Harilik pihlakas
Kuigi pihlakat oleme harjunud pigem eemalt imetlema, väärivad tema kaunid marjad kohta ka meie toidulaual. Pihlakamarjad sisaldavad rohkelt C-vitamiini, antioksüdante, karotiini ja mineraalaineid ning veidi ka A- ja E-vitamiini. Rahvameditsiinis on pihlakat kasutatud immuunsüsteemi turgutamiseks, seedimise toetamiseks ja palaviku leevendamiseks.
Pihlakas õitseb varasuvel, kuid viljad valmivad alles sügise hakul. Toorelt on need üsna mõrkjad, kuid maitse muutub mahedamaks pärast esimesi öökülmi või sügavkülmutamist. Kõige parem on marju tarvitada töödeldult – näiteks tee, moosi, marmelaadi ja napsuna –, sest nii tulevad kasulikud omadused paremini esile ja väheneb maoärrituse oht.
Pihlakat leidub kõikjal Eestis – metsaservades, parkides ja aedades. Marjade pärast ei pea võistlema niivõrd teiste korilaste, kuivõrd lindudega, seega tasub korjama minna juba septembri alguses. Kuldne sügis toob marjauputuse kõrval kaasa ka kõiksugused külmetushaigused. Et toetada keha haiguse ajal ja sellest taastumisel, tasub nüüd eriti hoolsalt toidule tähelepanu pöörata. Loe lähemalt, milliseid toite ja vitamiine eelistada.
