KENALOG INJ SUSP 40MG/ML 1ML N5

Retseptiravim

12,20 €


Piirhind €12.2

Haigekassa 50% soodustusega €10.35

Haigekassa 75% soodustusega -

Haigekassa 90% soodustusega -

Haigekassa 100% soodustusega -


Ava ravimi infoleht

Toimeaine / Koostis
Triamcinolonum
Toimeaine kogus
40 MG/ML
Ravimivorm / pakend
INJ
Kogus pakendis
5N

KENALOG 40
Krka

Süstesuspensioon

Triamtsinoloon
INN. Triamcinolum
ATC-kood. H02AB08
Ravimvorm ja toimeaine sisaldus. 1 ml süstesuspensiooni (1 ampull) sisaldab toimeainena 40 mg triamtsinolooni (atsetoniidina).

Näidustused. Põletikuvastast ja immuunsupresseerivat ravi vajavate haiguste (reumaatilised jt autoimmuunsete protsessidega seotud haigused, nefrootiline sündroom, äge leukeemia, allergilised rektsioonid, sh astma) sümptomaatiline ravi.
Annustamine. Annustamine on individuaalne, sõltuvalt haigusest ja patsiendi reaktsioonist. Haiguse kontrollimiseks tuleb kasutada minimaalset toimivat annust; annuste vähendamisel tuleb seda teha järk-järguliselt.
Ravitulemused ilmnevad 2-3 nädalaga. Vajalik võib olla ka 6-nädalane või isegi pikaajalisem ravi, enne kui saavutatakse lõplik paranemine.
Kenalog 40 ei tohi manustada intravenoosselt.
Intramuskulaarne manustamine. Kenalog'i võib intramuskulaarselt manustada annustes 40-80 mg. Soovitatav algannus täiskasvanutele ja üle 12-aastastele lastele on 60 mg. Vajaduse korral võib ühekordselt manustatav annus olla ka 100-120 mg.
Sageli võib Kenalog'i intramuskulaarne manustamine asendada suukaudset algravi hormooniga. Annus tuleb süstida sügavale lihasesse.
Üldiselt võib arvata, et ühekordse parenteraalse annuse manustamine annab haigusseisundi paranemise 4...7 päevaks või kuni 3...4 nädalaks. Heinapalaviku või õietolmust tingitud astma korral võib 40-60 mg annuse ühekordne manustamine anda sümptomite remissiooni terveks hooajaks.
Intraartikulaarne manustamine. Triamtsinolooni kasutatakse tänapäeval harva reumatoidartriidi korral süsteemseks ravimiseks. Reumatoid-, podagra-, psoriaatilise ja osteoartriidi puhuste valude ja põletiku leevendamiseks võib ravimit manustada intraartikulaarselt. Patsiente tuleb hoiatada, et nad ei koormaks neid liigeseid liiast, kui saavutatakse seisundi paranemine. NB! Intraartikulaarsete süstete korduva kasutamise puhul võib tekkida raske liigeskahjustus ning luunekroos. Vältida tuleks kortikosteroidide manustamist sellistesse liigestesse, milles esineb septiline põletik või mis on ebastabiilsed. Enne intraartikulaarset süstet tuleb sünoviaalvedelikku uurida võimaliku septilise protsessi suhtes. Kui sepsise olemasolu leiab kinnitust, tuleb rakendada vastavat antibakteriaalset ravi.
Tavaline triamtsinoloonatsetoniidi annus intraartikulaarseks manustamiseks on 5-10 mg väiksemate liigeste jaoks ning 20-60 mg suuremate liigeste jaoks. Kui ravimit süstitakse mitmetesse liigestesse, tohib maksimaalselt manustada 80 mg triamtsinoloonatsetoniidi.
Bursiitide ja tendosünoviitide ravimiseks võib triamtsinolooni manustada paikselt. Tuleb olla hoolikas, et süstimisel kõõlustuppedesse tabataks ruumi kõõlustupe ning kõõluse vahel, kuna süstimisel kõõlusesse võib tekkida selle ruptureerumine. Preparaadi annus sõltub liigese või sünoviaalruumi suurusest ning põletiku raskusastmest.
