Seespidiseks kasutamiseks

Veenilaiendid on kroonilise veenihaiguse üks nähtavaid avaldumisvorme. Need tekivad siis, kui pindmised veenid laienevad ning veeniklappide töö ei taga enam piisavalt tõhusat ühesuunalist verevoolu südame poole. Tulemuseks võib olla venoosne refluks ja suurenenud rõhk jalgade veenides. Lisaks naha all nähtavatele veenikomudele võivad kaasneda jalgade raskus- ja väsimustunne, valu, sügelus, krambid ning pahkluude turse. Haiguse raskemates staadiumides võivad kujuneda nahamuutused ja venoossed haavandid.¹

Sümptomite leevendamiseks kasutatakse erinevaid meetodeid, sealhulgas liikumist, kompressioonravi ja vajadusel veenipreparaate. Apotheka seespidiseks kasutamiseks mõeldud veenipreparaatide hulgas on näiteks diosmiini sisaldav Flebaven ja trokserutiini sisaldav Troxevasin. Tegemist on käsimüügiravimitega, mille kasutamisel tuleb järgida konkreetse ravimi pakendi infolehte.

Seespidised ravimid on eelkõige sümptomaatilise ravi osa. Need võivad aidata vähendada kroonilise veenihaigusega seotud turset ja muid vaevusi, kuid ei kõrvalda juba tekkinud veenilaiendit ega veeniklapi puudulikkust. Sobiv käsitlus sõltub sümptomitest ja haiguse ulatusest ning seda saab toetada veenide tervisele mõeldud toodete, õigesti valitud kompressiooni ja regulaarse liikumisega. Veeniprobleemide tausta selgitab ka Apotheka artikkel veenide tervisest ja levinumatest probleemidest.

Veenipreparaadid ja veenilaiendite seespidine ravi

Veenilaiendite seespidine ravi tähendab tavaliselt venoaktiivsete ehk flebotroopsete ravimite kasutamist kroonilise veenihaigusega seotud sümptomite leevendamiseks. Sellesse rühma kuulub mitu erinevat toimeainet ja ühendite rühma, sealhulgas diosmiin ning rutosiidide hulka kuuluvad ühendid. Ravimite toime ja tõendusmaterjal ei ole kõigi toimeainete puhul ühesugune, mistõttu tasub lähtuda konkreetse preparaadi näidustusest.

Cochrane'i süstemaatilises ülevaates hinnati 69 randomiseeritud uuringut, milles uuriti erinevaid flebotoonikume kroonilise venoosse puudulikkuse korral. Koondandmete järgi võivad need ravimid võrreldes platseeboga vähendada alajäsemete turset mõnevõrra ning vähendada pahkluu ümbermõõtu. Elukvaliteedi paranemise kohta oli mõju väike või puudus ning venoossete haavandite paranemisele selget toimet ei leitud. Kõrvaltoimeid esines veidi sagedamini kui platseeborühmas ja kõige sagedamini kirjeldati seedetrakti vaevusi.²

See tähendab, et küsimusele mida võtta veenilaiendite korral ei saa vastata ainult nähtavate veenikomude põhjal. Ravim võib olla sobiv, kui esinevad kroonilise veenihaigusega seotud sümptomid, näiteks raskustunne, valu või turse. Kui probleem on peamiselt kosmeetiline või kui sümptomid viitavad ulatuslikumale venoossele refluksile, võib vaja minna teistsugust lähenemist. Apotheka ülevaade rasketest, valutavatest ja väsinud jalgadest aitab eristada sagedasemaid veenivaevusi.

Ravimi toime hindamisel on mõistlik jälgida konkreetseid sümptomeid: näiteks kas päeva lõpuks esinev turse, raskustunne või valu väheneb. Ravi kestus sõltub preparaadi infolehest, sümptomitest ja vajadusel tervishoiutöötaja soovitusest. Kõigile veenipreparaatidele ei kehti üks universaalne mitmekuuline kuur ning ravimit ei ole vaja kasutada lihtsalt kalendri järgi kevadel või sügisel.

Kroonilise veenipuudulikkuse ravi ei piirdu ainult tableti või kapsliga. Regulaarne kõndimine aktiveerib säärelihase pumpa, mis aitab verd jalgadest südame suunas liigutada. Pikema istumise või seismise ajal tasub teha liikumispause ning turse korral võib puhates jalgu kõrgemale tõsta. Vajadusel kasutatakse samal ajal kompressiooni. Täiendavat infot haiguse sümptomite kohta leiab Apotheka artiklist „Krooniline venoosne puudulikkus ja selle sümptomid”.

Kui vaevused hoolimata eneseabist ja sümptomaatilisest ravist püsivad, on mõistlik pöörduda arsti poole. Dupleks-ultraheli abil saab hinnata pindmiste ja süvaveenide verevoolu ning teha kindlaks, kas esineb refluks, mille puhul võiks olla sobiv mõni veeni sulgev protseduur.

