Üksilduse rohi

Kas noored ka ennast vahel üksildasena tunnevad? Tunnevad küll ja isegi rohkem, kui me arvata oskakski. Apotheka tellitud uuringust selgus, et 16-24-aastastest tunneb end üksildasena suisa iga neljas ja 25-34-aastastest iga viies inimene tunneb ennast sageli või pidevalt üksildasena. Ja probleem on see selle tõttu, et meile ei hakka see kohe silma. Me justkui ei märkakski seda sellepärast, et noorte elus toimub väga palju asju. Neil on tempo kiire, nad on ka energilised ja muutusi on palju, aga samas on see siiski tõsine probleem. Noorte üksildus on seotud sageli elumuutustega. Kui näiteks vahetatakse kooli või kolitakse teise linna või isegi teise riiki elama. Või siis näiteks, kui sõbrad on juba abiellunud ja on saanud oma lapsed. Ja vahel ka on raske uusi sõpru leida siis, kui on olnud kogemusi kiusamisega või väärkohtlemisega. Ja võib ka ju nii olla, et justkui on perekond, kellega on hea suhe ja justkui on sõpru, aga siiski ei tunta kuskil ennas oma inimesena või need suhted ei ole piisavalt tähendusrikkad. Kuidas siis üksildusega tegeleda võiks? Üks viis selleks on märgata ja muuta oma mõttemustreid. Ja psühholoogias me räägime sellistest nähtustest nagu allakäiguspiraal ja üleskäiguspiraal. Allakäiguspiraal algab üksilduse tundest, mis siis omakorda hakkab mõjutama meie mõtteid ja need omakorda meie käitumist. Ja see võib alata väga väiksest asjast. Oled näiteks üksi kodus, näed, et sõbrad on postitanud oma toredast kokkusaamisest mõne pildi sotsiaalmeediasse ja tekib kohe mõte, et miks nad mind ei kutsunud? Kas ma ei ole olegi oluline ja väärtuslik? Äkki ma ei meeldigi neile üldse? Ja see hakkab mõjutama seda, et kuidas me edaspidi kontakti hoiame teiste inimestega. Ja seda kaudu võib neid kontakte järjest vähemaks jääda. Tunne läheb järjest üksildasemaks ja mõtted enda väärtuse kohta järjest tugevamaks. Aga õnneks on olemas ka sarnane üleskäiguspiraal ja seda mööda kulgeda saab kõige paremini nii, et teadvustada endale, et mul on selline tunne nagu üksildus ja mul on mõtted, mis mõjutavad ka minu käitumist. Ja siis on hästi oluline teada seda, et me saame neid mustreid muuta ja muutma saabki hakata väikestest asjadest. Et on see üks põgus kokkusaamine, telefonikõne, armas sõnum või siis vahel aitab ka siirast terest või aitähist. Ja see parandab meie enesetunnet ja selle tõttu on juba järgmised kontaktid teiste inimestega palju tõenäolisemad. Noorena on hästi oluline kuhugi jõuda, saada täiskasvanuks, avastada iseennast, maailma, saada edukaks. Ja tundub, et selle kõigega on päris kiire kogu aeg. Aga samas me teame, et tähenduslike suhete hoidmiseks piisab vahel päris pisikestest suhtlusampsudest ja selle jaoks meil ikkagi võiks aega olla.

