SEROXAT TBL 20MG N30

Retseptiravim

8,42 €


Piirhind €5.4

Haigekassa 50% soodustusega €6.97

Haigekassa 75% soodustusega -

Haigekassa 90% soodustusega -

Haigekassa 100% soodustusega €5.52


Ava ravimi infoleht

Toimeaine / Koostis
Paroxetinum
Toimeaine kogus
20 MG
Ravimivorm / pakend
TBL
Kogus pakendis
N30

SEROXAT
SmithKline Beecham

Tabletid

Paroksetiin
INN. Paroxetinum
ATC-kood. N06AB05
Ravimvorm ja toimeaine sisaldus. Kaetud tablett sisaldab paroksetiinvesinikkloriidi koguses, mis vastab 20 mg paroksetiinile.

Näidustused. Depressioon. Ärevus ja paanikahäired, foobia, paanikahood agorafoobiaga ja ilma.
Annustamine. Depressioon. Paroksetiini kasutatakse igat tüüpi depressiooni ravis, sh reaktiivne ja raske depressioon, samuti depressioon, millega kaasneb ärevus. Soovitatav ööpäevane annus on 20 mg. Patsientidel, kes ei allu 20 mg annusele, võib annust järk-järgult suurendada 10 mg võrra nädalas kuni annuseni 50 mg ööpäevas, vastavalt kliinilisele vajadusele.
Nagu kõigi antidepressantide kasutamisel, tuleb annus täpsustada ja vajadusel kohandada vastavalt kliinilisele vajadusele 2...3 nädala möödumisel pärast ravi algust.
Obsessiiv-kompulsiivne häire. Soovitatav ööpäevane annus on 40 mg. Ravi algul manustatakse 20 mg ööpäevas, seejärel võib annust suurendada nädalaste intervallidega 10 mg võrra nädalas. Mõnel patsiendil võib soovitud tulemuse saada annuse suurendamisel kuni maksimaalse lubatud annuseni 60 mg ööpäevas.
Paanikahood. Soovitatav ööpäevane annus on 40 mg. Alustada tuleb 10 mg annusega ja annust võib suurendada nädalaste intervallidega 10 mg võrra nädalas vastavalt kliinilisele vajadusele. Mõnel patsiendil võib saada soovitud tulemuse annuse suurendamisel kuni maksimaalse lubatud annuseni 60 mg ööpäevas. Ravi alustamisel on soovitav kasutada võimalikult väikest annust, et vähendada paanikahäire sümptomite ägenemise ohtu.
Üldised juhised annustamiseks. Paroksetiini manustatakse üks kord ööpäevas hommikuti koos toiduga. Tablett tuleb alla neelata tervelt, mitte närida.
Depressiooni ja obsessiiv-kompulsiivse häirega patsientidel peab ravi kestma piisavalt kaua, et kindlustada sümptomite kadumist. Depressiooni korral on ravi kestus mõned kuud, kuid obsessiiv-kompulsiivse häire ja paanikahäire korral võib see periood olla veelgi pikem.
Eakad patsiendid. Eakal patsiendil võib paroksetiini plasmakontsentratsioon suureneda. Annustamist tuleb alustada täiskasvanu algannusega, annust võib suurendada kuni 40 mg ööpäevas.
Lapsed. Paroksetiini ei kasutata lastel, sest vastavad kogemused puuduvad.
Neeru- või maksakahjustus. Raske neerukahjustusega (kreatiniini kliirens alla 30 ml/min) ja maksakahjustusega patsientidel suureneb paroksetiini kontsentratsioon plasmas. Seetõttu tuleb kasutada võimalikult väikest terapeutilist annust (20 mg ööpäevas).
Vastunäidustused. Ülitundlikkus paroksetiini suhtes.
Ettevaatust! MAO inhibiitorid: sarnaselt teiste antidepressantidega ei tohi paroksetiini manustada kombinatsioonis MAO inhibiitoritega või 2 nädala jooksul pärast MAO inhibiitoritega ravi lõpetamist. Pärast seda tuleb ravi alustada ettevaatlikult ja annust suurendada järk-järgult, kuni saavutatakse optimaalne vastus ravile. MAO inhibiitorite kasutamist ei tohi alustada 2 nädala jooksul pärast paroksetiinravi lõppu.
