Tänu meditsiini arengule on inimeste oodatav eluiga pikenenud, kuid sellega on kaasnenud ka krooniliste haigustega inimeste arvu suurenemine. Tehnoloogia areng on toonud kaasa paremad diagnostika võimalused, täpsema raviotsuste tegemise ning laiapõhjalisemad võimalused ravimite kasutamiseks. Kõige selle juures ei tohi aga ära unustada ravisoostumuse tähtsust.
Janika Tähnas, Apotheka proviisor
Mis on ravisoostumus?
Ravisoostumus ehk ravijärgimus on tervishoiusüsteemi nähtamatu, ent otsustava mõjuga tegur. Ravisoostumus viitab inimese teadlikule ja motiveeritud osalemisele raviprotsessis, järgides raviskeemi vastavalt arsti ja apteekri juhistele. Ka kõige paremini valitud raviskeem ei anna oodatud tulemust, kui patsient ei järgi juhiseid järjekindlalt. WHO raporti andmetel põhjustab ravisoostumuse vähenemine maailmas hinnanguliselt ligi pooled krooniliste haiguste ravi katkestused, mis omakorda suurendavad haiglasse sattumist ja tüsistuste riski. See tõstab aga omakorda tervishoiusüsteemi kulusid ja toob kaasa ka enneaegse suremuse. OECD (Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon) raportite hinnangul on ravimite mittejärgimine seostatud 200 000 surmajuhtumi ja 125 miljardi euro suuruste välditavate meditsiinikuludega Euroopas ning USA-s küündivad välditavad meditsiinikulud suisa 100–300 miljardi dollarini aastas.
Tänapäevasel rõhutatakse patsiendi partnerlust tervishoiutöötajaga. See ei ole lihtsalt passiivne kuulekus, vaid teadlik koostöö, kus patsiendi motivatsioon ja arusaamine on sama olulised kui ravimi toime. Ravijärgimust mõjutavad siinkohal mitmed tegurid. Nendeks võivad olla näiteks patsiendipoolne haiguse tagajärgede alahindamine, ebapiisav kommunikatsioon tervishoiutöötaja ja patsiendi vahel, tahtmatu ravi mittejärgimine (unustamine vm) või sotsiaalmajanduslikud põhjused (elustiil ja majanduslik toimetulek). Väga olulisel kohal on ka tervisehariduse edendamine, mis tähendab, et iga tervishoiu osapool peab panustama süsteemselt selgitustöösse ja patsiendi teadlikkuse tõstmisele tema haigustest, ravimitest, aga ka terviseedenduse võimalustest.
Retseptiravimid ja soostumust mõjutavad tegurid
Ravisoostumust mõjutavad patsiendi teadlikkus ravimitest, raviskeemi keerukus, kõrvaltoimete kogemus, sotsiaalne toetus, majanduslikud tegurid ja ka usaldus tervishoiusüsteemi tervikusse. Krooniliste haiguste korral on suurim väljakutse ravi pikaajalisus. Sümptomiteta haiguste korral, nagu näiteks kõrgenenud kolesterool või veresuhkru tase 2. diabeedi puhul, võivad patsiendid arvata, et nad ei vaja ravimeid, sest enesetunne on hea ja eluaegne ravimi tarvitamine tundub psühholoogiliselt raske ja hirmutav. Samaaegselt toimub aga pidev organkahjustuse protsess, mis kõrge kolesterooli puhul võib viia südame infarkti või insuldini. Pideva kõrge veresuhkru korral saavad kahjustada neerud, perifeerne närvisüsteem (langeb silmanägemine) jne. Samamoodi on osteoporoosi korral, kus patsiendid ei pruugi haiguse mõjusid tunda enne luumurru tekkimist. Seevastu patsientidel, kellel on enne ravi saamist häirivad või rasked sümptomid ja võivad vajada haiglaravi, on tavaliselt kõrgem ravijärgimuse määr, kuna sellised kogemused on ravimite kasutamise ajendiks.