Mul oli kunagi võimalus õppida Jyväskyläs, Soomes ja seal oli selline tava, et reedeti oli linna muuseum tasuta. Mina tudengina läksin siis kohale ja minu üllatuseks võttis mind vastu seal kohalike eakate grupp inimesi. Keegi pakkus teed, keegi pakkus küpsist, keegi näitas, kus on garderoob, ja see tekitas tõeliselt hea ja sooja tunde. Aga lisaks sellele, see oli minu meelest väga väärtuslik just nendele vanemaealistele, et neil oli roll. Nad said tunda kogukonna tunnet ja said suhelda inimestega, kellega nad muidu võib-olla kokku ei puutuks. Apotheka uuring iseenesest ei toonud välja, et vanemaealised oleksid eraldi kuidagi riskigrupis, et nad tunneksid rohkem üksildust. Aga seal võib olla ka see, et uuring tehti veebi teel ja inimesed, kes ei ole veebis, võivad siiski ennast üksildasena tunda. Vanemaealistel on sageli väljakutsed, et elu pakub erinevaid muutusi, et läbi sellise elukaare juhtub erinevaid asju, mis võib neid panna suuremasse riski seoses üksildusega. Nende lähisuhted muutuvad. Nende lähedased võivad kõrvalt kaduda, võib kogeda leina, võib kogeda selle kaudu kaotusvalu. Võib-olla, et arst kirjutab ette, et enam ei saa autoga sõita ja see mõjutab sotsiaalseid suhteid. Et see võib olla väga keeruline koht, kus olla. Vanemaealiste puhul on see risk, et inimesed kogevad rohkem üksildust ja see võib olla siis tõukajaks, et tekib rohkem depressiooni tunnuseid. Inimene kogeb kurvameelsust, raskemeelsust, sellist võib-olla ka elu mõttetuse tunnet, et see on üsna sageli selline, et üksildus võib viia sellesse olukorda. Ja on toodud välja ka uuringutes ju seda, et vanemaealised siis kogevad rohkem sellist kognitiivseid väljakutseid. Alati mälu ei tööta väga hästi. Suurem risk on dementsusele just seetõttu, et nad on üksi ja tunnevad ennast üksildasena. Mis siis aitab üksildusega toime tulla? Et neuroteadlased ütlevad, et kõige keerulisem ülesanne ajule on teise inimesega suhelda. Tuleb lugeda teise inimese näoilmet. Tuleb mõista, mis emotsioon on. Tuleb kuulda, mis infot inimene ütleb. Et see kõik annab ajule väga hea ülesande. Samamoodi inimene peab ise väljendama ennast, peab väljendama oma seisukohti. Tuleb ise mõelda, millise tooniga midagi öelda. Tuleb sõnu hoolikalt valida. Tuleb teha head huumorit, kui vaja. Ja see on kõik vajalik selleks, et inimese aju toimiks hästi, et aju oleks terve ja inimene tunneb ennast selle kaudu ka paremini. Nii et see üks võte, kuidas toime tulla, on igal juhul tekitada teadlikult olukordi, kus saada üksteisega kokku. Et olgu see mandoliiniorkester, olgu see saunaõhtu, olgu see mälumängu õhtu. Aga et, et see ei ole lihtsalt tore ajaviide, kus on hea koos käia, vaid see on tõesti vajalik selleks, et inimesed tunneksid ennast hästi. Mina veel ise julgustan kindlasti suhtlema rohkem pargis, tänaval, poes, ka küsida abi, kui on tõesti konservipurgil tekst liiga väike või kui kellelgi tundub pargis olevat tõeliselt tore koer. Et tekitada rohkem selliseid väikseid hetki, kus me üksteist märkame, paneme tähele ja räägime üksteisega. Nii võib öelda, et see vanemaealiste üksildus on ühine, selline kogukondlik teema, mida me kõik saame märgata, et üksteise jaoks olla olemas, olla toeks ja seeläbi meie kõigi heaolu läheb paremaks.