Vastunäidustused. Ülitundlikkus triamtsinolooni või preparaadi mõne teise koostisosa suhtes. Süsteemne seen- ja viirusinfektsioon, samuti raske bakteriaalne infektsioon. Peptiline haavand. Raske osteoporoos. Intramuskulaarne manustamine on vastunäidustatud idiopaatilise trombotsütopeenilise purpuri korral.
Hoiatused. Äge põletik. Kortikosteroidid võivad häirida organismi reaktsiooni infektsioonile ning aktiveerida nii paikseid kui süsteemseid infektsioone, sh latentset või ravitud tuberkuloosi. Kortikosteroide tuleb ettevaatusega kasutada patsientidel, kellel esineb silmainfektsioon, mille tekitajaks on herpes simplex, kuna esineb oht sarvkesta perforatsiooni tekkimiseks.
Diabeet. Haigus võib kortikosteroidravi ajal dekompenseeruda.
Hüpertensiooni ravi võib glükokortikoidravi ajal vajada täiendavat korrigeerimist.
Osteoporoos. Pikaajalise ravi korral võib tekkida (süveneda) osteoporoos, seda eriti eakatel patsientidel. Esineb oht selgroolülide kompressioonmurdude tekkimiseks.
Müopaatia. Kortikosteroididest indutseeritud proksimaalne müopaatia anamneesis on ravi vastunäidustuseks. Kui ravi katkestatakse, paraneb steroidmüopaatia tavaliselt mõne kuu jooksul. Lastel on nimetatud kõrvaltoime tekkimiseks risk suurem. Myasthenia gravis võib kortikosteroidravi ajal süveneda.
Peptiline haavand. Peptilise haavandi tekkimine ei ole sage kõrvaltoime, ent oht verejooksu või perforatsiooni tekkimiseks on reaalne. Riskirühma moodustavad patsiendid, kes samaaegselt tarvitavad ka mittesteroidseid põletikuvastaseid ravimeid.
Psühhiaatrilised patsiendid. Kortikosteroidid võivad põhjustada psüühikahäireid, mis võivad väljenduda eufoorias, unetuses, meeleolu muutlikkuses, isiksuse häiretes ning raskes depressioonis kuni psühhoosini. Patsientidel, kelle anamneesis on paranoia või depressioon, soovitatakse glükokortikosteroide mitte kasutada, kuna see suurendab suitsiidiriski.
Haavade paranemine. Paranamise aeglustumine võib oluliseks osutuda hiljutise trauma või operatsiooni korral (sooleanastomoosid).
Vaktsineerimine. Patsiente, kes saavad ravi kortikosteroididega, ei tohi vaktsineerida tuulerõugete vastu. Vaktsineerida ei tohi 8 nädalat enne kuni 2 nädalat peale ravimi kasutamist; samuti neid patsiente, kellele manustatakse kortikosteroide suurtes annustes, kuna antikehade tekkimine võib olla ebapiisav.
Ravimit on soovitatav vältida glaukoomi olemasolu korral.
Triamtsinoloonatsetoniidi ei ole intramuskulaarse süstena soovitatav manustada alla 6-aastastele lastele.
Stress-olukorrad. Stress-situatsioonides võib olla vajalik täiendav kiiretoimeliste kortikosteroidide manustamine. Neerupealiste koore puudlikkus võib kesta mitu kuud pärast kortikosteroididega ravimise lõpetamist ning seetõttu võib stressiperioodidel ka siis ravi vajalik olla. Neerupealiste koore puudulikkuse riski saab vähendada annuste järk-järgulise vähendamisega.
Lastel tuleb pikaajalise ravi korral kortikosteroididega jälgida hoolikalt nende kasvu ja arengut.
Maksatsirroosi ja hüpotüreoosi korral võib kortikosteroidide toime tugevneda.
