Kõhulahtisus tähendab tavapärasest sagedasemat vedela või vesise väljaheite eritumist. Enamasti on tegemist lühiajalise sümptomiga, mille põhjuseks on viiruslik või bakteriaalne soolenakkus, kuid kõhulahtisust võivad põhjustada ka ravimid, toidutalumatus, stress ning kroonilised seedetrakti haigused. Apotheka kõhulahtisuse kategooriast leiab sümptomite leevendamiseks ja vedelikutasakaalu toetamiseks mõeldud tooteid.
Ägeda kõhulahtisuse korral on kõige olulisem vältida vedeliku ja elektrolüütide liigset kadu. Eriti kiiresti võib vedelikupuudus tekkida imikutel, väikelastel, eakatel ning siis, kui kõhulahtisusega kaasneb oksendamine. Märkimisväärse vedelikukao korral on tavalisest veest sobivam suukaudne rehüdratsioonilahus, milles on glükoos ja elektrolüüdid imendumist toetavas vahekorras.
Enamik nakkuslikke juhtumeid paraneb mõne päeva jooksul toetava raviga. Verine väljaheide, kõrge palavik, tugev kõhuvalu, vähene urineerimine, väljendunud nõrkus või püsiv oksendamine vajavad aga arstlikku hindamist. Samuti tuleb täpsemalt uurida kõhulahtisust, mis kestab nädalaid või kordub regulaarselt.
Kõhulahtisus: äge kõhulahtisus, krooniline kõhulahtisus ja põhjused
Äge kõhulahtisus kestab üldjuhul alla 14 päeva. Kõige sagedamini põhjustavad seda viirused, näiteks noroviirus ja rotaviirus, kuid võimalikud on ka bakteriaalsed ja parasiitnakkused. Bakteriaalsete põhjuste hulka kuuluvad muu hulgas Campylobacter, Salmonella, Shigella ja erinevad kõhulahtisust põhjustavad Escherichia coli tüved. Nakkuse tõenäosust võivad suurendada saastunud toit või vesi, haigestunud inimesega kokkupuude ja reisimine.1
Viirusliku gastroenteriidi korral võivad kõhulahtisusega kaasneda iiveldus, oksendamine, kõhukrambid ja palavik. Apotheka artiklist „Kõhuviiruse ABC” leiab praktilist infot nakkuslike kõhuvaevuste kohta ning rotaviiruse teemat käsitleb lähemalt artikkel rotaviirusest. Kui esineb samaaegselt kõhulahtisus ja oksendamine, suureneb vedelikupuuduse oht eriti kiiresti.
Toit võib samuti mõjutada väljaheite konsistentsi. Laktoosi halb imendumine võib põhjustada gaase, kõhuvalu ja kõhulahtisust pärast piimatoodete tarvitamist. Suures koguses sorbitooli või teisi polüoole sisaldavad suhkruvabad tooted võivad põhjustada osmootset kõhulahtisust. Tsöliaakia puhul vallandab gluteen geneetilise eelsoodumusega inimesel autoimmuunreaktsiooni, mistõttu kroonilise kõhulahtisuse korral võib olla vaja teha sihipäraseid uuringuid.
Ka ravimid võivad põhjustada kõhulahtisust. Näiteks antibiootikumid, magneesiumi sisaldavad preparaadid, metformiin ja mõned lahtistid võivad väljaheidet vedeldada. Kõhulahtisus pärast antibiootikume on sageli kerge, kuid tugev või püsiv vesine kõhulahtisus koos kõhuvalu või palavikuga võib viidata Clostridioides difficile infektsioonile ja vajada arstlikku hindamist.
Krooniline kõhulahtisus kestab üldjuhul üle nelja nädala. Selle põhjuseks võivad olla näiteks ärritatud soole sündroom kõhulahtisuse ülekaaluga vormis, tsöliaakia, põletikuline soolehaigus, mikroskoopiline koliit, sapphapete imendumishäire, ravimite kõrvaltoimed või teised seedetrakti haigused. Pikalt kestva sümptomi puhul ei ole mõistlik piirduda ainult käsimüügiravimiga.