Üksildus ei pruugi alati tähendada, et inimene on üksi, kuna üksi olemist mõned inimesed võivad isegi nautida. See võib omada positiivset tähendust. Sisemine üksildus on pigem tunne, mis on soovimatu ja see võib tekkida ka siis, kui inimene on teistega koos. Kui inimesel on aktiivne sotsiaalne elu. See tunne on pigem ebameeldiv ja tekib siis, kui inimesel puudub kuuluvustunne, kui ta kogeb seda, et teda ei mõisteta. Tal ei ole kellegagi päriselt rääkida. Apotheka tellitud uuring on ka välja toonud, et üks viiendik Eesti inimestest on seda kogenud. See tulemus tähendab seda, et inimesed võib-olla kogevad, et neil puudub usaldusisik. Neil ei ole kellega oma mõtteid jagada, oma maailmavaadet jagada ja siis nad jäävad üksi. Inglise keeles on üks hea mõiste, mis kõlab nagu misfit või siis sobimatus. Et ongi selline tunne, kus inimene tajub, et ta ei kuulu kuhugi, et tal ei ole nagu päriselt oma kohta. Ja see tunne võib tekkida sul igal pool. Tegelikult vahet ei ole, kas sa oled oma perekonna sees või oma kolleegidega või sõpradega, aga kui sa päriselt tunned, et sa ei kuulu sinna, siis sa võid kogeda sellistsubjektiivset tunnet ja see on oluliselt seotud sisemise üksildusega. Eriti tugevalt sellist tunnet võivad kogeda inimesed, kes kuuluvad ühte või teise vähemusse. See võib olla ka LGBTQA+ kogukond. Võib olla inimesed, kel esineb erivajadus või puue. Võib olla ka inimesed, kelle maailmavaade või usk erineb enamusest. Seal on alati üksilduse risk suurem. Mis võib aidata toime tulla sisemise üksildusega, on erinevustega toimetulek, sildade ehitamine ja mitte ainult teiste inimestega meie ümber, vaid ka enda sees. Võib aidata enda aksepteerimine, mõistmine, kes sa oled, mis on oluline sinu jaoks siin elus. Proovida leida kohti ja inimesi, kes võib-olla jagavad sinuga sinu mõtteid, sinu maailmavaadet. Neid kohti ja inimesi, kus sa tunned, et sa päriselt kuulud ja sa ei pea ennast uuesti iga kord otsima ja tõestama kellelegi, et sa võid olla tõesti aksepteeritud teiste poolt ja ka enda poolt kõigepealt. Sisemise üksildusega võib aidata tänulikkuse praktiseerimine. See on selline oskus, kus sa proovid rohkem märgata, mis su elus juba olemas, mis toimib, mis on hästi. Sa võid märgata mingeid väikseid positiivseid asju, mis su enda ümber toimub. Võid märgata inimesi, kes sind ümbritseb, ja nende seost sinuga. See võib olla ka lihtsalt enda märkamine, oma tunnete märkamine ja enda aksepteerimine. Hästi oluline on ka üksilduse tunde aksepteerimine. On selline väljend, et universumis ei ole outsidereid. Me kõik oleme seotud mingil moel ja isegi kui me väga tahaks ennast eraldada teistest, see pole päriselt võimalik.

