Piimhappebakterid on mikroorganismid, mis toodavad süsivesikute käärimisel piimhapet ning mida leidub nii inimese organismis kui ka fermenteeritud toitudes. Igapäevakeeles kasutatakse piimhappebakterite kohta sageli sõna „probiootikumid“, kuid need mõisted ei ole täielikult sünonüümsed. Probiootikumiks nimetatakse elusat mikroorganismi, millel on piisavas koguses manustamisel inimesele tõendatud tervisekasu. Seega ei ole iga piimhappebakter automaatselt probiootikum ning probiootikumide hulka kuulub ka mikroorganisme, mis pole piimhappebakterid.
Apteegis kasutatavad piimhappebaktereid sisaldavad preparaadid võivad olla abiks eelkõige kindlates olukordades, näiteks mõne antibiootikumidega seotud seedehäire korral. Nende toime sõltub siiski konkreetsest bakteritüvest, annusest ja kasutamise eesmärgist. Seetõttu tasub piimhappebakterite valikus võrrelda mitte ainult bakterite arvu, vaid ka liigi- ja tüvenimetusi.
Soolestiku mikrobioom on väga mitmekesine ökosüsteem, mida mõjutavad toitumine, ravimid, vanus, terviseseisund ja paljud muud tegurid. Piimhappebaktereid sisaldav toidulisand ei pea olema iga inimese igapäevane vajadus, kuid sobiv preparaat võib teatud olukorras olla kasulik täiendus. Kõhu heaolu toetavaid võimalusi leiab laiemalt Apotheka kõhu heaolu kategooriast ning teemat avab ka artikkel piimhappebakteritest, nende toiduallikatest ja kasutamisest.
Piimhappebakterid, Lactobacillus, probiootikumid ja mikrobioom: mida teadus näitab?
Probiootikumi mõiste eeldab, et mikroorganism on piisavalt täpselt määratletud ning selle tervisekasu on sobivas annuses inimestel näidatud. Rahvusvahelise teaduskonsensuse järgi ei piisa sellest, et mikroorganismi peetakse üldiselt „heaks bakteriks“. Oluline on teada, millist liiki ja tüve kasutatakse ning millise tulemuse saavutamiseks seda on uuritud.1
Lactobacillus on tarbijatele tuttav nimetus, kuigi bakterite teaduslikku klassifikatsiooni on viimastel aastatel täpsustatud. Näiteks varem nime Lactobacillus rhamnosus all tuntud liik kannab praegu nime Lacticaseibacillus rhamnosus. Vanemat nimetust kohtab endiselt paljudes uuringutes ja tootekirjeldustes. Just tüvetähis, näiteks GG, aitab eristada konkreetset mikroorganismi teistest sama liigi bakteritest.
Üks enim uuritud tüvesid on Lacticaseibacillus rhamnosus GG ehk LGG. Süstemaatilises ülevaates ja metaanalüüsis seostus LGG kasutamine antibiootikumidega seotud kõhulahtisuse väiksema riskiga, kusjuures laste uuringutes oli tõendus kindlam kui täiskasvanutel.2 See näide illustreerib, miks ei saa ühe tüve tulemusi automaatselt laiendada kõigile piimhappebakteritele.
Bifidobacterium'i liike leidub samuti sageli probiootilistes preparaatides. Bifidobaktereid käsitletakse tarbijatele suunatud tekstides tihti koos piimhappebakteritega, kuid taksonoomiliselt ei kuulu nad klassikaliste piimhappebakterite ehk Lactobacillales'e rühma. Samuti ei ole Saccharomyces boulardii piimhappebakter – see on probiootilise kasutusega pärmseen. Seetõttu on täpsem rääkida preparaadist, mis sisaldab piimhappebaktereid ja teisi probiootilisi mikroorganisme.
Piimhappebakterid kõhulahtisuse korral ei ole samuti üks universaalne ravimeetod. Mõne konkreetse tüve kasutamine võib vähendada antibiootikumidega seotud kõhulahtisuse riski, kuid ägeda kõhulahtisuse puhul on esmatähtis piisav vedeliku ja elektrolüütide saamine. Apotheka kõhulahtisuse toodete valikust leiab erineva otstarbega vahendeid, mille seast tuleks valida sümptomite põhjuse ja kasutaja vanuse järgi.
