Vitamiinide kogumise aeg

Harilik vaarikas

Kogumise aeg: mais ja juunis korja lehti, juulis ja augustis marju, novembrist veebruarini varsi

Harilik vaarikas on paljude lemmik suvine amps. Vähem teatakse aga seda, et vaarikast saab vitamiine aasta läbi. Kevadel saame koguda noori lehti, mis sisaldavad C-vitamiini, rauda ja kaltsiumit. Lehti võib lisada smuutidesse, valmistada neist mahedamaitselist tõmmist või kuivatada talveks.

Suvised vaarikamarjad pakatavad vitamiinidest, antioksüdantidest ja kiudainetest ning sobivad söömiseks värskelt, aga ka moosi või siirupi valmistamiseks ning sügavkülmavarude täiendamiseks. Talvisel ajal kogutud vaarikavarsi on rahvameditsiinis hinnatud just külmemal hooajal tehtavate tõmmiste valmistamisel.

Harilik vaarikas kasvab meelsasti metsaservades, raiesmikel, võsastikes ja päikeselisemates metsaalustes paikades. Kui suvel tunneme vaarika lihtsasti ära erkpunaste marjade järgi, siis kevadel tasub tähelepanu pöörata noortele helerohelistele lehtedele ja ogalistele vartele. Sügisel ning talvel jäävad silma pikad püstised varred. Korjamiseks tasub valida puhtad kasvukohad eemal suure liiklusega teedest.

Rahvameditsiinis on vaarikalehti hinnatud nende maheda ja kosutava toime tõttu. Vaarikalehtedest valmistatud tõmmist on kasutatud üldise heaolu toetamiseks ja organismi turgutamiseks.

Kõrvenõges

Kogumise aeg: kevadel korja kõrvenõgese võrseid ja lehti, augustis seemneid, sügisel juuri

Kõrvenõges on tõeline kodumaine supertoit! Temas leidub A, C, K ning mitmeid B-grupi vitamiine, samuti mineraale nagu raud, kaltsium ja magneesium. Nõges on kasulik pealaest jalatallani ehk võrsetest kuni juurteni ning toetavat turgutust pakub lausa aasta läbi.

Kõrvenõges on varakevadel üks esimesi taimi, kes pärast lume sulamist nina välja pistab. Olenevalt aastast saame nõgest korjata juba veebruari lõpust või märtsi algusest. Siis saame koguda noori võrseid ja lehti, mida saab värskest peast kasutada erinevates retseptides, näiteks teha pestot või imemaitsvat kevadist limonaadi. Võrseid ja lehti tasub aga kindlasti ka kuivatada ja varuda talveks. Kuivatatud teelehed sobivad hästi kokku mustsõstralehtede, angervaksa, kaselehtede ning männivõrsetega.

Augustiks on valminud kõrvenõgese seemned, mida saame lisada toitudesse nii värskest peast, lisaks ka kuivatada või valmistada hoopis tinktuuri. Sügisel ootavad kogumist juured, millest saame samuti valmistada tinktuuri, kuid lisaks ka juurepulbrit.

Rahvameditsiini kohaselt aitab kõrvenõges kehast välja viia jääkaineid, ergutab uriini-, higi- ja sapieritust, lisaks soodustab vereloomet ning toetab ja kiirendab seedimist. Ühtlasi ergutab nõges naha, küünte ja juuste kasvu ning leevendab põletikulisi protsesse.

Kuigi kõrvenõges on enamiku inimeste jaoks ohutu ja väärtuslik ravimtaim, tuleks selle tarvitamisel arvestada individuaalse tervisliku seisundiga. Ettevaatus on soovitatav eeskätt verehüübimishäirete, neeru- või südamepuudulikkuse, madala vererõhu ning diabeedi korral.

Humal

Kogumise aeg: kevadel ja varasuvel korja humala võrseid, augustis saad noppida humala käbisid

Harilikku humalat tunneme täna eelkõige õlletaimena, kuid rahvameditsiinis on ta pikalt au sees olnud hoopis oma rahustavate toimeainete poolest. Humala kasulikke omadusi saame nautida aasta läbi. Kevadel pakatavad noored võrsed C-vitamiinist ja kiudainetest, suvised käbid sisaldavad rahustava toimega aineid ja flavonoide. Kuivatatud käbidest tehtud teed saame nautida sügisel ja talvel, tee on abiks näiteks ärevuse, uinumisraskuste, väsimuse ja isutuse korral.

Kust humalat leida ja kuidas teda ära tunda?
Humal vajab kasvamiseks niiskust ja tuge, mistõttu leidub teda looduslikult peamiselt ojade ja jõgede kaldatihnikuist. Kevadel tunneme humala ära noorte võrsete järgi, mis on värvuselt helerohelised või lillakad ning kasvavad spargliga sarnaselt maast. Suve teises pooles ehivad humalat käbid. Käbide korjamisel on aga oluline jälgida, et nende värvus oleks rohekas, kollakad või pruunide plekkidega käbid on juba üle valminud ja kasutamiseks ei sobi. Parim aeg rohekaid käbisid tabada on augusti alguses.

