Veenilaiendid ehk varikoossed veenid on laienenud ja looklevad pindmised veenid, mis tekivad kõige sagedamini jalgadel. Need kuuluvad kroonilise veenihaiguse avaldumisvormide hulka. Veenides paiknevad klapid ja säärelihaste töö aitavad suunata verd jalgadest tagasi südame poole. Kui veenisein ja klapisüsteem ei tööta piisavalt tõhusalt, võib tekkida vere tagasivool ehk refluks ning suureneda rõhk pindmistes veenides. Selle tulemusena võivad veenid aja jooksul laieneda ja muutuda nähtavaks.
Veenilaiendid võivad olla ainult kosmeetiline leid, kuid osal inimestest kaasnevad nendega raskustunne jalgades, pakitsus, valu, sügelus, öised krambid või pahkluude turse. Sümptomid võivad päeva jooksul tugevneda, eriti pika istumise või seismise järel, ning leeveneda liikumisel või jalgade kõrgemale tõstmisel. Kroonilise veenihaiguse raskemates staadiumides võivad tekkida nahamuutused ja venoossed haavandid.1
Veenilaiendite tekkeriski mõjutavad muu hulgas vanus, pärilik eelsoodumus, rasedus, ülekaal ning pikaajaline seismine või istumine. Regulaarne liikumine aitab aktiveerida säärelihase pumpa ja toetada venoosset verevoolu. Kui sümptomid on juba tekkinud, saab Apotheka veenidele mõeldud toodete valikust leida nii kompressioonivahendeid kui ka sümptomaatiliseks kasutamiseks mõeldud preparaate. Praktilist taustainfot pakub ka Apotheka artikkel veenide tervisest ja levinumatest probleemidest.
Veenilaiendid: miks need tekivad ja millal pöörduda arsti poole?
Jalgade veenides peab veri liikuma gravitatsiooni vastu südame suunas. Seda toetavad veeniklapid ning kõndimisel töötav säärelihaste pump. Kui pindmiste veenide klapid ei sulgu korralikult, liigub osa verest tagasi allapoole. Korduvalt suurenenud venoosne rõhk soodustab veenide laienemist ja kroonilise veenihaiguse sümptomite kujunemist. Haiguse ulatus võib inimestel olla väga erinev – nähtavatest väikestest veenidest kuni suurte veenikomude, turse ja nahamuutusteni.
Veenipuudulikkuse sagedased sümptomid on jalgade raskus- ja väsimustunne, tuikav või pakitsev ebamugavus, pahkluupiirkonna turse, sügelus ja krambid. Mõne inimese puhul võivad nähtavad veenilaiendid olla peaaegu sümptomiteta, teisel võib aga väheste nähtavate muutuste juures olla märkimisväärseid vaevusi. Apotheka artiklis „Rasked, valutavad ja väsinud jalad? Mida peaksid teadma veenihaigustest” on kirjeldatud levinumaid sümptomeid ja igapäevaseid võimalusi nende leevendamiseks.
Risk suureneb vanusega ning oluline on perekondlik eelsoodumus. Veenilaiendeid esineb sageli ka raseduse ajal, sest hormonaalsed muutused, suurenev veremaht ja kasvava emaka surve vaagnapiirkonna veenidele suurendavad alajäsemete veenide koormust. Suurem kehakaal ja töö, mille puhul ollakse suure osa päevast liikumatult püsti või istudes, võivad samuti sümptomeid soodustada. Geneetilisi tegureid muuta ei saa, kuid regulaarne liikumine ja kehakaalu hoidmine aitavad vähendada jalgade venoosset koormust.
Kroonilise veenihaiguse süvenedes võib pikaajaline venoosne hüpertensioon põhjustada naha pruunikat pigmentatsiooni, ekseemilaadseid muutusi, naha ja nahaaluse koe tihenemist ning lõpuks venoosse haavandi teket. Samuti võib veenilaiendiga piirkonnas tekkida pindmise veeni põletik ja tromboos. Selliste muutuste korral vajab inimene meditsiinilist hindamist, mitte ainult koduseid leevendusvahendeid.1
Arsti poole tasub pöörduda, kui turse või valu muutub püsivaks, tekivad nahamuutused, veenilaiend veritseb või jalale kujuneb halvasti paranev haav. Kiiret hindamist vajab järsku tekkinud ühe jala märgatav turse, valu, punetus või kuumatunne, sest selliste sümptomite korral tuleb välistada süvaveenitromboos. Kui jala sümptomitega kaasneb ootamatu õhupuudus, valu rinnus või veriköha, tuleb otsida erakorralist abi.