Apteekri roll on siinkohal keskne, olles sageli esimene spetsialist, kes märkab ravimite ebaregulaarset väljaostmist või patsiendi kõhklusi määratud ravi osas. Selgitav nõustamine, kõrvaltoimete käsitlemine ja skeemi lihtsustamise soovitused aitavad patsiendil ravi jätkata ning tugevdavad usaldust tervishoiusüsteemi vastu.
Käsimüügiravimite ja toidulisandite roll ning riskid eneseravimisel
Käsimüügiravimid ja toidulisandid võivad toetada tervist, kuid nende väärkasutus võib aga hoopiski kahjustada ravisoostumust, eriti olukorras, kus patsient kasutab käsimüügipreparaati retseptiravimi asemel, katkestades arsti määratud ravi. Apteekri roll on siin äärmiselt oluline, et selgitada, millal on käsimüügiravim või toidulisand sobiv lahendus. Kui arst on juba määranud retseptiravimi, siis on väga tähtis patsiendiga suhelda, miks ta on otsustanud retseptiravimit mitte tarvitada, kas on tekkinud kõrval- või koostoimed või on selleks veel muud põhjused. Koostoimed ei pruugi olla vaid retseptiravimite vahel, vaid need võivad tekkida ka käsimüügiravimite ja toidulisanditega. Seetõttu on riskid iseravimisel oluliselt suuremad, kui olukorras, kus arst on hinnanud terviseseisundit ning määranud kindla ravi.
Kõige olulisem on rääkida patsiendiga selliselt, et ta mõistaks oma terviseseisundit ja ravi katkestamise tagajärgi tervisele. Sellises olukorras on kindlasti ka oluline patsiendil uuesti pöörduda arsti poole, et vaadata raviskeem ringi ja leida sobivaim lahendus ravisoostumuseks. Samuti tuleb rõhutada, et eneseravimine ei asenda kroonilise haiguse ravi, vaid võib seda toetada ainult juhul, kui kasutamine on teadlik ja kooskõlastatud.
Manustamisviis ja raviskeemi lihtsus
Ravimi manustamisviis ja kasutusmugavus määravad suurel määral, kas patsient jääb ravile truuks. Näiteks inhalatsiooni ravimite puhul võib vale manustamistehnika vähendada toimeaine kättesaadavust ja jätta mulje ravi ebaefektiivsusest. Süstitavate ravimite puhul (nt diabeediravimid) on samuti oluline süstimistehnika, silmaravimite puhul tilgutamise tehnika jne.
Apteeker saab hinnata patsiendi oskust ravimit õigesti kasutada, näidata tehnikat ja rõhutada regulaarsuse olulisust. Ravimi võtmine kindlatel kellaaegadel aitab hoida püsivat toimeainete taset organismis ning tagab maksimaalse ravitulemuse. Eriti oluline on kellaaegadest kinnipidamine näiteks antibiootikumravi korral. Sel puhul on vajalik veres hoida ravimi kontsentratsioon terapeutilises vahemikus, et haigusttekitavad bakterid ei saaks taas põletikku võimendada. Samuti on tähtis teha antibiootikumiga ravikuur lõpuni ettenähtud päevade jooksul, isegi kui sümptomid on taandunud ja enesetunne hea. Katkestades ravikuuri varem, soodustab see bakterite kohastumust ja vastupidavust antibiootikumidele, põhjustades ravimresistentsus. See omakorda tähendab, et sama antibiootikum ei aita enam järgmistel kordadel ja järjest vähem jääb ravivõimalusi tulevikus bakteritest põhjustatud haiguste ravimiseks.
Ravimite hoiustamine kodustes tingimustes
Vale hoiustamine on sageli märkamatuks jääv ravisoostumuse osa. Kuumus, niiskus ja valgus võivad ravimit lagundada ning muuta selle toime nõrgemaks või isegi ohtlikuks.