Kuigi humal pakatab looduslikest vitamiinidest, siis tasub silmas pidada, et teda ei sobi tarbida beebiootuse ja rinnaga toitmise ajal, kuna kogu taim sisaldab taimset östrogeeni. Oma rahustava ja uinutava toime tõttu ei pruugi humal kokku sobida ka osade ravimitega.

Pohl

Pohla kutsutakse rahvasuus suisa punaseks kullaks, sest tema säravad marjad on täis vitamiine ja mineraalaineid. Neis leidub peamiselt C-vitamiini ja kiudaineid, väikestes kogustes ka B-vitamiine, antioksüdante, karotiini ja magneesiumi, mis kõik need aitavad hoida immuunsust ja toetavad südame-veresoonkonna tervist. Rahvameditsiinis on pohli kasutatud organismi turgutamiseks, põletike leevendamiseks ja ainevahetuse soodustamiseks.

Eestlased armastavad pohli süüa eelkõige moosi kujul, kuid neist saab valmistada ka mahla ja želeed või kuivatada marju talviseks teevaruks. Samuti kasutatakse pohli koduveinide ja napsude tegemiseks. Üks lihtsamaid säilitamisviise on panna marjad lihtsalt vette – nii püsivad need jahedas keldris või sahvris mitu kuud. Ägeda maksa-, neeru- ja põiepõletiku korral tuleks pohlade söömist siiski vältida.

Pohlad kasvavad peamiselt poolvarjulistes männimetsades ja kuivemates rabaservades ning valmivad augusti lõpus või septembris. Neid tasub varuda nii tervise turgutamiseks kui ka talvisteks hoidisteks. Tänu suurele kiudainesisaldusele hoiavad pohlad seedimise korras ja toetavad ainevahetust. Kui oled kimpus kaalu tõusu, meeleolu languse, tavapärasest madalama energiataseme või seedeprobleemidega, võib üheks põhjuseks olla B-rühma vitamiinide puudus. Loe lähemalt, miks on B-rühma vitamiinid olulised.

Harilik pihlakas

Kuigi pihlakat oleme harjunud pigem eemalt imetlema, väärivad tema kaunid marjad kohta ka meie toidulaual. Pihlakamarjad sisaldavad rohkelt C-vitamiini, antioksüdante, karotiini ja mineraalaineid ning veidi ka A- ja E-vitamiini. Rahvameditsiinis on pihlakat kasutatud immuunsüsteemi turgutamiseks, seedimise toetamiseks ja palaviku leevendamiseks.

Pihlakas õitseb varasuvel, kuid viljad valmivad alles sügise hakul. Toorelt on need üsna mõrkjad, kuid maitse muutub mahedamaks pärast esimesi öökülmi või sügavkülmutamist. Kõige parem on marju tarvitada töödeldult – näiteks tee, moosi, marmelaadi ja napsuna –, sest nii tulevad kasulikud omadused paremini esile ja väheneb maoärrituse oht.

Pihlakat leidub kõikjal Eestis – metsaservades, parkides ja aedades. Marjade pärast ei pea võistlema niivõrd teiste korilaste, kuivõrd lindudega, seega tasub korjama minna juba septembri alguses. Kuldne sügis toob marjauputuse kõrval kaasa ka kõiksugused külmetushaigused. Et toetada keha haiguse ajal ja sellest taastumisel, tasub nüüd eriti hoolsalt toidule tähelepanu pöörata. Loe lähemalt, milliseid toite ja vitamiine eelistada.

Must leeder

Kuigi musta leedrit peetakse sageli ekslikult tervisele ohtlikuks taimeks, on ta laialdaselt kasutusel nii rahvameditsiinis kui ka tänapäeva apteegiravimites. Küpsed marjad sisaldavad rohkelt C- ja B-vitamiine, antioksüdante, antotsüaniine ja puuviljahappeid, mistõttu leidub leedrit tihti just külmetus- ja gripisümptomeid leevendavates preparaatides.

Leeder õitseb juba suve alguses, kuid marjad valmivad alles hilissuvel. Neist saab valmistada teed ja siirupit, mida võtta köha, nohu ning palaviku korral. Marju võib süüa ka otse põõsa küljest, kui need on täiesti küpsed ehk ühtlaselt mustad. Kerget mürgistust võivad põhjustada toored marjad, seemned ja taime kõik rohelised osad. Ohutuse mõttes on kõige kindlam marju enne tarvitamist kuumtöödelda – nii muutuvad need ohutuks ja ka kasulikud omadused tulevad paremini esile. Tasub aga meeles pidada, et leedri õisi ja marju ei soovitata tarvitada raseduse ega imetamise ajal.