See on lühike juhendatud meditatsioon, et toetada üksildustunde märkamist oma kehas ja sellega toimetulekut. Leia endale mugav asend, kas istudes või lamades, ja kui sulle sobib, võid ka silmad sulgeda. Märka, kuidas sinu keha on toetatud pealaest jalataldade ja varbaotsteni. Pane tähele, kuidas ennast tunned, millised on su mõtted, meeleolu, enesetunne, energiatase. Millised aistingud veel on kehas kohal? Ja kui sa oled valmis, siis kutse üksildusega seotud mõtted ja tunded oma kehasse. Sinu jaoks võib üksilduse tunne olla praegu seotud võib-olla mõne sulle lähedase kalli kaotusega. Võib-olla su ümber on palju inimesi, aga tunned, et nad ei mõista sind nii, nagu sa tahaksid olla mõistetud. Lihtsalt pane tähele, millised mõtted ja lood praegu kohal on. Võib-olla märkad endas mõtteid nagu „ma jään alati üksinda“. Või et keegi ei mõista mind sellisena, nagu ma päriselt olen. Või et keegi kunagi ei armasta mind. Me ei püüa praegu neid mõtteid kuidagi muuta, vaidlustada, nendega nõustuda. Lihtsalt märka heasoovlikult millised lood sinu sees sinu üksilduse kogemuse ümber tiirlevad. Nüüd liiguta oma tähelepanu mõtetelt keha juurde ja vaatle, kas sa lead ülesse, kus sinu keha sees üksilduse tunne elab. Mõned kogevad seda südame piirkonnas, rinnakus, võib-olla õlgades. Kuulata korraks oma keha. Ja võib-olla koged sa vaid vaikust. Siin ei ole õiget ega vale. Lihtsalt märka, millest sinu keha kõneleb. Kas on midagi, mida sa tahaksid öelda sellele üksildasele osale enda sees? Kas on mingit viisi, kuidas heasoovlikult ja hellalt toetada seda kohta endas, kus on valus? Kui sa kohe ei tea, mida öelda, võid proovida näiteks lausuda endamisi: „Ma olen siin sinuga koos.“ Võid asetada oma käed oma kehal sellesse piirkoda, kus üksildust kõige tugevamini tunnetad. Lugupidamisega hoida seda kogemust. Hingata sügavalt oma kehas sinna piirkonda ja toetada ennast nii õrnalt ja armastavalt, kui sa praegu vähegi suudad.

Mul on keeruline välja tuua ühte kindlat hetke, kus tundsin ennast üksildasena. See on enamjaolt muutunud massiks. On näiteks hetki, kus olen kodus oma toas. Ema on ka kodus, vend on oma toas, arvutis. Nad on justkui olemas, aga tegelikult ei ole ka. Scrollin siis ja näen, et mingid inimesed veedavad kuskil koos aega. Mina teen seda viimasel ajal, üliharva. Või kui koolis istun ja minu ümber elavad kõik edasi, ilma et mind märgataks. Lihtsalt näen, et teised on koos ja et neil on tore ja see miskipärast mõjutab mind negatiivselt. Sellistel hetkedel tekib tunne, nagu ei oleks õhku. Midagi surub sind alla ja tahaks nii väga sellest välja tulla ja kellegi poole pöörduda, aga ei tundu, et oleks kedagi, kellega rääkida. Aga ma olen aru saanud, et tegelikult just rääkimine aitabki. Kui olengi saanud lihtsalt kellegagi suhelda, eriti just näost näkku. Olen leidnud mõttekaaslasi, kes saavad aru, mida ma tunnen. See kõik on rohkem nagu leevendus, aga see aitab siiski. Üksildus võib olla igaühe jaoks erinev. Ühte kindlat rohtu üksilduse vastu pole, kuid igaühel meist võib olla oma rohi.

Ma olin kõige rohkem löödud vahetult peale abikaasa surma. Raske oli ette kujutada, kuidas edasi elan. Olin põhiliselt kodus. Mure oli ka meie aia pärast, abikaasa oli olnud seal meie A ja O. Mis tunne on üksildus? See on tühi tunne. Igatsus. Pisar tuleb silma. Istud, mõtiskled, vaatad aknast välja. Kõige hullem on lamada voodis ja vaadata lakke. Eks mind aitasid pere, lapsed ja lapselapsed. Aga tuge sain ka ühelt vanalt koolivennalt, kes oli samas olukorras. Ka tema abikaasa oli hiljuti lahkunud. Me ei olnud aastaid kokku puutunud, aga siis juhtusime poes nägema. Käisime koos kohvil, hakkasime tasapisi kuidagi koos toimetama. Sellesama aia võtsime koos ette, et päris käest ära ei läheks. Nüüd on sellega juba enam-vähem. Ega muud valikut ei olnud. Tuli lihtsalt hakata tegutsema, positiivselt mõtlema. Üksildus võib olla igaühe jaoks erinev. Ühte kindlat rohtu üksilduse vastu pole, kuid igaühel meist võib olla oma rohi.