Sarnaselt teistele serotoniini tagasihaarde inhibiitoritele (SSRI) tuleb paroksetiini manustada ettevaatlikult neuroleptikume saavatele patsientidele, kuna on teatatud Maliigse Neuroleptilise Sündroomile vihjavate sümptomite tekkest antud kombinatsiooni puhul.
Maania anamneesis: sarnaselt teistele antidepressantidele tuleb paroksetiini manustada ettevaatlikult patsientidele, kellel on anamneesis maania.
Suukaudsed antikoagulandid: suukaudseid antikoagulante saavale patsiendile tuleb paroksetiini manustada ettevaatlikult.
Trüptofaan: paroksetiini ei tohi kasutada kombinatsioonis trüptofaaniga, sest trüptofaani ja selektiivsete serotoniini tagasihaarde inhibiitorite koosmanustamisel on tekkinud kõrvaltoimeid (vt.Koostoimed).
Südamehaigused: paroksetiin ei mõjusta oluliselt südame löögisagedust, vererõhku või EKG-d. Kuid ravimi kasutamisel südamehaigusega patsiendil tuleb siiski olla ettevaatlik.
Epilepsia: sarnaselt teiste antidepressantidega, tuleb olla ettevaatlik paroksetiini kasutamisel epilepsiahaigetel.
Krambid: vähem kui 0,1%-l paroksetiiniga ravitud patsientidel tekivad krambid. Krampide tekkimisel tuleb ravimi kasutamine lõpetada.
Elekterkrampravi (EKR): EKR ja paroksetiini kooskasutamise kohta on vähe kliinilisi andmeid.
Glaukoom: Sarnaselt teistele serotoniini tagasihaarde inhibiitoritele, paroksetiin põhjustab harva müdriaasi ning teda tuleb ettevaatusega manustada kinnise nurga glaukoomi patsientidele.
Hüponatreemia: Harva, põhiliselt eakatel patsientidel, on tekkinud hüponatreemia, mis võib olla seotud antidiureetilise hormooni sekretsioonihäiretega. Üldiselt on hüponatreemia paroksetiinravi katkestamisel pöörduv.
Liiklusohtlikkus. Kliiniline kogemus on näidanud, et paroksetiin ei vähenda kognitiivset või psühhomotoorset funktsiooni. Nagu kõigi psühhoaktiivsete ravimite korral tuleb patsienti hoiatada ravimi võimalikust liiklusohtlikkusest.
Kuigi paroksetiin ei tugevda alkoholi tsentraalset toimet, ei ole paroksetiini ja alkoholi kooskasutamine soovitatav.
Rasedus ja imetamine. Kuigi loomuuringutel ei ole teratogeensust ega embrüotoksilisust ilmnenud, on paroksetiini ohutus raseduse ajal tõestamata. Ravimit ei kasutata raseduse ja imetamise ajal, v.a juhul, kui ravist oodatav kasu ületab võimaliku ohu lootele.
Kõrvaltoimed. Kliinilistes uuringutes tekkisid sagedamini järgmised kõrvaltoimed: iiveldus, unisus, higistamine, treemor, asteenia, suukuivus, unetus, seksuaalfunktsiooni häired, sh impotentsus ja ejakulatsioonihäired, pearinglus, kõhukinnisus, kõhulahtisus ja söögiisu vähenemine. Nende kõrvaltoimete intensiivsus ja tekkesagedus võivad ravi jätkamisel väheneda ja tavaliselt ei nõua ravi katkestamist.
Võrreldes tritsükliliste antidepressantidega esineb paroksetiini kasutamisel harvemini suukuivust, kõhukinnisust ja unisust.
Harva on tekkinud: pearinglus, oksendamine, rahutus, äge glaukoom, uriinipeetus, perifeersed tursed ja näoturse, siinustahhükardia, trombotsütopeenia, maliigne neuroleptiline sündroom, serotonergiline sündroom (sümptomideks võivad olla erutus, segasusseisund, higistamine, hallutsinatsioon, hüperrefleksia, müokloonus, värinad, tahhükardia ja treemor), hüperprolaktineemiale/galaktorröale viitavad sümptomid ja hüponatreemia (valdavalt vanuritel).