Sümptomaatiliste veenilaiendite hindamisel kasutatakse vajadusel dupleks-ultraheli. See võimaldab hinnata vere liikumist pindmistes ja süvaveenides, tuvastada refluksi ning planeerida sobivat ravi. Ultraheli on eriti oluline enne invasiivset protseduuri või juhul, kui sümptomite põhjus ei ole ainult läbivaatuse põhjal selge.
Igapäevaste vaevuste korral on kasulik vältida pikki liikumatuid perioode. Kõndimine, ujumine ja säärelihaste harjutused aktiveerivad lihaspumpa. Puhates võib jalgu tõsta südame tasapinnast kõrgemale. Rohkem praktilist teavet haiguse varajaste tunnuste kohta leiab Apotheka loost „Väsinud jalad või veenilaiendid?”.
Veenilaiendite ravi: kompressioonravi, veenipreparaadid ja paiksed vahendid
Veenilaiendite ravi sõltub sümptomitest, haiguse raskusastmest ja ultraheliuuringu tulemustest. Kergemate vaevuste puhul kasutatakse sageli liikumist, kehakaalu korrigeerimist, jalgade kõrgemale tõstmist ja kompressiooni. Need meetodid võivad vähendada raskustunnet ja turset, kuid ei taasta juba kahjustunud veeniklapi normaalset tööd ega kaota olemasolevat veenilaiendit.
Kompressioonravi avaldab jalale astmelist välist survet ning aitab vähendada veeni läbimõõtu ja kudedesse kogunevat vedelikku. Sobiva survega tugisukad, tugipõlvikud või tugisukkpüksid valitakse vastavalt sellele, millises piirkonnas veeniprobleem paikneb ja millist kompressiooni on vaja. Meditsiinilise kompressioontoote puhul on oluline õige suurus ja surveklass.
Kompressioonravi sobivust tuleb hinnata individuaalselt, eriti kui inimesel on teadaolev jalgade arteriaalse verevarustuse häire. Mõõtmine tehakse tavaliselt hommikul, kui jalgade turse on väiksem. Sukad pannakse jalga enne pikemat püsti olemist ning neid kantakse vastavalt tervishoiutöötaja soovitusele. Kuumal ajal võib kandmine olla ebamugavam, kuid õigesti valitud õhuke meditsiiniline kompressioontoode võib siiski aidata turset kontrollida. Jalgade suvisest hooldusest saab lugeda Apotheka artiklist „Suvised jalamured: kuidas hoida jalad terved ja hooldatud?”.
Venoaktiivseid ravimeid kasutatakse kroonilise veenihaigusega seotud sümptomite, näiteks raskustunde, valu ja turse leevendamiseks. Apotheka seespidiseks kasutamiseks mõeldud veenipreparaatide hulgas on näiteks diosmiini ja trokserutiini sisaldavaid käsimüügiravimeid. Flebaveni toimeaine on diosmiin, Troxevasini kapslite toimeaine trokserutiin. Konkreetse ravimi annustamine ja kasutamise kestus tuleb võtta pakendi infolehest ning vajadusel täpsustada apteekri või arstiga.
Cochrane'i süstemaatilise ülevaate järgi võivad flebotoonikumid vähendada kroonilise venoosse puudulikkusega seotud turset mõnevõrra ning mõjutada mõnda muud sümptomit, kuid toime ulatus sõltub preparaadist ja uuringute tulemused on osaliselt heterogeensed. Samuti võivad ravimid põhjustada kõrvaltoimeid, kõige sagedamini seedetrakti vaevusi.2 Seetõttu kasutatakse neid sümptomaatilise ravi osana, mitte veeniklappide puudulikkuse kõrvaldamiseks.
Ka välispidiseks kasutamiseks mõeldud veenitoodete toime sõltub koostisest. Mõned on ravimid konkreetse näidustusega, teised kosmeetilised või jahutavad geelid väsinud jalgadele. Näiteks trokserutiini või hepariini sisaldavate ravimgeelide kasutamisel tuleb lähtuda ravimi infolehest. Hobukastani, punase viinapuu või mentooliga hooldustooted võivad pakkuda jahutavat ja subjektiivselt leevendavat tunnet, kuid need ei kõrvalda venoosset refluksi.
Ravimeid, geele ja kompressiooni võib kasutada samas raviplaanis juhul, kui nende kasutamiseks on näidustus, kuid kombinatsioon ei ole automaatselt igale inimesele vajalik. Sobiv valik sõltub sellest, kas peamine probleem on turse, valu, pindmise veeni põletik, nähtavad veenilaiendid või ulatuslikum krooniline veenihaigus.