Laboratoorsete analüüside väärtused võivad ravi ajal muutuda: suureneda valgete vererakkude arv (ka üle 20 000/mm3), ilma et sealjuures esineks põletikulise või kasvajalise haiguse sümptomeid; suureneda granulotsüütide absoluutarv, väheneda lümfotsüütide ja monotsüütide arv, suureneda glükoosi, kolesterooli, triglütseriidide, LDL-I sisaldus. Sekundaarsena neerupealiste funktsiooni supressiooni tagajärjel võib tekkida 17-ketosteroidi ja 17-hüdroksüsteroidi kontsentratsiooni suurenemine uriinis.
Rasedus ja imetamine. Preparaati tohib raseduse ja imetamise ajal kasutada ainult juhtudel, kui võimalik ravist saadav kasu kaalub üles võimaliku ohud emale ja lootele. Neid imikuid, kelle ema tarvitas raseduse ajal kortikosteroide olulistes annustes, tuleb hoolikalt jälgida võimalike neerupealiste alatalitluse tunnuste suhtes.
Liiklusohtlikkus. Kenalog ei häiri patsiendi võimekust juhtida autot või töötada masinatega.
Kõrvaltoimed. Vt ka Hoiatused.
Kuigi patsientidel, keda on pikaajaliselt ravitud kortikosteroididega, võib esineda südamejõudluse halvenemist, on liiga vähe andmeid, et kinnitada ravimi otsest kahjulikku toimet südamelihasele.
Kõik kortikosteroidid põhjustavad naatriumi (vedeliku) retentsiooni. Kompensatoorselt suureneb kaaliumi eritumine.
Kõige sagedamini esinevateks kesknärvisüsteemi kõrvaltoimeteks on sedatsioon, depressioon ja peavalu. On täheldatud ka unetust, isiksushäireid, maaniat, hallutsinatsioone ja psühhoosi. Sellised kõrvaltoimed tekivad enamasti ravikuuri 1. või 2. nädalal. Raskete kõrvaltoimete (skisofreenia, maania, deliirium) esinemissagedus on u 5%.Intrakraniaalse hüpertensiooni põhjuseks oli kortikosteroidide pikaajaline kasutamine vähem kui 2% ravimitest põhjustatud juhtudest. Kõige sagedamini on sellega olnud seotud prednisooni ja triamtsinolooni kasutamine.
Kortikosteroidide süsteemse või paikse kasutamise tulemusena võib kujuneda neerupealiste puudulikkus. Eksogeensete kortikosteroidide kasutamine füsioloogilisest suuremates annustes (üle 4 mg triamtsinolooni ööpäevas) põhjustab CRF-i vabanemise pärssimist, mille tagajärjel väheneb ka AKTH sekretsioon.
Triamtsinolooni kasutamise järgselt on täheldatud Cushingi sündroomi.
Kortikosteroidide kasutamisega seoses on esinenud lastel kasvupeetust, ennekõike pikaajalise ravi korral suurte annustega.
Kortikosteroidid võivad dekompenseerida olemasolevat suhkurdiabeeti ning põhjustada latentse haiguse manifesteerumist.
Kortikosteroidid võivad vallandada porfüüriat.
Ravi ajal triamtsinolooniga võivad esineda menstruaaltsükli ja vasomotoorsed häired.
Sagedaseks kortikosteroidraviga seotud kõrvaltoimeks on orofaarünksi kandidaas.
Triamtsinolooniga on seostatud peptilise haavandi ja gastrointestinaaltrakti verejooksu tekkimist.
Nii paikse kui ka süsteemse kortikosteroidraviga on olnud seotud kõrvaltoimed silmade poolt: tagumine subkapsulaarne katarakt, silma siserõhu suurenemine, nägemisnärvi kahjustus ja papilli turse. Katarakti esinemissagedus on vahemikus 2,5-60%.
Glaukoomi tekkimise tõenäosus on suurem üle ühe aasta kestnud ravi korral.
Triamtsinoloonraviga seoses võib toimuda kopsutuberkuloosi ägenemine.