Harva võib tekkida nahalööve, sh nõgestõbi või angioödeem.
Harva, põhiliselt eakatel patsientidel, on tekkinud hüponatreemia, mis võib olla seotud antidiureetilise hormooni sekretsioonihäiretega. Üldiselt on hüponatreemia paroksetiinravi katkestamisel pöörduv.
Harva on täheldatud maksaensüümide aktiivsuse mööduvat suurenemist. Üksikjuhtudel on tekkinud tõsised maksafunktsiooni häired, mille korral tuleb ravi lõpetada.
Paroksetiini kasutamise järgselt on harva tekkinud veritsemist (enamasti ecchymosis ja purpura).
Paroksetiini kasutamisel, peamiselt motoorikahäirete korral või neuroleptikumide samaaegsel kasutamisel, on tekkinud ekstrapüramidaalseid reaktsioone (sh orofatsiaalne düstoonia).
Nagu paljude teiste tsentraalselt toimivate ravimitega võib paroksetiinravi lõpetamisel tekkida pearinglus, tundlikkushäired, unehäired, erutuvus või ängistus, iiveldus ja higistamine.
Sarnaselt teistele serotoniini tagasihaarde inhibiitoritele (SSRI), on esinenud mööduvat vererõhu tõusu või langust paroksetiini ravi järgselt põhiliselt hüpertensiooni või ängistuse eelsoodumusega patsientidel.
Sarnaselt teistele SSRI`le, on harva esinenud segasusseisundit, krampe ja fotosensitiivsus reaktsioone.
Koostoimed. Kliinilised uuringud on näidanud, et paroksetiini imendumine ja farmakokineetika ei ole või on vähesel määral (s.t ei vaja annustamise muutmist) häiritud järgmiste ainetega kooskasutamisel:
- Toit
- Antatsiidid
- Digoksiin
- Propranolool
- Alkohol: kuigi paroksetiin ei potentseeri alkoholi tsentraalset toimet, ei ole soovitatav paroksetiinravi ajal alkoholi kasutada.
- Liitium: kuigi paroksetiini ja liitiumi samaaegsel kasutamisel uuringute käigus koostoimeid ei täheldatud, tuleb neid ravimeid koos manustada ettevaatlikult.
- Ravimit metaboliseerivad ensüümid: Paroksetiini metabolism võib muutuda teda metaboliseerivate ensüümide indutseerimise või inhibeerimisega. Näiteks tsimetidiin (ensüümi inhibiitor) võib suurendada ja fenütoiin (ensüümi indutseerija) vähendada paroksetiini biosaadavust tervetel vabatahtlikel. Kui samaaegselt paroksetiiniga manustatakse ravimit, millel on ensüüme inhibeerivad omadused, tuleb kasutada paroksetiini võimalikult väikest toimivat annust. Paroksetiinravi alustamisel ei ole annuse muutmine vajalik, kuid seda tuleb vajadusel teha ravi käigus, olenevalt kliinilisest toimest.
Paroksetiini koostoimed teiste ravimitega:
- Protsüklidiini ja paroksetiini koosmanustamisel suureneb esimese sisaldus plasmas, mistõttu kolinoblokeeriva toime ilmnemisel tuleb paroksetiini annust vähendada.
- Antikonvulsandid: karbamasepiin, fenütoiin, naatrium valproaat. Koosmanustamine ei põhjustanud epilepitilistel patsientidel muudatusi farmakokineetikas ega -dünaamikas.
- P450 isoensüümid:
CYP2D6- Sarnaselt teistele serotoniini tagasihaarde inhibiitoritele inhibeerib paroksetiin maksa tsütokroom P450 ensüümi CYP2D6. CYP2D6 pärssimine võib põhjustada antud ensüümi poolt metaboliseeritud koosmanustatud ravimite kontsentratsiooni tõusu. Tsütokroom P450 süsteemi kaudu metaboliseeruvad järgmised ravimid: tritsüklilised antidepressandid (nt nortriptülliin, amitriptülliin, imipramiin ja desipramiin), fenotiasiinirühma neuroleptikumid (nt perfenasiin ja tioridasiin) ja Ic klassi antiarütmikumid (nt propafenoon, flekainiid).