Piimhappebaktereid ja teisi probiootikume on uuritud ka ärritatud soole sündroomi ehk IBS-i korral. 2023. aastal avaldatud 82 randomiseeritud uuringut ja üle 10 000 patsiendi hõlmanud metaanalüüsis leiti mõne tüve ja kombinatsiooni puhul võimalikku kasu, kuid enamiku tulemuste tõenduskindlus oli madal või väga madal.3 Kõhupuhituse või -valu korral võib tutvuda ka Apotheka kõhupuhituse ja valu kategooriaga.
Mikroorganismide rolli seedetraktis käsitleb ka Apotheka artikkel „Kõiki baktereid ei tasu karta”. Piimhappebakterite kasutamisel on kõige olulisem seostada konkreetne preparaat konkreetse eesmärgiga, mitte eeldada, et kõik bakterikultuurid annavad organismis ühetaolise tulemuse.
Piimhappebakterid ja prebiootikumid: kuidas valida sobiv preparaat?
Küsimusele kuidas valida piimhappebaktereid saab kõige paremini vastata kasutamise eesmärgist lähtudes. Pakendi esiküljel olev suur CFU-number või pikk bakterite nimekiri ei näita iseenesest, kas preparaat sobib just antibiootikumikuuri, kõhupuhituse või mõne muu olukorra puhul. Kõige informatiivsem märgistus sisaldab bakterite täpset nimetust, võimalusel tüvetähist, annust ja säilitamisjuhiseid.
CFU ehk colony-forming units kirjeldab elujõuliste ja paljunemisvõimeliste mikroorganismide hinnangulist hulka. Üht minimaalset CFU kogust, millest alates kõik piimhappebaktereid sisaldavad preparaadid toimivad, ei ole. Mõnda kliiniliselt uuritud tüve kasutatakse miljardites CFU-des, teise mikroorganismi tõenduspõhine annus võib olla teistsugune. Suurem CFU arv ei tähenda automaatselt paremat preparaati ning mitmetüveline toode ei ole alati tõhusam kui ühe hästi uuritud tüvega toode.
Ka millal piimhappebaktereid võtta sõltub konkreetsest preparaadist. Kõikidele toodetele ei kehti reegel, et neid peab võtma tühja kõhuga või kindel arv minuteid enne sööki. Bakteritüved, kapsli tehnoloogia ja toote stabiilsus on erinevad, seetõttu on kõige mõistlikum järgida tootja antud manustamisjuhist. Sama kehtib säilitamise kohta: osa preparaate säilib toatemperatuuril, teised vajavad jahedamaid tingimusi.
Piimhappebakterid ja prebiootikumid võivad paikneda ka ühes tootes. Prebiootikum on ühend, mida organismi mikroorganismid selektiivselt kasutavad ning mille kaudu võib tekkida tervisekasu. Tuntud näide on inuliin, mida leidub muu hulgas siguris, maapirnis, sibulas ja küüslaugus. Prebiootilisi ühendeid sisaldavad ka mitmed muud kiudainerikkad taimsed toidud.
Prebiootilise kiu kogust tasub suurendada järk-järgult. Eriti tundliku seedimise või IBS-i korral võivad inuliin ja teised kiiresti fermenteeruvad süsivesikud mõnel inimesel suurendada gaase ja puhitust. Kõhukinnisuse puhul tuleb vaadata kogu toitumist: kiudainete kõrval on olulised piisav vedelikutarbimine, regulaarne liikumine ning vajadusel sobiv ravi. Apotheka kõhukinnisuse toodete kategooriast leiab selleks erinevaid võimalusi.
Jogurt, keefir, hapukapsas ja teised fermenteeritud toidud võivad sisaldada elusaid mikroorganisme ning sobida mitmekesisesse toidulauda. Iga fermenteeritud toitu ei saa siiski automaatselt nimetada probiootikumiks, sest probiootikumi puhul peab konkreetse mikroorganismi tervisekasu olema tõendatud. Ka kuumutatud fermenteeritud toode ei pruugi enam sisaldada elusaid mikroorganisme.
Bifidobacterium'i sisaldavate toodete puhul kehtivad samad valikupõhimõtted: oluline on konkreetne liik ja tüvi, mitte ainult sõna „bifidobakter“. IBS-i uuringutes on mõne bifidobakteri puhul leitud võimalikku kasu, kuid tulemused erinevad tüvede ja uuringute vahel. Toidulisandite üldise valiku kohta saab lugeda Apotheka artiklist toidulisandite teadliku valimise kohta.