Kõik kortikosteroidid põhjustavad dermatoloogilisi kõrvaltoimeid: aknelaadseid lööbeid, hematoome, dermatiiti, ekhümoose, erüteemi näol, atroofiat, hirsutismi, haavade aeglustunud paranemist, higierituse suurenemist, striiasid, teleangiektaase ning naha õhenemist. Kortikosteroidide dermatoloogilised kõrvaltoimed kujunevad nii süsteemse kui ka paikse manustamise korral. Triamtsinoloondiatsetaadi paikse süstimise järgselt on täheldatud paikseid depigmentatsioone ja nahaatroofiat.
Kortikosteroidide paikse süstimisega seoses on kirjeldatud järgmisi tüsistusi: bilateraalne sõrmede painutajakõõluste ruptureerumine süstimise järgselt karpaalkanalisse, kui süstimise põhjuseks oli idiopaatiline mediaannärvi kompressioonisündroom ning sõrme painutajakõõluse deformeerumine psoriaatilise kõõluspõletiku ravi järgselt.
Müopaatia tekkimine on tõenäolisem patsientidel, kellele manustatakse suurtes annustes suure 9-alfa-fluoro-rühmade sisaldusega preparaati, nt triamtsinolooni. Kortikosteroididega ravimisega seoses on kujunenud luu avaskulaarset nekroosi või septilist nekroosi, seda eriti erütematoosse luupuse või reumatoidartriidiga patsientidel.
Luukoe vähenemine (osteoperoos) on kõige intensiivsem ravi esimese 6 kuu jooksul ning haarab peamiselt trabekulaarset luukudet.
Alla 0,3% patsientidest kujunevad kortikosteroidide parenteraalse või suukaudse manustamise järgselt allergilised reaktsioonid: nahalööbed, nõgestõbi, angioödeem, bronhospasm, hingamisseiskus ning anafülaksia.
Koostoimed. Kortikosteroidide ja mittesteroidsete põletikuvastaste preparaatide kombineerimise korral suureneb peptilise haavandi ja gastrointestinaaltrakti verejooksu tekkeoht. Hüpotrombineemia korral tuleb ettevaatusega kasutada aspiriini ja kortikosteroidide kombinatsiooni.
Kortikosteroidide manustamise korral väheneb salitsülaatide plasmakontsentratsioon.
On teatatud, et kortikosteroidide samaaegsel kasutamisel neuromuskulaarset ülekannet blokeerivate ravimitega võib tugevneda neuromuskulaarne blokaad.
On näidatud, et fenütoiin suurendab kortikosteroidide metabolismi maksas ning vähendab seega triamtsinolooni efektiivsust.
Samaaegsel gripivastasel vaktsineerimisel on esinenud vaktsiini suhtes puudulikku immuunvastust.
Kortikosteroididravi ajal võib olla vajalik diabeetikute insuliiniannuste suurendamine.
Fenobarbitaali ja kortikosteroidide samaaegsel kasutamisel võib väheneda viimase plasmakontsentratsioon.
Kui triamtsinolooni manustatakse samaaegselt sümpatomimeetiliste preparaatide või teofülliiniga (mis alandab kaaliumi kontsentratsiooni vereplasmas), samuti kaaliumit mittesäästvate diureetikumidega, suureneb hüpokalieemia tekkeoht. Hüpokalieemia omakorda võib tugevdada südameglükosiidide toimet.
Üleannustamine. Üleannustamise korral võivad avalduda kõik ravimi kõrvaltoimed, eriti Cushingi sündroom, ent tavaliselt ei kujune need välja varem kui mitu nädalat väldanud ülemääraste annuste manustamist. Spetsiifilist antidooti ei ole. Üleannustamise ravi on sümptomaatiline. Hemodialüüs ei sobi triamtsinolooni elimineerimiseks.
Omadused ja farmakokineetika. Triamtsinoloonatsetoniid on triamtsinolooni derivaat, glükokortikosteroid. Kuigi triamtsinoloon ise on u 1-2 korda tugevam kui prednisoon, on triamtsinoloonatsetoniid prednisoonist 8 korda tugevam.
