Inimeste keskel, aga ikka üksi

Üksildus võib istuda meie kõrval koosolekul, sõita kaasa liftis või juua samas kohvinurgas kohvi. Miks võib üksildus tabada ka kõige toimekamat ja suhtlusaltimat töötajat?

Kutseõpetaja Annela (51) on kogenud üksinda jäämist nii tööl kui ka õpingute ajal. Mõni aasta tagasi astus ta magistriõppesse õppima toote teenust ja disaini. „Olen loomult optimist, kes pigem armastab muutusi ja leida lahendusi probleemidele. Kujutasin juba oma peas ette, kuidas õpitavate tööriistadega on võimalik hariduses palju ära teha,“ räägib Annela.

Pärast esimest semestrit aga tekkisid kõhklused: üks kahest – kas ta on valel õppekaval või ümbritsevad teda täiesti teistsuguste eesmärkidega inimesed. Seminarides tekkis pärast tema mõtteavaldust või näidet tihtipeale vaikus või hakati rääkima hoopis teisel teemal. „Umbes kolmandal korral sain aru, et mul pole mõtet suud lahti teha, sest teema kas ei kõneta teisi, nad ei saa sellest aru või olen mina vales kohas,“ meenutab Annela, kes oli oma kursusel ainus haridusvaldkonna esindaja turundus- ja müügijuhtide ning riigiettevõtete ja omavalitsuste vaheastmejuhtide hulgas. „Mul kadus ära julgus tuua näiteid, sest olin selles täitsa üksi. Mõistagi olin kurb, kuid täiskasvanud inimesena sain aru, et saan sellest tundest üle,“ tõdeb ta.

Õpetajana oli Annela harjutanud pidevat reflekteerimist, mis aitas tal mõista, et viga pole temas, vaid ta ongi teistsuguses olukorras ja koos erinevate huvidega inimestega, kes ei jaga tema kogemust.“ Nii kirjutas ta edaspidi seminarides tekkinud mõtted üles, et need hiljem töö juures oma kolleegidega läbi arutada. Tuge kursusega lõpuni minna andis ka praktika haridusvaldkonna iduettevõttes, kuhu ta koos oma kolme kursusekaaslasega läks. „Nad olid hästi toredad ja sõbralikud. Kuigi ma ei rääkinud neile üksiolemise tundest ja mittemõistmisest, sain neilt teistsugust toetust ja sellest mulle tol hetkel piisas,“ räägib Annela.

Juhina üksik hunt

Üksijäämist koges Annela ka siis, kui sai suures Eesti etendusasutuses spetsialistina ametikõrgendust ja tõusis ettevalmistava osakonna vaheastmejuhiks. „Entusiastina oli mul tohutult palju ideid ja plaane, millest enamik saigi lõpuks teoks, kuid siseringist juhiks kasvamine tähendas seda, et sattusin hoopis teise positsiooni,“ tõdeb Annela. Nende jaoks, kellega enne koos tööd rügasin, olin saanud töökäskude jagajaks ja murede-probleemide lahendajaks.“ Mõistagi tuli üht-teist ka ette.

Kuna Annelal puudus juhtimiskogemus, polnud ta valmis selleks, kuidas lahendada konflikte inimeste vahel või vastupanu, tulles välja mõne uue idee või muutmise plaaniga. „Tekkis ka tunne, et mul ei ole võimalik rääkida oma kolleegidega tavalistest igapäevasjadest, vaid ainult tööst,“ tunnistab Annela.