CYP3A4- In vivo paroksetiini ja terfenadiini koostoime uuringutest selgus, et tsütokroom CYP3A4 substraat ei mõjutanud nende ainete farmakokineetikat. Paroksetiini koosmanustamine terfenadiini ja teiste CYP3A4 substraatidega ei tohiks põhjustada ohtu.
Koostoimed SSRI klassi ravimitega: Sarnaselt teistele serotoniini tagasihaarde inhibiitoritele, samaaegne manustamine teiste serotoniinergiliste ravimitega (s.h MAO-inhibiitorid, L-trüptofaan) võib põhjustada serotonergilise sündroomi teket (vt.Kõrvaltoimed). Kuna paroksetiini ja teiste KNS mõjutavate ravimite koosmanustamise riski pole süstemaatiliselt uuritud, soovitatakse neid üheaegse kasutamise vajaduse korral manustada ettevaatusega.
Üleannustamine. On teatatud mürgistuse juhtudest, kus võeti ainult paroksetiini (kuni 2000 mg) või koos teiste ravimitega. Ainult paroksetiiniga mürgistused ei ole lõppenud letaalselt. Üksikutest letaalse lõpuga juhtudest on teatatud, kuid seda põhiliselt paroksetiini koosmanustamisel teiste ainetega.
Üleannustamisega kaasneb iiveldus, oksendamine, treemor, laienenud pupillid, suukuivus ja ärrituvus, higistamine, somnolentsus. Koomat või krampe ei ole tekkinud.
Spetsiifiline antidoot puudub. Ravi on sümptomaatiline ja toetav. Tuleb jälgida patsiendi elutähtsaid funktsioone; teha maoloputust; kuni 24 tundi pärast üleannustamist võib manustada 20...30 g aktiivsütt iga 4…6 tunni järel.
Omadused ja farmakokineetika. Paroksetiin on tugev valikuline serotoniini (5-hüdroksütrüptamiin e 5-HT) tagasihaarde inhibiitor. Paroksetiin on antidepressant, mida kasutatakse ka obsessiiv-kompulsiivse häire ja paanikahäirete korral.
Paroksetiin ei sarnane keemiliselt tritsüklilistele, tetratsüklilistele ja teistele antidepressantidele.
Paroksetiini metabolismi (oksüdatsioon, metüleerumine) käigus tekivad polaarsed ja konjugeeritud metaboliidid, millel puudub farmakoloogiline toime. Metabolism ei mõjuta paroksetiini selektiivsust serotoniini neuronaalsele ülekandele.
Paroksetiin on m-koliinergiliste retseptorite suhtes nõrga afiinsusega. Loomuuringud annavad tunnistust paroksetiini nõrgast antikoliinergilisest toimest.
In vitro uuringute põhjal on selgunud, et erinevalt tritsüklilistest antidepressantidest on paroksetiin nõrgalt afiinne a1-, a2- ja b-adrenoretseptorite, dopamiini (D2), 5-HT1 taoliste, 5-HT2 ja histamiini (H1) retseptorite suhtes. Toime puudumine postsünaptilistesse retseptoritesse in vitro kinnitab in vivo uuringutes täheldatud kesknärvisüsteemi pärssivate ja hüpotensiivsete omaduste puudumist.
Paroksetiin ei halvenda patsiendi psühhomotoorikat ning ei potentseeri alkoholi pärssivat toimet.
Sarnaselt teistele serotoniini tagasihaarde inhibiitoritele põhjustab paroksetiin loomadel, kellel on eelnevalt tarvitatud MAO inhibiitoreid või trüptofaani, serotoniini retseptorite tugevat stimulatsiooni.
Käitumis- ja EEG uuringud viitavad, et paroksetiini nõrk toime avaldub juba annustes, mis on vajalikud serotoniini ülekande inhibeerimiseks. Toime olemuselt erineb paroksetiin amfetamiinist.