Patsiendile tuleb selgitada, et ravimeid tuleb hoida originaalpakendis, toatemperatuuril, eemal niiskusest ja otsesest päikesevalgusest. Erilist tähelepanu vajavad temperatuuri tundlikud ravimid ja laste ohutus. Regulaarne ravimite ülevaatus ja aegunud toodete tagastamine apteeki on osa vastutustundlikust ravimikasutusest.
Kombineeritud ravi ja polüfarmaatsia väljakutsed
Eakatel ja krooniliste haigustega patsientidel on sageli kasutusel mitu ravimit, mis suurendab segaduse ja ravimite dubleerimise riski. Polüfarmaatsia ehk mitme ravimi kasutamise korral on oluline regulaarselt üle vaadata raviskeem, hinnata koostoimeid ja vajadusel konsulteerida arstiga ravimi ärajätmise või asendamise osas.
Apteeker saab aidata skeemi korrastada, soovitades annustamiskarpe, päevadosaatoreid või ravimite koondamist lihtsamateks kellaajalisteks rutiinideks. Hästi struktureeritud skeem vähendab eksimusi ja tugevdab ravisoostumust.
Digilahendused ravisoostumuse toetamiseks
Digitaalne tervishoid on avanud uusi võimalusi ravimite kasutamise jälgimiseks ja toetamiseks. Nutirakendused, meeldetuletused ja personaliseeritud teenused (näiteks ravimite personaalse pakendamise teenus) võimaldavad patsiendil paremini oma raviplaani järgida. Eestis võimaldab Tervisekassa loodud Terviseportaali digilahendus patsiendil vaadata raviskeemi, kontrollida ravimi annustamist ning hoida silma peal kehtivatel retseptidel, et jõuda õigeaegselt retsepte pikendada.
Edu sõltub aga enamasti erinevate rakenduste kasutajasõbralikkusest ja patsiendi motivatsioonist. Eriti eakate puhul peab arst või apteeker hindama, kas digitaalne lahendus on realistlik. Tehnoloogia peab toetama, mitte asendama, isiklikku kontakti ja nõustamist.
Kommunikatsioon ja psühhosotsiaalne tugi
Usalduslik suhe tervishoiutöötajaga on ravisoostumuse alus. Patsiendid, kes tunnevad, et neid kuulatakse ja nendega arvestatakse, on oluliselt järjekindlamad ravijuhiste järgimisel.
Apteekri empaatia, selgitused ja patsiendi kaasamine raviplaani koostamisse on võtme tähtsusega meetmed. Ka pere ja hooldajate kaasamine aitab kindlustada, et ravi jätkub ka siis, kui patsiendi mälu, motivatsioon või füüsiline võimekus on piiratud.
Ravisoostumus ei ole ainult patsiendi vastutus, vaid kogu tervishoiusüsteemi ühine eesmärk. Selle tagamiseks on vaja teadlikku koostööd, personaalset nõustamist, korrektset ravimite hoiustamist, lihtsat manustamisskeemi ja motiveerivat suhtlust.
Nii nagu ka arst, on apteeker on siin oluline tugisammas. Apteekri professionaalne nõuanne aitab patsiendil mõista ravimi väärtust, vältida vigu ja säilitada usaldust oma ravi vastu. Järjekindel koostöö loob eeldused tõhusaks raviks, väiksemaks tüsistuste riskiks ja paremaks elukvaliteediks.
Loe lisaks:
- Kuidas säilitada ravimeid ja teisi apteegitooteid?
- Miks on oluline oma tervisenäitajaid teada?
- Apteekides soovitatakse peavaluga klientidele digilahendust
- Talvine Naerata on ilmunud!
- Apotheka kutsub mehi mõõtma tervisenäitajaid!
- Apotheka apteekrite nõustamisoskus hinnati parimaks