Juhina pidi naine jätkama ka spetsialistitööd, kuna töökätest oli pidevalt puudus. Nii kujunesid tema tööpäevad tihtipeale 12-tunniseks. Hommikul asjaajamine, kavandite vastuvõtmine, kohtumised kunstnike ja lavastajatega; lõunal töötajate probleemide lahendamine; õhtul etenduse teenindamine. „Uuslavastuste väljatuleku ajal nappis aega graafikute koostamiseks, rääkimata plaanide tegemisest ja süsteemseks juhtimiseks. Pidevalt oli vaja kohanduda, olla meele järele ka oma juhtidele ning teinekordki tõdeda, et minu arvamusest ei sõltu midagi,“ räägib Annela. „Ühel hetkel sain aru, et juhi amet võib olla üks väga üksildane töökoht, eriti kui oled tulnud meeskonna seest, sest suhted muutuvad.“ Sellegipoolest tunneb Annela rõõmu, et sai võimaluse juhina areneda ning olla osa suurtest ja ägedatest projektidest. „Inimestega, kes näevad endas arengupotentsiaali ja erialast võimalust, on ka lihtne töötada.“ 16 aastat oli Annela jaoks aga piisavalt pikk aeg, et teha karjääris pööre ning minna õppima õpetajaks.

Sünniga kaasa antud vajadus

Psühholoog ja tööõnne uurija Tiina Saar-Veelmaa tõdeb, et vajadus tähelepanu ja teise inimese peegelduse järgi on inimestele sündimisest saadik kaasa kodeeritud. „Beebi ei jääks ellu ilma vanemliku hooleta, selleta, et tema vajadusi märgatakse ja rahuldatakse. Selleks on meie närvissüsteem kodeeritud, suudame tunda empaatiat, hoolitseda, kaasa elada. Täiskasvanuna ei ole meie aju otseselt ohus, kui tunneme, et ei kuulu töökollektiivi, aga stressirohke on see sellegipoolest. Inimesed hakkavad kergesti endas kahtlema, kaotavad julguse uusi asju proovida, pelgavad eksida ega naudi enam oma tööd. Kokkuvõttes kogevad nad petturisündroomi või põlevad lihtsalt läbi,“ selgitab psühholoog.

Üksilduse korral jääb puudu toetusest ja julgustamisest, kaasneb tunne, et inimene ei kuulu, mis mõjutab enesehinnangut, väärikust, väärtuslikkust – ma ei ole oluline, mind ei ole vaja. „Selline mõtlemine loob raskemeelsust ja inimesed kapselduvad veelgi enam endasse, kuni ühel hetkel on barjääri väga raske ületada, sest suhtlemine teistega tundub võõras ja ebamugav,“ lisab ta.

„On ilus ütlus, et imetleme edukaid, aga samastame end inimestega, kes kogevad raskusi. Ehk siis inimlike läbikukkumiste jagamine julgustab, nagu ka väikeste võitude tähistamine innustab ja loob uut motivatsiooni edasi liikuda,“ tõdeb tööõnne uurija. Tänapäeval on psühholoogi sõnul osa inimesi asendanud sellised vestlused tehisaruga, sest sealt vastab alati mõistev ja innustav hääl. „Paraku ühel hetkel see aga enam ei rahulda, sest muutub ettearvatavaks,“ tõdeb ta.

Juhtimiskultuur, mis kaasab kõiki

Üksildust võib tunda ka inimene, kes puutub teistega tööl kokku iga päev. See juhtub Saar-Veelmaa sõnul siis, kui pole kultuuri, mis uutel inimestel aitaks sisse elada, tunnustada ja tähistada võite, märgata tähtpäevi, anda üksteisele tagasisidet ja soodustada koostööd.

Üksildusetunne võib valdavaks saada, kui inimesed töötavad osalt kodukontoris. „Siis jäävad ära spontaansed vestlused, kus keegi kohvinurgas küsiks, kuidas nädalavahetusel läks või saaks rääkida, et oled koerakutsika võtnud. Ka veebisuhtlus võib olla soe ja isiklik, aga kuna osa meeli on vaigistatud – me ei näe inimest kogupikkuses, ei registreeri tema ilmeid ja olekut – , väheneb ka valmisolek küsida isiklikke küsimusi,“ selgitab psühholoog.