Flebaven ja Troxevasin: diosmiin ja trokserutiin

Flebaven on Apotheka praeguses valikus käsimüügiravim, mille toimeaine on diosmiin. Diosmiin kuulub flavonoidide hulka ning seda kasutatakse kroonilise venoosse puudulikkusega seotud sümptomite leevendamiseks. Flebaven veenilaiendite korral on seega eelkõige sümptomaatilise ravi võimalus, mitte vahend nähtavate veenilaiendite eemaldamiseks. Täpne annustamine ja ravi kestus tuleb võtta pakendi infolehest, sest eri tugevusega preparaatide annustamisskeemid võivad erineda.

Diosmiini ja teiste flebotoonikumide uuringutes on hinnatud eeskätt selliseid vaevusi nagu jalgade raskustunne, valu, turse ja krambid. Rahvusvahelised kroonilise veenihaiguse ravijuhised käsitlevad venoaktiivseid ravimeid võimalusena sümptomaatiliste patsientide vaevuste ja turse vähendamiseks, eriti juhul, kui invasiivset ravi ei tehta, see ei ole veel vajalik või inimene ootab protseduuri.¹

Troxevasin kapslite toimeaine on trokserutiin. See on rutosiidide hulka kuuluv ühend ning Troxevasini kapsleid kasutatakse vastavalt ravimi näidustusele kroonilise venoosse puudulikkusega seotud sümptomite korral. Troxevasin veenilaiendite korral võib olla üks sümptomaatilise ravi võimalustest, kuid ka selle puhul tuleb lähtuda konkreetsest ravimvormist, annusest ja pakendi infolehest.

Diosmiini ja trokserutiini ei ole põhjust hinnata ainult selle järgi, kumb nimi on tuntum. Sobiva ravimi valikul on tähtsad inimese sümptomid, kaasuvad haigused, teised ravimid ja varasem taluvus. Kõrvaltoimete tekkimisel või juhul, kui sümptomid ravi ajal ei leevene, tuleks nõu pidada apteekri või arstiga. Apotheka veenide seespidiste preparaatide kategoorias saab võrrelda erinevate ravimite toimeaineid ja ravimvorme.

Kahe erineva venoaktiivse ravimi samaaegne kasutamine ei peaks olema iseseisev vaikimisi valik. Kui ühe ravimi toime ei ole piisav, on mõistlik kõigepealt hinnata, kas ravimit kasutatakse õigesti ja kas sümptomite põhjus on üldse krooniline veenihaigus. Näiteks ühepoolsel tursel võib olla mitu muud põhjust ning nähtavate veenilaiendite raskusaste ei pruugi alati vastata inimese subjektiivsete vaevuste tugevusele.

Seespidise ravi kõrval võivad mõnel juhul olla abiks ka välispidiseks kasutamiseks mõeldud veenitooted. Ravimgeeli puhul tuleb lähtuda selle toimeainest ja ametlikust näidustusest, samas kui kosmeetilise jahutusgeeli eesmärk võib olla lihtsalt väsinud jalgade värskendamine. Paikne vahend ega suukaudne ravim ei taasta kahjustunud veeniklapi normaalset funktsiooni.

Kui veenilaienditega kaasneb püsiv turse, naha pruunikas värvimuutus, ekseemilaadne põletik, kõvastunud nahk või halvasti paranev haav, vajab inimene arstlikku hindamist. Sellisel juhul võib ainult sümptomaatilisest ravimist jääda väheks ning vajalikuks võib osutuda ultraheliuuring ja veenikirurgiline konsultatsioon.

Tugipõlvikud, kompressioonravi ja millal veenilaienditega arsti poole pöörduda

Tugipõlvikud ja meditsiinilised kompressioonsukad avaldavad jalale välist survet, mis aitab vähendada veenide läbimõõtu ja kudedesse koguneva vedeliku hulka. Astmelise kompressiooni puhul on surve suurim pahkluu juures ning väheneb säärest ülespoole. See võib vähendada kroonilise veenihaigusega seotud turset ja raskustunnet, kuigi kompressioon ei kõrvalda juba tekkinud venoosset refluksi.

Tugipõlvikud veenilaiendite korral võivad olla praktilised juhul, kui sümptomid paiknevad peamiselt sääre ja pahkluu piirkonnas. Apotheka valikus on nii tugipõlvikud, tugisukad kui ka tugisukkpüksid. Sobiv pikkus, suurus ja surveaste sõltuvad sellest, kus sümptomid paiknevad ja millist kompressiooni on vaja.