Musta leedrit võib Eestis kohata Lääne-Eestis, saartel ja vanades mõisaparkides, kuid üldiselt pole ta meil väga levinud. Kui aga tead mõnda kasvukohta, tasub neid looduslikke vitamiine korjata enne, kui linnud ette jõuavad. Kui aga tunned, et korilus ei ole päris sinu teema, siis turguta organismi preparaatidega, mille leiad apteegist. September ongi paras aeg, mil oma vitamiinivarud üle vaadata ja vajadusel täiendada. Loe lähemalt, kuidas vältida haigestumist ja tõsta immuunsust.

Harilik raudrohi

Harilik raudrohi on hea näide sellest, et välimus võib olla petlik. See pealtnäha tavaline umbrohi, mis kasvab vabalt ja leiab tee ka aedadesse, on rahvameditsiinis hinnatud ravim- ja toidutaim. Raudrohi sisaldab rohkelt C-vitamiini, mineraalaineid, park- ja mõruaineid ning salitsüülhapet, millel on põletikku leevendav ja organismi turgutav toime. Lisaks toetab seedimist, aitab kaasa maksa ja sapipõie talitlusele ning on tõhus abiline külmetus- ja palavikuhaiguste korral. Kui haavaravimit ei ole käepärast, võib lehti ja õisi kergelt muljuda ning asetada väiksematele kriimustustele, et soodustada paranemist.

Raudrohust tasub valmistada teesid, tinktuure ja salve, et säilitada taime kasulikud omadused talveks. Tinktuuri võib lisada joogile ja võtta kuurina, et leevendada ebamugavustunnet, näiteks gaase ja kergeid kõhuvalusid. Nii salvi kui tinktuuri saab kasutatada ka põletikuvastase vahendina väiksemate haavade ja nahaärrituste puhul.

Harilik raudrohi kasvab peaaegu kõikjal – niitudel, randades, metsaservades ja aedades. Õitsemisaeg kestab juunist septembrini, mis on ka parim aeg korjamiseks. Kui aga soovid tervist turgutada veidi lihtsamalt, siis apteegist leiad kvaliteetsed teed, tinktuurid ja salvid, mis aitavad püsida aastaringselt hea tervise juures. Loe lähemalt, millised ravimid ja looduslikud preparaadid võiksid kuuluda su koduapteeki sügisperioodil.

Kurdlehine kibuvits

Kurdlehine kibuvits ei paku ainult silmailu, vaid on rahvameditsiinis tuntud ka kui tervendaja. Kibuvitsa viljad ja õied sisaldavad A-, B- ja C-grupi vitamiine, antioksüdante ning bioaktiivseid ühendeid, millel on põletikuvastane mõju. Nii marjadest kui ka õitest saab teha teed, mis on heaks turgutuseks nahale ja immuunsüsteemile. Aga lisaks teele saab marjadest valmistada vitamiinirikkaid moose ja siirupeid, mida on hea talveperioodil külmetushaiguste ennetamiseks süüa.

Kurdlehine kibuvits kasvab laialdaselt liivarandadel, luidetel ja veekogude juures. Seda ei tasu segi ajada hariliku kibuvitsaga – kurdlehise viljad on suuremad, mahlasemad ja magusama maitsega. Hariliku kibuvitsa marjad on väiksemad, kõvema koorega ja maitselt veidi mõrkjamad.

Parim aeg kibuvitsa viljade ja kroonlehtede kogumiseks on hilissuvel ja varasügisel. Kui aga tahad tervist turgutada veidi lihtsamalt, siis apteegist leiad kõik vajaliku, et olla aastaringselt terve ja särav. Loe lähemalt, kuidas oma organismi sügiseseks haiguste perioodiks ette valmistada.

Harilik pune

Harilik pune ehk oregano on palju enamat kui maitseaine. Tegu on väga hea ravimtaimega, mis võiks kindlasti kuuluda sinu kodusesse apteegiarsenali. Pune sisaldab rohkelt C-vitamiini ning eeterlikke õlisid, mis aitavad organismil viirus- ja külmetushaigustega paremini toime tulla. Paljud leiavad puneteest leevendust ka kerge stressi või unetuse korral, kuna taimel on rahustav toime.

Pune õitseb juulist augustini, nii et veel jõuab seda talveks varuda. Taim armastab kasvada kuivades metsades, võsastikes, niitudel, teeservades ja loopealsetel. Purpurpunaste õite tõttu on punet raske teiste taimedega segi ajada, aga kui kahtled, siis nuusuta – aromaatse lõhna järgi tunned kindlasti ära.

Kuna sügis on peagi ukse ees, on paras aeg hakata oma immuunsüsteemi viiruste hooajaks ette valmistama. Immuunsüsteemi saab tugevdada nii tervisliku toidu, vitamiinide kui ka looduslike taimetoodetega. Kui sinust pole aga suuremat sorti korilast, siis ära üldse muretse – apteegist leiad kõik vajaliku, alates vitamiinidest kuni taimetee ja looduslike preparaatideni. Loe lähemalt, millised vitamiinid on organismile olulised ja kui sageli neid tuleks võtta.