Stress ja ärevus võivad soole-aju telje kaudu mõjutada soolemotoorikat ja seedetrakti tundlikkust. Eriti IBS-i korral võib pingeline periood suurendada roojamissagedust ja kõhuvalu. Stressist tingitud sümptomite võimalus ei välista siiski orgaanilist haigust, kui esinevad veri väljaheites, palavik, öised sümptomid, aneemia või kaalulangus.
Kõhuvalu ja puhituse korral saab sobivate sümptomaatiliste toodetega tutvuda Apotheka kõhupuhituse ja valu kategoorias. Kui roojamisharjumus vaheldub kõhulahtisuse ja kõhukinnisuse vahel, võib olla kasulik vaadata ka kõhukinnisuse teemat, kuid korduvate sümptomite korral tasub põhjus välja selgitada.
Dehüdratsioon ja loperamiid: kuidas kõhulahtisust peatada ohutult?
Ägeda kõhulahtisuse ravi keskmes on dehüdratsioon ehk vedelikupuuduse ennetamine. Kerge kõhulahtisuse korral võib piisata tavapärasest joomisest, kuid suurema vedelikukao, sagedase vesise roojamise või oksendamise korral on eelistatud suukaudne rehüdratsioonilahus. See sisaldab vett, glükoosi ja elektrolüüte sellises vahekorras, mis aitab vedelikul peensoolest tõhusalt imenduda.2
Küsimusele mida juua kõhulahtisuse korral sõltub vastus vedelikukao raskusest. Vesi, puljong ja tavapärased joogid võivad sobida kerge haiguse korral. Märkimisväärse kao puhul on rehüdratsioonilahus täpsema koostisega. Väga magusad karastusjoogid ja mahlad ei ole head rehüdratsioonilahuse asendajad, sest suur suhkrusisaldus võib osal inimestel kõhulahtisust süvendada. Alkoholist tasub taastumise ajal loobuda.
Kui esineb iiveldus ja oksendamine, võib joomine olla lihtsam väikeste ja sagedaste lonksudena. Imikut tuleb võimalusel edasi rinnaga toita. Lapse puhul on kuiv suu, pisarate puudumine, silmanähtav loidus, harv urineerimine või märgatavalt vähenenud märgade mähkmete arv põhjused tervishoiutöötajaga kiiresti ühendust võtta.
Loperamiid aeglustab soolemotoorikat ja võib sobida mõnele täiskasvanule lühiajaliseks sümptomaatiliseks raviks ägeda vesise kõhulahtisuse korral. Seda ei kasutata selleks, et infektsiooni organismist „välja ravida“, ning enne tarvitamist tuleb järgida ravimi infolehte ja vastunäidustusi.
Loperamiidi ei ole mõistlik omal käel kasutada verise kõhulahtisuse, kõrge palaviku või põletikulise soolenakkuse kahtluse korral. Laste puhul kehtivad vanuse- ja preparaadipõhised piirangud ning ägeda kõhulahtisuse põhiravi on vedelikutasakaalu taastamine. Vajadusel aitab sobiva preparaadi valida apteeker või arst.
Küsimusele kuidas kõhulahtisust peatada ei ole seetõttu alati vastuseks roojamissagedust kiiresti vähendav ravim. Infektsiooniga seotud kõhulahtisus on sageli iselimiteeruv ning kõige tähtsam on säilitada vedelikutasakaal, jätkata jõukohast söömist ja jälgida ohumärke. Apotheka kõhule mõeldud toodete valik võimaldab leida eri sümptomite korral sobivaid käsimüügivahendeid.
Küsimus mida süüa kõhulahtisuse korral ei nõua ranget BRAT-dieeti. Kui söögiisu lubab, võib süüa väikesi portsjoneid tavapärasest, hästi talutavast toidust, näiteks kartulit, riisi, kaerahelbeputru, banaani, suppi, saia või muud kerget sööki. Pikaajaline menüü, mis koosneb ainult banaanist, riisist, õunapüreest ja röstsaiast, on toitainete poolest liiga piiratud.
Pärast gastroenteriiti võib laktoosi seedimine ajutiselt halveneda. Kui piim suurendab selgelt gaase või kõhulahtisust, võib selle kogust mõneks ajaks vähendada, kuid kõiki piimatooteid ei pea automaatselt menüüst eemaldama. Samuti pole vajalik kõigil inimestel keelata tooreid köögivilju, vürtse või kiudaineid – lähtuda tasub enesetundest ja taluvusest.