Preparaatide võrdlemisel tasub seega kontrollida nelja asja: milliseid mikroorganisme see sisaldab, millist tüve on kasutatud, milline on tootja soovitatud päevane annus ning milleks preparaati soovitatakse. Selline lähenemine annab rohkem praktilist infot kui üksnes pakendi suur CFU-number või väide „sisaldab kümmet bakteritüve“.
Piimhappebakterid kõhule: antibiootikumid, lapsed ja reisimine
Piimhappebakterid antibiootikumide ajal on üks sagedasemaid põhjuseid, miks neid apteegist küsitakse. Antibiootikumid võivad muuta soolestiku mikroobikooslust ning osal inimestest tekib ravi ajal või selle järel kõhulahtisus. Mõne konkreetse bakteritüve, näiteks LGG, kohta on olemas kliiniline tõendus antibiootikumidega seotud kõhulahtisuse riski vähendamisel, kuid kasu ei saa automaatselt eeldada iga turul oleva preparaadi puhul.
Bakteriaalse probiootikumi puhul soovitatakse sageli antibiootikumi ja preparaadi manustamise vahele jätta ajavahe, kuid täpne juhis sõltub konkreetsest tootest ja antibiootikumist. Kõige turvalisem on järgida pakendi juhendit või küsida apteekrilt. Saccharomyces boulardii erineb selles osas piimhappebakteritest, sest tegemist on pärmseenega ja antibakteriaalsed ravimid ei toimi sellele samal viisil. Seenevastaste ravimitega võib olukord olla teistsugune.
Piimhappebakterid lastele tuleb valida lapse vanuse ja kasutamise eesmärgi järgi. LGG-d ja teisi konkreetseid tüvesid on laste antibiootikumidega seotud kõhulahtisuse puhul uuritud, kuid täiskasvanu preparaat ei pruugi olla lapsele sobiva annuse või ravimvormiga. Imiku, enneaegsena sündinud lapse, tõsise kroonilise haiguse või immuunpuudulikkuse korral tuleb probiootikumi kasutamine tervishoiutöötajaga kooskõlastada.
Kõhulahtisusega lapse puhul on kõige olulisem vältida vedelikupuudust. Probiootiline preparaat ei asenda suukaudset rehüdratsioonilahust ega vajalikku meditsiinilist hindamist. Kõrge palavik, veri väljaheites, tugev kõhuvalu, väljendunud loidus või vedelikupuuduse tunnused vajavad arsti nõu.
Piimhappebakterid reisile võetakse sageli kaasa eesmärgiga vähendada seedetrakti vaevusi. Mõningaid probiootilisi tüvesid on reisikõhulahtisuse ennetamisel uuritud, kuid tulemused ei võimalda lubada kindlat kaitset. Kõige olulisemad ennetusmeetmed on ohutu joogivesi, hoolikas kätehügieen ja sobiv toiduvalik. Praktilisi reisinõuandeid leiab Apotheka artiklist „Kas sinu kõht on reisiks valmis?”.
Kui reisil tekib kõhulahtisus, tuleb esmalt hoolitseda vedeliku ja elektrolüütide asendamise eest. Kõrge palaviku, verise kõhulahtisuse, raske üldseisundi või pikalt kestvate sümptomite korral on vajalik meditsiiniline abi. Reisimine võib põhjustada ka vastupidise probleemi ning Apotheka artiklist reisil tekkinud kõhukinnisuse kohta leiab soovitusi selle ennetamiseks ja leevendamiseks.
Tervel inimesel on piimhappebaktereid sisaldavad tooted üldjuhul hästi talutavad ning kasutamise alguses võivad esineda gaasid või puhitus. Raske immuunpuudulikkuse või kriitilise haiguse korral vajab elusate mikroorganismide kasutamine suuremat ettevaatust. Harvadel juhtudel on nõrgestatud patsientidel kirjeldatud probiootiliste mikroorganismidega seotud süsteemseid infektsioone, mistõttu tasub sellises olukorras preparaat arstiga kooskõlastada.
Igapäevane piimhappebakterikuur ei ole tervele inimesele kohustuslik. Soolestiku mikroobikooslust toetab mitmekesine kiudainerikas toitumine, milles on täisteratooteid, köögivilju, puuvilju, kaunvilju ja soovi korral fermenteeritud toite. Toidulisandist on kõige rohkem kasu siis, kui selle kasutamisel on konkreetne eesmärk ning valitud mikroorganismi kohta on selle eesmärgi puhul olemas asjakohane tõendus.
Praktilised soovitused
- Vali preparaati tüve ja eesmärgi järgi: pakendilt tasub otsida mikroorganismi liigi kõrval ka konkreetset tüvetähist.