„Mõnes organisatsioonis on võetud selgelt fookus asisusele, eesmärkide täitmisele ja juhid on arusaamisel, et mingiks tiluliluks aega pole. Ei saaks öelda, et professionaalsusele keskenduv töökultuur on otseselt vale ja suurendab üksildust, kuid arvestades, kui suured muutused paljudes valdkondades aset leiavad, kui suur surve on efektiivsusele, on inimesed tihti läbipõlemise äärel ja tunnevad, et neil pole seda kellegagi jagada.“

Üksikuna võib tunda end ka suures kollektiivis või avatud kontoris. „Näiteks kui kollektiivis on väikesed klannid, oma sisenaljad, käiakse koos lõunal, aga teised pole oodatud. Samuti kui inimene satub tööle ettevõttesse, mille kultuur erineb tema huvidest,“ tõdeb Saar-Veelmaa. Tal on näiteks olnud klient, kes oli asunud tööle tehnoloogiafirmasse. Töö meeldis talle väga, aga suve- ja talvepäevadel oleks ta eelistanud mõnusat õhtusööki klaasi veiniga või teatriskäiku, mitte pidevaid ellujäämismänge mudases metsas ja sellele järgnevaid saunaprallesid. Mõnele on jällegi väljapeetud õhtusöögil istumine täielik piin. Seega on vaja luua juhtimiskultuur, mis kaasaks kõiki võrdselt,“ selgitab psühholoog.

Avatud kontoris töötamine on proovikivi juba seetõttu, et süvenemist nõudvaks tööks on vaja end eraldada üldisest mürast kõrvaklappidega, mis annab signaali, et ma ei soovi sinuga rääkida. „Nii oleme justkui koos, aga üksteisega suhelda ei tohi, sest see segab teisi,“ märgib Saar-Veelmaa. Osana kollektiivist õnnestub inimestel enam tunda keskkondades, kus on ühisalad, hubased kööginurgad, puhketoad, kus kolleegidega kohtuda ja vestelda. „Näiteks Rootsis on koolide õpetajate tubades alati mõni mäng pooleli, olgu siis pusle või male, mida vahepausil koos edasi pusitakse,“ toob Saar-Veelmaa näite.

Nähtud tunne kui hea tervise alus

Üksildustunnet mõjutavad suuresti varasemad elukogemused ja kiindumussuhted. „Need, kes tulevad perekondadest, kus vanemad olid väga hõivatud oma eluga ega võtnud laste jaoks tähenduslikku aega, kogevad ka suurena, et peavad pingutama kuuluvuse nimel,“ tõdeb Saar-Veelmaa. „Vanemate tülid, teise poole mahategemine laastab lapse hinge ja ka täiskasvanuna võib tal olla keeruline suhelda teatud tüüpi inimestega või usaldada neid.“ Nii on Saar-Veelmaal olnud näiteks kliente, kes ei saa meesülemust usaldada ega temale toetuda, kuna perekonnas on kogu meesliin põlu all olnud.

Milline mõju võib olla pikaajalisel üksildusel vaimsele ja füüsilisele tervisele? „Laastav, kui ühe sõnaga öelda,“ märgib Saar-Veelmaa. „Teadusuuringud näitavad, et tunda end olulisena, tunda, et mu mõtted, tunded on kuuldud, et mind hinnatakse, on hea tervise alus. Miks muidu ka eakatele käiakse vanadekodus raamatuid ette lugemas ja korraldatakse huviringe? Oleme hõimlased, mitte üksikud hundid. Tänapäeval, kui paljud inimlikud kontaktid ja teenused on asendatud tehnoloogia ja robotitega, võiks arvata, et nii ongi õige. Pikas jooksus see kahjuks ainult süvendab üksilduse probleemi, sest me ise ei ole robotid, vaid lihast ja luust emotsionaalsed olendid.“