustada.
Ei. Kõrge LDL-kolesterool on oluline südame-veresoonkonna riskitegur, kuid see ei ole üksi aspiriiniravi näidustus. Raviotsus sõltub inimese kogu riskiprofiilist ja varasematest haigustest.
Jah. Atsetüülsalitsüülhape suurendab seedetrakti verejooksu riski ning võib olla seotud haavanditega. Suurema seedetrakti riskiga inimesele võib arst vajaduse korral määrata maokaitse.
Mõnes raviskeemis kasutatakse aspiriini koos teise trombotsüütidevastase ravimi või antikoagulandiga. Selline kombinatsioon võib olla vajalik, kuid suurendab verejooksuriski ning peab põhinema arsti määratud raviskeemil.
Aspiriini ei tohiks enne protseduuri automaatselt katkestada. Otsus sõltub protseduuri veritsusriskist ja põhjusest, miks aspiriin on määratud. Teavita protseduuri tegevat tervishoiutöötajat kasutatavatest ravimitest ja järgi tema juhiseid.
Südameaspiriin on oluline trombotsüütidevastane ravim, mille kõige selgem kasu on teatud juba olemasoleva aterosklerootilise südame-veresoonkonna haiguse korral. Õigel näidustusel aitab see vähendada uute trombootiliste sündmuste riski, kuid täpne raviskeem sõltub diagnoosist, teistest ravimitest ning isheemilise ja verejooksuriski suhtest.
Inimesel, kellel südame-veresoonkonna haigust varem diagnoositud ei ole, ei ole aspiriin universaalne ennetusravim. Südame-veresoonkonna riski vähendamisel on keskse tähtsusega vererõhu ja kolesterooli kontroll, suitsetamisest hoidumine, regulaarne liikumine, diabeedi hea ravi ja tervislik toitumine.
Aspiriini kasutamisel tasub teada oma ravimi annust, kasutamise põhjust ja võimalikke koostoimeid. Kui südameaspiriin on määratud pärast infarkti, stendi paigaldamist või muu kindla näidustuse tõttu, ei tohiks raviskeemi iseseisvalt muuta. Küsimuste, uute kõrvaltoimete või ebatavalise verejooksu korral tuleb nõu pidada arsti või apteekriga.