Veenilaiendite ravi ilma operatsioonita ja tänapäevased protseduurid
Veenilaiendite ravi ilma operatsioonita võib olla sobiv juhul, kui sümptomid on kerged, inimene ei soovi protseduuri või terviseseisund muudab invasiivse ravi ebasobivaks. Regulaarne liikumine, kompressioon, kehakaalu korrigeerimine ja vajadusel sümptomaatilised ravimid võivad igapäevaseid vaevusi vähendada. Kui aga ultraheli näitab olulist pindmise põhiveeni refluksi ning sümptomid mõjutavad elukvaliteeti, võib veeni sulgev protseduur pakkuda püsivamat lahendust.
Tänapäeval ravitakse paljusid sümptomaatilisi veenilaiendeid minimaalselt invasiivselt. Endovenoosse laseri või raadiosagedusliku ablatsiooni korral viiakse ultraheli kontrolli all veeni kateeter ja puudulikult töötav veen suletakse seestpoolt soojusenergia abil. Veri suundub seejärel tervete veenide kaudu tagasi südame poole. Protseduur tehakse enamasti kohaliku tuimestusega ning tavapäraste tegevuste juurde saab sageli naasta suhteliselt kiiresti.
Rahvusvahelised ravijuhised eelistavad sobivatel sümptomaatilise aksiaalse refluksiga patsientidel pikaajalisele kompressioonravile sekkumist ning pindmise põhiveeni refluksi korral kasutatakse sageli endovenoosseid meetodeid. Ravi valik sõltub siiski veeni anatoomiast, patsiendi eelistustest, kaasuvatest haigustest ja kohalikest ravivõimalustest.3
Skleroteraapia puhul süstitakse veeni ainet, mis põhjustab selle sulgumise. Seda kasutatakse muu hulgas väiksemate veenilaiendite ja veeniharude raviks ning teatud juhtudel vahuna ka suuremate veenide puhul. Teine võimalus on miniflebektoomia, mille käigus eemaldatakse pindmised veenikomud väikeste nahatorkeavade kaudu. Klassikalist veeni kirurgilist eemaldamist kasutatakse tänapäeval valikulisemalt, sest paljudel patsientidel on võimalik rakendada vähem invasiivseid meetodeid.
Kompressioon pärast protseduuri määratakse vastavalt kasutatud meetodile ja raviarsti juhistele. Mõne protseduuri järel kasutatakse kompressioonsukka lühiajaliselt eelkõige valu ja turse vähendamiseks. Kõigil patsientidel ei ole sama kandmisperiood vajalik ning seetõttu ei tasu lähtuda ühest universaalsest reeglist. Samuti ei kasutata venoaktiivseid tablette automaatselt pärast iga protseduuri retsidiivi vältimiseks.
Raseduse ajal tekkinud veenilaiendite puhul alustatakse tavaliselt konservatiivsetest meetmetest, sest osa veenimuutusi võib sünnituse järel väheneda. Liikumine, puhkehetkel jalgade tõstmine ja sobivad kompressioonsukad võivad aidata sümptomeid kontrollida. Planeeritavad veeniprotseduurid lükatakse enamasti rasedusjärgsesse aega, kui veenide seisundit saab uuesti hinnata.
Igapäevaseks eneseabiks sobib regulaarne kõndimine ning pikkade istumis- või seismisperioodide katkestamine. Tööl võib iga 30–60 minuti järel teha paar minutit kõndi või säärelihase harjutusi. Puhates võib jalgu kõrgemale tõsta. Kehakaalu vähendamine ülekaalu korral võib samuti vähendada jalgade koormust. Toitumise puhul ei ole olemas eraldi „veenilaiendite dieeti”, kuid mitmekesine kiudainerikas menüü, piisav vedelik ning normaalkaalu toetav toitumine on üldise tervise seisukohalt kasulik.
Arsti hinnang on vajalik, kui veenilaiendid põhjustavad korduvat või püsivat turset ja valu, nahk muutub pruunikaks või põletikuliseks, tekib haavand, korduv pindmise veeni tromboos või veenilaiendist verejooks. Õigesti valitud ravi eesmärk on leevendada sümptomeid, vähendada kroonilise veenihaiguse tüsistusi ja parandada elukvaliteeti.
Praktilised soovitused
- Liigu iga päev: kõndimine ja muud säärelihaseid aktiveerivad tegevused toetavad vere liikumist jalgadest südame suunas.
- Katkesta pikaajaline istumine või seismine regulaarsete liikumispausidega.
