Kellele ravimit vajatakse?
Vanus on väga oluline komponent ravimi valikul, kuna laste puhul sõltub ravimi annus sageli kehakaalust ja vanusest. Oluline on ka ravimvorm, sest igas vanuses ei saa laps veel tableti neelamisega hakkama, mistõttu oleks sobivam hoopis suukaudne vedel ravimvorm (nt siirup) või ravimküünlad. Lisaks on paljud toimeained lubatud alles teatud vanusest.
Samuti on oluline teada, kas ravimit vajab rase või imetav naine. Kõik ravimid ei sobi raseduse ja imetamise ajal kasutamiseks ning sobivust tuleb hinnata konkreetse ravimi ja inimese seisundi põhjal.
Ka siis, kui inimene ostab ravimit pereliikmele või sõbrale, on oluline teada, kellele see mõeldud on. Näiteks võib köha korral sobiv lahendus sõltuda sellest, kas tegemist on lapse või täiskasvanuga ning kas köha on kuiv või rögaeritusega.
Kui ravimit vajab eakam inimene, siis tuleb kindlasti arvestada ka kaasuvate krooniliste haigustega ja kasutatavate ravimitega. Seega, esmalt kaardistab apteeker, kes on ravimi tarvitaja.
Millised on sümptomid ja kui kaua need kestnud on?
Enne ravimi soovitamist soovib apteeker mõista, mis inimest täpsemalt vaevab. Kas tegemist on nohu, köha, kurguvalu, peavalu või mõne muu tervisemurega? Millal sümptomid algasid, kas need on aja jooksul muutunud ja kui palju need igapäevaelu häirivad? Need küsimused aitavad hinnata, milline lahendus võiks olla sobiv ning kas inimene saab abi apteegist või vajab arsti hinnangut.
Oluline pole vaid sümptom üleüldiselt, vaid selle iseloom. Nt kõhuvaevuste korral on oluline teada, kas esineb valu ja millises piirkonnas, kas on iiveldust, kõhulahtisust või kõhukinnisust. Mida täpsemalt inimene oma vaevusi kirjeldab, seda paremini saab apteeker hinnata, milline käsitlus võiks olla asjakohane. Iga valu ei vaja valuvaigistit ja võib vastupidiselt teha hoopis kahju. Nt kui valu paikneb ülakõhus mao piirkonnas, siis võib see viidata kõrvetistele, mao limaskesta põletikule ja tavapärane valuvaigisti siin ei aita. Seedevaevuste korral on üleüldse oluline aru saada, mis piirkonnas valu on, mis võib olla valu või seedehäirete tekkepõhjus ja sellest tulenevalt on ka täiesti erinevad ravivalikud.
Ka sümptomite kestus ja tugevus annab olulist teavet. Mõni vaevus möödub iseenesest või leeveneb sobiva käsimüügiravimiga. Kui sümptomid aga püsivad, süvenevad või tekivad uuesti pärast esialgset paranemist, võib see viidata vajadusele täiendava hindamise järele. Kerge peavalu ja äkki tekkinud väga tugev peavalu vajavad erinevat lähenemist. Kergemal juhul saab apteeker pakkuda sobivat käsimüügiravimit, teisel juhul on aga oluline kiire arstiabi vajaduse äratundmine.
Milliseid ravimeid/toidulisandeid juba kasutad?
Enne uue ravimi soovitamist on apteekril oluline teada, milliseid ravimeid ja toidulisandeid inimene juba kasutab. Seda ka juhul, kui tegemist on käsimüügiravimi või näiliselt ohutu loodusliku tootega. Ravimid võivad omavahel mõjutada üksteise toimet, suurendada kõrvaltoimete riski või muuta ravi vähem tõhusaks. Inimesed ei pruugi sageli tähele panna või olla teadlikud erinevate käsimüügiravimite kombineerimisel, et üks või teine ravim sisaldab sama grupi toimeaineid. Nende omavaheline kombineerimine võib aga põhjustada üleannustamise tõttu kõrvaltoimeid. Näiteks kuuluvad samasse farmakoloogilisse gruppi pseudoefedriin ja fenüülefriin. Seda teadmata võib inimene mõlemat ravimit tarvitades saada olulised kõrvaltoimed, milleks on nt unehäired, peavalu, südamekloppimine, kõrgenenud vererõhk, suurenenud rütmihäire oht. Samuti sisaldavad mõned kombineeritud külmetusravimid paratsetamooli, mistõttu tuleb eraldi tabletina tarvitamist samaaegselt vältida.
Ka toidulisandite ostmisel on oluline apteekrile rääkida enda kroonilistest haigustest ja kasutatavatest ravimitest, sest ka need võivad mõjutada omavahelist toimet. Nt kilpnäärme alatalitluse korral kasutatava ravimiga on soovitatav vahet hoida vähemalt 4h toidulisanditega, mis sisaldavad kaltsiumi, magneesiumi ja rauda, kuna need vähendavad kilpnäärme ravimi imendumist ja seeläbi ka toimet. Samal põhjusel tuleks mao pH-d tõstvate ravimite ja magneesiumit sisaldavate antatsiididega, mida kasutatakse kõrvetiste korral, vahet pidada vähemalt 4h. Mõne antibiootikumiga ei tohi samaaegselt manustada Ca-sisaldusega toidulisandit, kuna see vähendab ravimi imendumist ja efektiivsust.