Probiootikumid ja reisikõhulahtisus: antibiootikumid, taastumine ja ohumärgid
Probiootikumid sisaldavad konkreetseid elus mikroorganisme ning nende mõju sõltub tüvest, annusest ja kasutamise eesmärgist. Kõiki probiootikume ei saa käsitleda ühe ravimina. 2020. aasta Cochrane'i süstemaatilises ülevaates ei leitud kvaliteetsemate uuringute põhjal kindlat tõendit, et probiootikumid vähendaksid oluliselt ägeda nakkusliku kõhulahtisuse kestust, mistõttu ei tohiks neid pidada rehüdratsiooni asendajaks.3
Teatud probiootilisi tüvesid on uuritud antibiootikumidega seotud kõhulahtisuse ennetamisel, kuid mõju ei ole kõigi preparaatide puhul sama. Apotheka artiklist piimhappebakterite kohta saab teemaga lähemalt tutvuda. Raske haiguse või tugevalt nõrgenenud immuunsuse korral tasub probiootikumide kasutamine enne arstiga läbi rääkida.
Antibiootikume ei kasutata tavapäraselt iga ägeda kõhulahtisuse korral. Enamik nakkuslikke juhtumeid paraneb ilma antibiootikumita. Ravi võib olla vajalik näiteks valitud raskete bakteriaalsete infektsioonide, düsenteeria või raske reisikõhulahtisuse korral, kuid otsus sõltub haigustekitajast, sümptomitest, reisipiirkonnast ja patsiendi riskidest. Mõne Shiga-toksiini tootva E. coli infektsiooni puhul välditakse antibiootikume võimalike tüsistuste tõttu.1
Reisil on oluline vähendada nakatumisriski ohutu joogivee, korralikult kuumtöödeldud toidu ja kätehügieeniga. Kerge reisikõhulahtisuse korral piisab enamasti vedelikutasakaalu taastamisest ja sümptomaatilisest ravist. Reisiapteegi ettevalmistamise kohta saab lugeda Apotheka artiklist „Kuidas korralik reisiapteek aitab kaasa puhkuse õnnestumisele?”.
Kõhulahtisus lapsel vajab erilist tähelepanu eelkõige vedelikupuuduse tõttu. Mida väiksem laps, seda kiiremini võib suur veekadu muutuda oluliseks. Kui laps ei joo, oksendab korduvalt, on loid, urineerib harva või väljaheites on verd, tuleb tervishoiutöötajaga kiiresti ühendust võtta. Imiku puhul on abi otsimise lävi veel madalam.
Hea kätehügieen aitab nakkusliku gastroenteriidi levikut piirata. Käsi tuleks pesta seebi ja veega pärast tualetis käimist, mähkmete vahetamist ning enne toidu valmistamist ja söömist. Haigestunud inimene ei tohiks võimalusel teistele toitu valmistada ajal, mil kõhulahtisus või oksendamine aktiivselt kestab.
Millal kõhulahtisusega arsti poole pöörduda sõltub haiguse raskusest ja inimese tervislikust seisundist. Kiiret hindamist vajavad verine või must väljaheide, tugev või süvenev kõhuvalu, kõrge palavik, segasus, minestustunne, väga vähene urineerimine ja võimetus vedelikku sees hoida. Imikutel, eakatel, rasedatel ja nõrgenenud immuunsusega inimestel tasub abi otsida varem.
Kui kõhulahtisus ei taandu, kestab üle nelja nädala või kordub ilma selge nakkuseta, tuleb otsida kroonilist põhjust. Uuringud valitakse sümptomite põhjal ning võivad hõlmata vere- ja väljaheiteanalüüse, tsöliaakia uuringuid või vajadusel endoskoopiat. Laiemalt saab seedimisega seotud toodetega tutvuda Apotheka kõhu heaolu ja dieeditoodete kategoorias.
Praktilised soovitused
- Taasta vedelik ja elektrolüüdid: suurema vedelikukao korral eelista sobiva koostisega suukaudset rehüdratsioonilahust.
- Kui esineb oksendamine, joo väikeste lonksudena ja sagedamini.
- Söö enesetunde järgi tavapärast hästi talutavat toitu; ranget BRAT-dieeti ei ole vaja pikalt järgida.