- Tõsta puhates jalad kõrgemale, kui päeva lõpuks tekib raskustunne või turse.
- Kompressioonsukkade puhul vali õige suurus ja vajadusele vastav surveklass; meditsiinilise kompressiooni valikul küsi vajadusel nõu spetsialistilt.
- Venoaktiivseid ravimeid kasuta pakendi infolehe järgi ning arvesta, et nende peamine eesmärk on sümptomite leevendamine.
- Ära kasuta ravigeeli lihtsalt koostisosa järgi: kontrolli alati konkreetse ravimi näidustust ja kasutusjuhendit.
- Kui veenilaiendid põhjustavad püsivaid vaevusi, küsi arstilt, kas vajalik on dupleks-ultraheli ja protseduurse ravi hindamine.
- Järsku tekkinud ühepoolse turse ja valu või õhupuuduse korral otsi kiiresti meditsiinilist abi.
Korduma kippuvad küsimused
Kas veenilaiendid võivad ise ära kaduda?
Täiskasvanul tekkinud püsivad veenilaiendid tavaliselt iseenesest ei kao. Rasedusega seotud veenide laienemine võib sünnituse järel osaliselt väheneda. Sümptomeid saab leevendada liikumise, kompressiooni ja vajadusel ravimitega ning nähtavaid veenilaiendeid saab ravida erinevate protseduuridega.
Kas ainult veenigeelist piisab?
See sõltub probleemist ja konkreetsest tootest. Paikne vahend võib leevendada mõnda sümptomit või olla näidustatud kindla seisundi raviks, kuid geel ei kõrvalda veeniklappide puudulikkust ega pindmise põhiveeni refluksi.
Kas veenipreparaate tuleb võtta kuuridena?
Kasutamise kestus sõltub ravimist, selle näidustusest ja sümptomitest. Universaalset kevad- või sügiskuuri soovitust kõigile ei ole. Ravimit tuleb kasutada vastavalt pakendi infolehele ning pikema kasutamise vajadust saab täpsustada arsti või apteekriga.
Kas tugisukad ravivad veenilaiendid ära?
Kompressioonsukad võivad vähendada turset, raskustunnet ja muid venoosseid sümptomeid, kuid ei kõrvalda juba tekkinud venoosset refluksi ega kaota veenilaiendeid. Sobiva surveklassi valik sõltub sümptomitest ja terviseseisundist.
Kas veenilaiendeid saab ravida ilma operatsioonita?
Kergeid sümptomeid saab sageli kontrollida konservatiivsete meetmetega. Kui veenilaiendid on sümptomaatilised ja ultraheli näitab olulist refluksi, võib kõige sobivam ravi olla endovenoosne protseduur, skleroteraapia või muu sekkumine.
Millal on veenilaienditega vaja kiiresti arsti poole pöörduda?
Kiiret hindamist vajab järsku tekkinud ühe jala turse, valu, punetus või kuumatunne. Erakorralist abi tuleb otsida, kui lisandub õhupuudus või valu rinnus. Arstile tuleks pöörduda ka veritseva veenilaiendi, nahamuutuste või halvasti paraneva haavandi korral.
Kokkuvõte ja soovitused
Veenilaiendid on kroonilise veenihaiguse sage avaldumisvorm. Mõnel inimesel põhjustavad need peamiselt nähtavaid muutusi, teisel lisanduvad jalgade raskustunne, turse, valu, sügelus või krambid. Sobiv käsitlus sõltub sümptomite tugevusest ja sellest, kas pindmistes veenides esineb oluline refluks.
Liikumine, kehakaalu kontroll, jalgade kõrgemale tõstmine ja kompressioon võivad aidata vaevusi leevendada. Venoaktiivseid ravimeid kasutatakse vajadusel sümptomaatiliseks raviks ning paiksete ravimite puhul tuleb lähtuda konkreetse preparaadi näidustusest. Püsivate või süvenevate sümptomite korral aitab dupleks-ultraheli hinnata, kas sobivaks lahenduseks võiks olla endovenoosne ablatsioon, skleroteraapia või muu protseduur.
Veenilaiendite puhul on kõige olulisem valida ravi vastavalt haiguse tegelikule raskusele. Kerged vaevused võivad alluda konservatiivsele käsitlusele, kuid nahamuutuste, haavandi, korduva põletiku, verejooksu või tugevalt elukvaliteeti mõjutavate sümptomite puhul tasub pöörduda arsti poole. Õigesti valitud ravi aitab vähendada vaevusi ja hoida jalad aktiivsena.
Menüü