Cochrane'i ülevaates leiti, et kompressioonsukkade kasutamisel kirjeldati mitmes uuringus sümptomite paranemist ning mõnel juhul turse vähenemist, kuid varajaste veenilaiendite ainsa ravimeetodina kasutamise tõenduse kindlus oli madal või väga madal. Samuti ei olnud piisavalt kvaliteetset tõendusmaterjali ühe kindla surve või sukapikkuse eelistamiseks kõigile patsientidele.³

Kompressiooni ja venoaktiivset ravimit võib kasutada sama raviplaani osana, kui mõlemal on konkreetse inimese puhul näidustus. Ravi eesmärk on sel juhul vähendada igapäevaseid sümptomeid ja turset. Ravimi ning kompressiooni kombineerimine ei tähenda, et veenilaiend ise kaob või haiguse põhjus kõrvaldatakse. Püsiva pindmise veeni refluksi korral võib arst soovitada skleroteraapiat, endovenoosset laserravi, raadiosageduslikku ablatsiooni või muud protseduuri.

Igapäevaelus toetab venoosset verevoolu regulaarne liikumine. Kõndimine, ujumine, rattasõit ja jõukohane jõutreening aktiveerivad lihaseid ning aitavad vältida pikki liikumatuid perioode. Istuva töö korral võiks regulaarselt püsti tõusta ja liikuda; seisva töö puhul aitab asendi vahetamine ja säärelihaste aktiveerimine. Puhates võib turses jalgu mõneks ajaks kõrgemale tõsta. Ülekaalu korral toetab kehakaalu vähendamine nii jalgade kui üldist tervist. Rohkem eneseabivõtteid kirjeldab Apotheka artikkel „Väsinud jalad või veenilaiendid?”.

Millal veenilaienditega arsti poole pöörduda, sõltub sümptomite iseloomust. Tavapärast konsultatsiooni vajavad püsiv või süvenev turse ja valu, nahamuutused, korduv pindmise veeni põletik, veritsev veenilaiend või halvasti paranev haav. Äkitselt tekkinud ühe jala märgatav turse, valulikkus, punetus või kuumatunne vajab kiiret hindamist, sest tuleb välistada süvaveenitromboos.

Kui jala vaevustega kaasneb äkki tekkinud õhupuudus, rindkerevalu, minestustunne või veriköha, tuleb otsida erakorralist meditsiinilist abi. Need sümptomid ei ole tavapärase veenilaiendi eneseabi olukord.

Praktilised soovitused

• Kasuta veenipreparaati vastavalt infolehele: annustamine ja ravi kestus sõltuvad konkreetsest toimeainest ja ravimpreparaadist.
• Kui valid Flebaveni või Troxevasini, kontrolli toimeainet, tugevust, vastunäidustusi ja võimalikke kõrvaltoimeid.
• Ära kasuta mitut venoaktiivset ravimit korraga ilma apteekri või arsti soovituseta.
• Kompressioontoote puhul mõõda jalg õigesti ja vali vajadusele sobiv surveklass; tugevama meditsiinilise kompressiooni valikul küsi spetsialisti nõu.
• Liigu regulaarselt: kõndimine ja säärelihaseid aktiveerivad harjutused toetavad venoosset verevoolu.
• Katkesta pikk istumine või seismine regulaarsete liikumispausidega.
• Turse korral võib puhates jalgu mõneks ajaks kõrgemale tõsta.
• Kui sümptomid ravi ajal püsivad või süvenevad, pöördu arsti poole ja vajadusel lase hinnata veene dupleks-ultraheliga.

Korduma kippuvad küsimused

Kokkuvõte ja soovitused

Venoaktiivseid ravimeid, sealhulgas diosmiini ja trokserutiini sisaldavaid preparaate, kasutatakse kroonilise veenihaigusega seotud sümptomite leevendamiseks. Need võivad aidata vähendada eelkõige turset ja mõningaid subjektiivseid vaevusi, kuid ei kõrvalda veenilaiendeid ega taasta kahjustunud veeniklapi funktsiooni.

Seespidist ravi saab vajadusel kombineerida õigesti valitud kompressiooni, regulaarse liikumise ja teiste eneseabivõtetega. Flebaveni, Troxevasini või mõne muu ravimi puhul tuleb lähtuda pakendi infolehest ning kasutada preparaati selle ametliku näidustuse ja annustamisjuhise järgi. Tugipõlvikute ja -sukkade puhul on tähtsad õige suurus ja sobiv surveaste.

Kõige sobivam veenilaiendite käsitlus sõltub haiguse raskusest ja sümptomitest. Kui vaevused muutuvad püsivaks, tekib märkimisväärne turse, nahamuutus, haavand või muu tüsistusele viitav sümptom, on vajalik arstlik hindamine. Nii saab otsustada, kas piisab sümptomaatilisest ravist ja kompressioonist või on vaja ultraheliuuringut ning veeni sulgevat protseduuri.