- Ära vali toodet ainult CFU numbri järgi – suurem bakterite arv ei tähenda automaatselt suuremat kasu.
- Järgi konkreetse preparaadi manustamis- ja säilitamisjuhiseid; kõiki piimhappebaktereid ei pea võtma tühja kõhuga.
- Antibiootikumravi ajal küsi vajadusel apteekrilt, milline tüvi sobib ning kui suur ajavahe ravimi ja bakteripreparaadi vahele jätta.
- Prebiootilisi kiudaineid lisa menüüsse järk-järgult, sest tundliku kõhuga inimesel võivad suured kogused suurendada puhitust.
- Lapsele vali tema vanusele ja kasutamise eesmärgile sobiv preparaat.
- Reisil ära looda ainult piimhappebakteritele – oluline on ka kätehügieen, ohutu joogivesi ja toiduvalik.
- Raske haiguse, tugeva immuunpuudulikkuse või püsivate seedetrakti sümptomite korral aruta toidulisandi kasutamist arstiga.
Korduma kippuvad küsimused
Kas piimhappebakterid ja probiootikumid on sama asi?
Mitte päris. Osa piimhappebaktereid võib olla probiootilise toimega, kui nende tervisekasu on konkreetse tüve ja annuse puhul tõendatud. Kõik piimhappebakterid ei ole probiootikumid ning kõik probiootikumid ei ole piimhappebakterid.
Millal on parim aeg piimhappebaktereid võtta?
Üht kõigile preparaatidele sobivat kellaaega ei ole. Mõnda toodet soovitatakse võtta koos toiduga, teist enne või pärast sööki. Järgi konkreetse preparaadi pakendil toodud juhiseid.
Kas piimhappebaktereid võib võtta iga päev?
Sobivat preparaati võib kasutada vastavalt toote juhistele, kuid terve inimene ei pea piimhappebaktereid tingimata pidevalt tarvitama. Kasutamise kestus sõltub tüvest, eesmärgist ja konkreetsest tootest.
Kas piimhappebaktereid tasub võtta antibiootikumikuuri ajal?
Mõne konkreetse tüve, näiteks LGG, puhul on leitud antibiootikumidega seotud kõhulahtisuse riski vähenemist. Kõigi preparaatide toime ei ole siiski ühesugune ning sobiv toode tasub valida tüvepõhise tõendusmaterjali järgi.
Mida tähendab CFU piimhappebakterite pakendil?
CFU näitab elujõuliste mikroorganismide hinnangulist hulka. Vajalik kogus sõltub konkreetsest tüvest ja kasutamise eesmärgist ning puudub üks universaalne CFU väärtus, mis muudaks kõik preparaadid tõhusaks.
Kas piimhappebakterid sobivad lastele?
Paljusid piimhappebaktereid sisaldavaid preparaate kasutatakse ka lastel, kuid toode ja annus peavad sobima lapse vanuse ning kasutamise eesmärgiga. Imikute ja tõsiste terviseprobleemidega laste puhul tasub valik tervishoiutöötajaga läbi arutada.
Kokkuvõte ja soovitused
Piimhappebaktereid leidub nii inimese organismis, fermenteeritud toitudes kui ka toidulisandites. Nende kasutamisel on oluline mõista, et tervisemõju sõltub konkreetsest liigist ja tüvest. Kõige paremini uuritud kasutusvaldkondade hulka kuulub mõne tüve kasutamine antibiootikumidega seotud kõhulahtisuse riski vähendamiseks, samas kui näiteks IBS-i puhul on tulemused tüvede lõikes erinevad.
Piimhappebaktereid sisaldava preparaadi valikul tasub vaadata tüvenimetust, CFU hulka, soovitatud annust, säilitamistingimusi ja kasutamise eesmärki. Rohkem tüvesid, suurem CFU arv või sõna „probiootiline“ pakendil ei taga iseenesest paremat tulemust.
Piimhappebakterite teadlik kasutamine algab konkreetsest vajadusest. Mitmekesine kiudainerikas menüü ja fermenteeritud toidud toetavad üldist toitumist, samal ajal kui toidulisandit tasub valida eelkõige selle järgi, millist mikroorganismi on soovitud eesmärgil uuritud. Püsivate, tugevate või ebatavaliste seedevaevuste korral on mõistlik sümptomite põhjus enne pikaajalise toidulisandi kasutamist arsti või apteekriga üle vaadata.
Menüü