Loomuuringud on näidanud, et paroksetiin ei mõjuta kardiovaskulaarset süsteemi. Paroksetiini toime terve inimese vererõhule, südame löögisagedusele ja EKG-le on kliiniliselt ebaoluline.
Uuringud näitavad, et erinevalt noradrenaliini ülekandele toimivatest antidepressantidest inhibeerib paroksetiin guanetidiini antihüpertensiivset toimet vähem.
Paroksetiin imendub suu kaudu manustamisel hästi. Ravim metaboliseerub esmasel maksapassazhil. 64% manustatud annusest eritub uriiniga. Muutumatult eritub uriiniga alla 2% ravimist. 36% manustatud annusest eritub roojaga, tõenäoliselt sapi kaudu. Muutumatult on roojas alla 1% manustatud ravimi hulgast. Enamus paroksetiinist metaboliseerub organismis.
Metaboliitide eritumine on kahefaasiline. Poolväärtusaeg võib erineda, kuid on üldjuhul kuni üks ööpäev. Terapeutiline kontsentratsioon seerumis saabub 7...14 ööpäeva jooksul, tõenäoliselt ei muutu ravimi farmakokineetika pikaajalisel kasutamisel.
Seos paroksetiini plasmakontsentratsioonide ja kliinilise toime vahel puudub (kõrvaltoimetes ja toime efektiivsuses).
Esmase maksapassaazhi tõttu on paroksetiini kogus süsteemses tsirkulatsioonis väiksem kui seedetraktist imendunud paroksetiini kogus. Suuremate üksikannuste ja korduva annustamise korral suureneb organismile langev koormus, mis põhjustab esmase maksapassaazhi toime osalise küllastumise ja plasma kliirensi vähenemise. Sellest tulenevalt esineb plasmas paroksetiini kontsentratsiooni düsproportsionaalne suurenemine ja mittelineaarsest kineetikast tulenevalt on farmakokineetilised parameetrid ebakonstantsed. Mittelineaarsus on üldiselt väike ja piirneb isikutega, kellel esineb väikeste annuste tõttu madal ravimi kontsentratsioon plasmas.
Paroksetiin jaotub ulatuslikult kudedes. Farmakokineetilised arvutused näitavad, et plasmas leidub ainult 1% paroksetiinist.
Terapeutiliste kontsentratsioonide korral on 95% plasmas esinevast paroksetiinist seotud proteiinidega.
Paroksetiin eritub inimese rinnapiima väikeses koguses. Loomuuringutes läbib paroksetiin platsentaarbarjääri vähesel määral.
Eakal patsiendil ja raske neeru- ja maksakahjustuse korral suureneb paroksetiini kontsentratsioon plasmas.
Toksikoloogilised uuringud on läbi viidud reesusahvidel ja albiinorottidel; mõlemal juhul sarnaneb metabolism inimese metabolismiga. Lipofiilsete amiinide, ka tritsüklilised antidepressandid, manustamisel esines rottidel fosfolipidoos. Uuringutes primaatidega fosfolipidoosi ei esinenud, kuigi ühe aasta kestel kasutatud annus oli 6 korda suurem terapeutilisest annusest.
Kartsinogenees: hiirtel ja rottidel kahe aasta kestel läbiviidud uuringutes ei täheldatud paroksetiini kasutamisega seoses kartsinogeenset toimet.
Genotoksilisus: genotoksilisust ei ole esinenud in vitro ja in vivo testide korral.
Abiained. Kahealuseline kaltsiumfosfaat (dihüdraat), hüdroksüpropüül-metüültselluloos, naatriumtärklisglükollaat, magneesiumstearaat, titaan-dioksiid, polüetüleenglükool, polüsorbaat.
Säilitamine ja kõlblikkusaeg. Toatemperatuuril, niiskuse eest kaitstult, 3 aastat.
Pakend. 20 mg tabletid, 20 või 30 tk blisterpakendis.