Ainevahetuslikeks toimeteks on glükoneogeneesi suurenemine, glükoosi kasutamise vähenemine kudedes, valkude katabolismi suurenemine (negatiivne lämmastikubilanss võib kujuneda annuste kasutamisel 12-24 mg ööpäevas), rasvkoe ümberpaiknemine (deponeerimine turjale, näole ja kõhule suureneb). Mineralokortikoidne toime on triamtsinoloonil peaaegu olematu.
Kortikosteroidid pärsivad põletikku, samuti fibroplastide proliferatsiooni ja kollageeni deponeerumist. Väheneb lümfoidkoe mass organismis.
Farmakokineetika. Triamtsinoloonatsetoniidi intramuskulaarse manustamise järgselt kujuneb 8-10 tunni jooksul maksimaalne plasmakontsentratsioon: 44-54 µg/100 ml, 72 tunni möödudes on väärtused langenud 8,9 µg-ni/100 ml.
3 päeva pärast triamtsinoloonatsetoniidi intraartikulaarset manustamist oli toimeainest imendunud 58-67%; imendumine on aeglasem, kuid täielik.
Triamtsinoloon metaboliseerub peamiselt maksas. Alla 15% ravimist eritub muutumatul kujul uriiniga. Identifitseeritud on 3 triamtsinoloonatsetoniidi metaboliiti: 6-beeta-hüdroksütriamtsinoloonatsetoniid, 21-karboksü-6-beeta- hüdroksütriamtsinoloonatsetoniid ja 21-karboksütriamtsinoloonatsetoniid. Kortikosteroidid ning nende metaboliidid erituvad väikeses koguses ka sapiga.
Ravimi farmakokineetika on seega annusest sõltuv. 5 mg/kg annuste korral on keskmine poolväärtusaeg 85 minutit, 10 mg/kg annuste korral 88 minutit. Organismi kliirens on 5 mg/kg annuste korral 61,6 l/h ja 10 mg/kg annuste korral 48,2 l/h. 32 mg triamtsinolooni annuse suukaudse manustamise järgselt oli triamtsinolooni uriiniga ühel patsiendil sedastatav 4 päeva pärast ning teisel 5 päeva pärast. Ühekordse 80 mg triamtsinoloonatsetoniidi annuse intramuskulaarse manustamise järgselt ilmnesid detekteeritavad ravimi kogused uriinis kahel patsiendil veel 7 päeva pärast ning ühel patsiendil veel kuni 11. päeval.
Prekliinilised andmed ravimi ohutuse kohta. Ägeda toksilisuse uuringud katseloomadel on näidanud, et triamtsinoloon on madala toksilisusega aine.
Reproduktiivsusuuringud on näidanud, et triamtsinoloon on katseloomadel embrüotoksiline ja teratogeenne. Triamtsinolooni manustamisega tiinetele rottidele, küülikutele ja hamstritele on olnud seotud nende järglaskonnas suulaelõhede, vesipea ning skeleti väärarendite tekkimisega. Preparaat on põhjustanud ka kesknärvisüsteemi anomaaliaid, kraniofatsiaalseid väärarendeid, loote kasvu retardatsiooni ning loote või vastsündinu surma kolmel erineval mitteinimahvide hulka kuuluval primaatide liigil.
Mutageensusuuringuid triamtsinolooniga ei ole läbi viidud, ent on andmeid, et preparaat pärssis hiire tümotsüütide katses DNA sünteesi.
Triamtsinolooni poolt indutseeritud kartsinogeense toime suhtes ei ole pikaajalistes hiirtel ja rottidel teostatud uuringutes viiteid esinenud.
Abiained. Naatriumkarboksümetüültselluloos, naatriumkloriid, bensüülalkohol, polüsorbaat, süstevesi.
Sobimatus teiste ainetega. Triamtsinoloonheksatsetoniidi ja triamtsinoloonatsetoniidi EI TOHI segada säilitusaineid (nt parabeene või fenoole) sisaldavate lahustite või lokaalanesteetikumidega.
Säilitamine ja kõlblikkusaeg. Säilitada temperatuuril 8-25°C. Kõlblikkusaeg 3 aastat.
Pakend. 1 ml ampullid on pakendatud 5 kaupa.

Info - tootja esindajalt 10.02.04
Küsi apteekrilt