- Loperamiidi kasuta ainult sobivas olukorras ja ravimi infolehe järgi; verise kõhulahtisuse või kõrge palaviku puhul küsi meditsiinilist nõu.
- Ära kasuta antibiootikume kõhulahtisuse vastu omal käel – enamik ägedaid juhtumeid ei vaja antibiootikumravi.
- Probiootikumi valikul arvesta konkreetse tüve ja kasutamise eesmärgiga.
- Antibiootikumikuuri järel tekkinud tugeva või püsiva vesise kõhulahtisuse korral pöördu arsti poole.
- Pese nakkuse leviku piiramiseks hoolikalt käsi seebi ja veega.
- Ohumärkide korral ära jää eneseravile: veri väljaheites, tugev valu, kõrge palavik, väga vähene urineerimine või kiiresti halvenev üldseisund vajavad hindamist.
Korduma kippuvad küsimused
Mida süüa kõhulahtisuse korral?
Kui söögiisu lubab, võib süüa väikestes kogustes tavapärast hästi talutavat toitu, näiteks riisi, kartulit, kaerahelbeputru, banaani või suppi. Ranget ainult banaanist, riisist, õunapüreest ja röstsaiast koosnevat BRAT-dieeti ei ole vaja pikalt järgida.
Mida juua kõhulahtisuse korral?
Kerge kõhulahtisuse korral sobivad tavapärased vedelikud. Sagedase vesise kõhulahtisuse, oksendamise või vedelikupuuduse riski korral on eelistatud suukaudne rehüdratsioonilahus, mis sisaldab sobivas vahekorras glükoosi ja elektrolüüte.
Kas loperamiid aitab kõhulahtisust peatada?
Loperamiid võib mõnele täiskasvanule sobida ägeda vesise kõhulahtisuse lühiajaliseks sümptomaatiliseks raviks. Verise väljaheite, kõrge palaviku või põletikulise soolenakkuse kahtluse korral ei ole seda sobiv omal käel kasutada.
Kas probiootikumidest on ägeda kõhulahtisuse korral abi?
Tulemused sõltuvad konkreetsest probiootilisest tüvest ja olukorrast. Kõigi probiootikumide kohta ei ole ühesugust tõendit ning ägeda nakkusliku kõhulahtisuse korral on kõige tähtsam vedelikutasakaalu taastamine.
Kas kõhulahtisus pärast antibiootikume on normaalne?
Kerge kõhulahtisus võib antibiootikumravi ajal tekkida. Tugeva või püsiva vesise kõhulahtisuse, kõhuvalu või palaviku korral tuleb pöörduda arsti poole, sest põhjuseks võib olla näiteks Clostridioides difficile infektsioon.
Millal tuleb kõhulahtisusega kiiresti arsti poole pöörduda?
Kiiret hindamist vajavad verine või must väljaheide, tugev või süvenev kõhuvalu, kõrge palavik, märgatav vedelikupuudus, väga vähene urineerimine, segasus või olukord, kus inimene ei suuda vedelikku sees hoida.
Kokkuvõte ja soovitused
Kõhulahtisus on enamasti lühiajaline ning eriti nakkusliku haiguse korral paraneb sageli mõne päevaga. Ravi tähtsaim osa on vedeliku ja elektrolüütide kao korvamine. Söömist ei ole vaja põhjendamatult piirata ning enesetunde paranedes võib tavapärase menüü juurde järk-järgult naasta.
Loperamiid ja muud sümptomaatilised vahendid võivad olla sobivad ainult teatud olukordades. Probiootikumide mõju sõltub konkreetsest tootest ja tüvest ning antibiootikume ei kasutata automaatselt iga nakkusliku kõhulahtisuse korral. Eriti oluline on tähele panna vedelikupuudust lastel ja eakatel.
Püsiv või ohumärkidega kõhulahtisus vajab põhjuse väljaselgitamist. Verise väljaheite, kõrge palaviku, tugeva valu, püsiva oksendamise või märgatava dehüdratsiooni korral tuleb pöörduda tervishoiutöötaja poole. Krooniliselt korduva kõhulahtisuse puhul võimaldab sihipärane diagnostika leida põhjuse ja valida sümptomite pideva varjamise asemel sobiva ravi.
Menüü