Samuti aitab apteekril paremaid soovitusi anda ka teadmine, kas inimene on oma haigussümptomite puhul ka juba eelnevalt mõnda ravimit tarvitanud ja kas sellest on abi saadud. See annab parema teadmise, milliseid ravi valikuid veel soovitada ning millest lähtuda.
Miks apteeker küsib valuvaigisti ostmise põhjust?
Apteeker soovib mõista, millist tulemust inimene ravimilt ootab. Kas eesmärk on leevendada juba tekkinud sümptomeid, ennetada nende kordumist või toetada mõne kroonilise haiguse ravi. Mõnikord selgub vestluse käigus, et inimene otsib leevendust vaevusele, mille põhjus vajab hoopis täpsemat väljaselgitamist. Samuti võib juhtuda, et soovitud eesmärgi saavutamiseks ei olegi vaja ravimit, vaid piisab mõnest muust tervist toetavast abinõust.
Apteeker peab väga oluliseks küsida ka valuvaigistite ostmisel, mis puhul inimene seda kasutada soovib, kuna selle küsimuse taga peitub mitu erinevat põhjust. Valuvaigistite korral on väga sage koostoime avaldumise võimalus erinevate retseptiravimitega. Nt on teatud antidepressandid, mille raviperioodi jooksul ei ole soovitatav kasutada ibuprofeeni või sama toimeaine gruppi kuuluvaid ravimeid, kuna nende ravimite koosmõjul tõuseb oluliselt seedetrakti veritsuse risk. Samal põhjusel võib ibuprofeeni kasutamine koos teatud verevedeldajatega suurendada veritsusriski. Risk on alati kõrgem omakorda neil, kellel on tundlikum magu või juba esinemas maovaevused.
Teine oluline põhjus on välja selgitada valuvaigisti kasutamise sagedus. Sageli on valuvaigisti ostmise põhjuseks peavalu ja just sel puhul on oluline küsida, kui tihti peab inimene valuvaigistit peavalu korral tarvitama. Enamasti ei teata, et liiga sagedasest valuvaigisti tarvitamisest peavalu vastu on valu põhjustajaks just ravim ise (lüh MOH, medication overuse headache)¹,². MOH tekib siis, kui valuvaigistite sage kasutamine muudab aju teatud piirkonnas kesknärvisüsteemi valutöötluse tundlikumaks ja nõrgestab valu pärssivaid mehhanisme, mistõttu peavalu sageneb ning tekib vajadus ravimit üha sagedamini võtta. See on iseloomulik aga vaid peavalude korral ning muude, nt liigesevalude korral sellist mehhanismi ei käivitu.
Seega on väga oluline inimesele selgitada valuvaigisti kasutamise ohutusprofiili erinevat tüüpi valude korral. Väga üldistavalt võib öelda, et valuvaigistite tarvitamise ohutu ülempiir peavalude puhul on 8–10 päeval kuus, mis sõltub ka mõneti valuvaigistite omavahelisest kombinatsioonist (nt migreeniravimitega).
Teades inimese kogu raviskeemi, saab apteeker hinnata võimalikke koostoimeid, vältida toimeainete tahtmatut topelt või liigkasutamist ning soovitada vajaduse korral ohutumat alternatiivi.
Kas on kroonilisi haigusi või muid tervisemuresid?
Ravimi sobivust ei saa hinnata ainult selle põhjal, millist sümptomit soovitakse leevendada. Sama oluline on teada, millised on kaasuvad kroonilised haigused või terviseseisundid. Näiteks tuleb kõrge vererõhu, silma siserõhu või südamehaiguse korral olla ettevaatlik teatud külmetusravimite kasutamisel, sest mõned nende koostisosad võivad tõsta vererõhku või mõjutada südame tööd, olgugi, et igapäevaste ravimitega hoitakse kroonilise haiguse sümptomid kontrolli all. Neeru- või maksahaiguse korral võib aga olla muutunud organismi võime ravimeid lagundada ja neid organismist väljutada. See võib omakorda suurendada kõrvaltoimete riski, mistõttu on vajalik annuse kohaldamine või teise sobivama toimeaine leidmine.
Oluline on rääkida apteekrile ka allergiatest ja varasematest ravimitega seotud kõrvaltoimetest. Kui mõni ravim on varem tekitanud allergilise reaktsiooni või muid olulisi vaevusi, aitab see teave vältida sama toimeaine või ravimigrupi soovitamist.
Krooniline haigus ei tähenda tingimata, et käsimüügiravimit kasutada ei tohi. Esitades küsimusi ka muude haiguste kohta, oskab apteeker arvestada inimese terviseseisundiga, et vältida olukorda, kus sümptomeid leevendav ravim võib kroonilist haigust süvendada.
Miks tasub apteekri küsimustele võimalikult ausalt vastata?
Kui apteeker teab, millist tulemust inimene soovib saavutada, saab ta hinnata, kas ravim vastab sellele eesmärgile, selgitada selle õiget kasutamist ja oodatavat toimet ning vajaduse korral soovitada teistsugust lahendust. Nii ei keskenduta ainult sümptomi ajutisele leevendamisele, vaid ka sellele, et abi oleks asjakohane ja ohutu. Ka näiliselt vähetähtis detail võib osutuda ravimi valikul oluliseks.