Pakendi infoleht

SEROXAT
Paroksetiin

Tabletid 20 mg

On oluline teada, et Teie arst võib antud ravimit välja kirjutada ka teistel näidustustel ja teistes annuste kui käesolevas infolehes kirjutatud. Te peate järgima arsti soovitusi ja manustama tablette vastavalt ettekirjutustele.
Mis on Seroxat?
Teie ravimi nimi on Seroxat. Toimeaine on paroksetiin (esineb paroksetiinvesinikkloriidina).
Valge ovaalse kujuga (murdejoonega) tablett sisaldab 20 mg paroksetiini.
Abiained: kahealuseline kaltsiumfosfaat, hüdroksüpropüülmetüültselluloos, naatriumtärklisglükollaat, magneesiumstearaat, titaandioksiid, polüetüleenglükool, polüsorbaat 80.
Seroxat tabletid tuleb alla neelata.
Teie ravim on antidepressant.
Seda ravimit kasutatakse ka obsessiiv-kompulsiivse häire ja paanikahäire ravimiseks.

Müügiloa hoidja. SmithKline Beecham plc
Brentford, Middlesex
England

Mida Seroxat teeb?
Seroxat'i kasutatakse igat tüüpi depressiooni ravimiseks.
Ravim võib olla efektiivne isegi juhul, kui teised antidepressandid ei ole aidanud.
Seroxat'i kasutatakse ka kinnismõtete ja sundtegude ravimiseks.
Seroxat'i kasutatakse ka paanikahoogude ravimiseks.
Arst võib otsustada, et Te peate jätkama Seroxat'i tarvitamist ka pärast haiguse taandumist. Põhjuseks on haiguse kordumise vältimine.
Mida Te peate enne Seroxat'i tarvitamist kontrollima?
Te ei tohi seda ravimit kasutada, kui Te olete allergiline paroksetiinile.
Enne ravimi tarvitamist teatage arstile, kui Teil on ravimi eelneval tarvitamisel esinenud halb enesetunnne.
Teatage arstile otsekohe, kui Teil tekib ravimi tarvitamisel halb enesetunne.
Enne ravimi tarvitamist teatage arstile:
- kui Teil on probleeme südamega, maksaga või neerudega
- Teil on epilepsia
- Teil on kunagi esinenud maania episoode
- Teil on silmarõhuhaigus (glaukoom).
- Kui Te juba kasutate mõnda antidepressanti või kui Te olete seda teinud kahe viimase nädala jooksul. Te ei tohi kasutada Seroxat'i mitte enne, kui kaks nädalat pärast monoamiinooksüdaasi inhibiitorite (MAOI) kasutamise lõpetamist.
Teavitage kindlasti arsti juhul, kui Te kasutate antikoagulanti oma vere vedeldamiseks.
Enne paroksetiini kasutamise algust informeerige arsti teistest kasutatavatest ravimitest.
Paroksetiin võib muuta teiste ravimite nagu teised antidepressandid, krampide vältimiseks kasutatavad ravimid (krambivastased ravimid), Parkinson'i tõve ravimid, verd vedeldavad ravimid (antikoagulandid) ja trüptofaani sisaldavad ravimid toimet.
Ka teised ravimid võivad mõjutada paroksetiini toimet. Teatage arstile, kui Te muudate mõne teise kasutatava ravimi annust.
Nagu kõigi seda tüüpi ravimite korral, on ravimi kasutamise ajal soovitav alkoholi tarbimist vältida.
Teatage arstile, kui Te olete või arvate, et olete rase.
Raseduse ajal ei tohi ravimit manustada välja arvatud juhul, kui arst seda soovitab.
Teatage arstile, kui Te imetate last. Ravimit ei tohi imetamise ajal tarvitada välja arvatud juhul, kui arst seda soovitab.
Tavaliselt see ravim ei mõjusta inimeste normaalset aktiivsust. Mõned inimesed võivad end tunda unisena ja sel juhul ei tohiks nad juhtida sõidukeid või kasutada masinaid.

Kuidas Seroxat'i manustada?

Järgige arsti soovitusi ravimi manustamise viisi ja aja kohta. Arst otsustab mitu tabletti ööpäevas manustada. Enamus inimesi manustab 20...50 mg paroksetiini ööpäevas, kuid arst võib määrata Teile ka madalama algannuse või suurendada annust. (Neil juhtudel võib Teil tekkida vajadus tablett poolitada.) Paanikahoogude või obsessiiv-kompulsiivsete häirete ravi puhul võib Teie arst määrata Teile kuni 60 mg paroksetiini ööpäevas (s.o 3 valget tabletti).
Te peate jätkama ravimi tarvitamist ka juhul, kui Teie enesetunne ei parane kuna ravimi toime saabumiseni võib kuluda mitu nädalat.
Lugege hoolikalt infolehte. Kui Teil on küsimusi ravimi või selle kasutamise kohta pöörduge arsti või apteekri poole.
Tabletid tuleb alla neelata tervelt koos veega ja soovitavalt koos toiduga. Ärge närige neid.
Võtke tablette hommikuti, soovitavalt koos hommikusöögiga.
Kasutage ravimit seni, kui arst soovitab kasutamise lõpetada. Arst võib soovitada Teil ravimit kasutada mitme kuu jooksul. Arst võib vajadusel annust suurendada või vähendada. Jätkake arsti soovituste järgimist.
Kui Te olete korraga manustanud suure hulga tablette, teatage sellest koheselt arstile. Näidake arstile oma ravimikarpi.
Kui Te unustate ravimit hommikul võtta, tehke seda nii kiiresti kui võimalik. Võtke järgmine annus normaalsel ajal järgmisel hommikul ja jätkake nagu ennem.
Võimalikud kõrvaltoimed
Seroxat'i kõrvaltoimed on üldiselt leebed ja võivad väheneda mõne päeva möödudes. Mõnedel inimestel võivad esineda iiveldustunne või suukuivus, higistamistunne või värisemine ja uinumishäired. Teised kõrvaltoimed võivad
Küsi apteekrilt