RISPOLEPT®
Janssen

Tabletid, suukaudne lahus

Risperidoon
INN. Risperidonum
ATC-kood. N05AX08
Ravimvorm ja toimeaine sisaldus. Tablett sisaldab 1 mg, 2 mg, 3 mg või 4 mg risperidooni.
Suukaudse lahuse 1 ml sisaldab 1 mg risperidooni.

Näidustused. Skisofreenia jt psühhoosid.
Annustamine. Märkus. Risperidooni kasutatakse ägeda ja kroonilise skisofreenilise psühhoosi jt psühhooside korral, mille puhul esinevad produktiivsed sümptomid (hallutsinatsioonid, meelepetted, segasus, agressiivsus, kahtlustused) ja/või negatiivsed sümptomid (emotsionaalne ja sotsiaalne isoleeritus, sõnavara vaesus), samuti skisofreenia afektiivsete sümptomite (nagu depressioon, süütunne, ängistus) leevendamiseks.
Üleminek teistelt antipsühhootikumidelt ravile risperidooniga. Kui ravi seisukohast on vajalik, tuleb järk-järgult lõpetada eelmise ravimi manustamine ja minna üle RISPOLEPT'ile. Kui meditsiiniliselt sobib, siis depoo-antipsühhootikumidelt üle minnes tuleb RISPOLEPT'i esimene annus manustada järgmise depooravimi süstimiseks ettenähtud ajal. Parkinsonismivastase ravi vajadust tuleb perioodiliselt kontrollida.
Täiskasvanud. Annust tuleb 3 päeva jooksul järk-järgult suurendada kuni 3 mg-ni 2 korda ööpäevas. Kõigil patsientidel (nii ägeda kui kroonilise haigusega) tuleb ravi alustada 1 mg-st 2 korda ööpäevas. Annust tuleb suurendada kuni 2 mg 2 korda ööpäevas teisel päeval ja kuni 3 mg 2 korda ööpäevas kolmandal päeval. Selle annusega võib ravi jätkata ja hiljem vajadusel muuta. Tavaline optimaalne annus on 2...4 mg 2 korda ööpäevas. Annus üle 5 mg 2 korda ööpäevas ei ole osutunud paremini toimivaks kui väiksem ning võib põhjustada ekstrapüramidaalnähte. Annuseid üle 8 mg 2 korda ööpäevas ei tohi kasutada, kuna nende ohutus pole kindel. Täiendava sedatsiooni vajadusel võib koos RISPOLEPT'iga kasutada mõnda bensodiasepiini.
Eakad patsiendid. Soovitatakse algannust 0,5 mg 2 korda ööpäevas. Seda annust võib kohandada, lisades korraga 0,5 mg kuni 1...2 mg 2 korda ööpäevas.
RISPOLEPT'i tuleb selle vanusegrupi patsientidel kasutada siiski ettevaatlikult, kuni ei ole piisavalt kogemusi.
Lapsed. Kliinilise kogemuse puudumise tõttu ei soovitatata manustada alla 15-aastastele lastele.
Neeru- ja maksahaigused. Soovitatakse algannust 0,5 mg 2 korda ööpäevas. Seda annust võib individuaalselt kohandada, lisades korraga 0,5 mg kuni 1...2 mg 2 korda ööpäevas. RISPOLEPT'i tuleb nendel patsientidel kasutada ettevaatlikult, sest ei ole piisavalt kogemusi.
Vastunäidustused. Ülitundlikkus ravimi suhtes.
Ettevaatust! a-adrenoblokeeriva toime tõttu võib RISPOLEPT põhjustada ortostaatilist hüpotensiooni, eriti esmase annuse tiitrimise perioodil. RISPOLEPT'i peab kasutama ettevaatlikult patsientidel, kellel on südame-veresoonkonna haigusi (südamerikked, müokardiinfarkt, juhtehäired, dehüdratsioon, hüpovoleemia või ajuveresoonte haigused), neil patsientidel soovitatakse annust järkjärguliselt tiitrida (vt Annustamine). Hüpotensiooni tekkimiselt tuleb annust vähendada.
Dopaminoblokeerivate omadustega ravimitega on seostatud düskinee-siat, mida iseloomustavad rütmilised tahtetud liigutused valdavalt keeles ja/või näos. On andmeid, et ekstrapüramidaalsümptomite ilmnemine on ohuteguriks tardiivse düskineesia tekkele. RISPOLEPT'il on väiksem ekstrapüramidaalnähte põhjustav toime kui klassikalistel neurolepti-kumidel. Düskineesianähtude ilmnemisel tuleb kõigi antipsühhootiliste ravimite manustamine kohe lõpetada. Klassikaliste neuroleptikumide kasutamisel võib tekkida maliigne neuroleptiline sündroom, mida iseloomustab hüpertermia, lihasrigiidsus, autonoomne ebastabiilsus, suurenenud kreatiniinfosfokinaasi aktiivsus jm. Sel juhul tuleb kõikide antipsühhootiliste ravimite, sh RISPOLEPT, manustamine lõpetada.
Vanemaealistel ning neeru- või maksapuudulikkusega patsientidel on soovitatav algannust ja järgnevaid annuseid poole võrra vähendada. Ettevaatlik peab olema RISPOLEPT'i ordineerimisel Parkinsoni tõvega patsientidele, kellel võib ilmneda haiguse süvenemine. Klassikalised neuroleptikumid langetavad krambiläve. Ettevaatlikult soovitatakse ravida epilepsiat põdevaid haigeid.
Patsiente peab hoiatama liigse toidutarbimise eest, sest ravim võib soodustada kehakaalu suurenemist.
Liiklusohtlikkus. RISPOLEPT võib vähendada reaktsioonikiirust. Seetõttu tuleb patsientidele soovitada mitte juhtida autot või käsitseda masinaid, kuni nende individuaalne tundlikkus ravimi suhtes ei ole kindlaks tehtud.
Rasedus ja imetamine. RISPOLEPT'i ohutus raseduse ajal ei ole kindlaks tehtud. Loomkatsetes ei põhjustanud risperidoon otsest toksilisust sigivusele, mõned kaudsed prolaktiini ja kesknärvisüsteemi poolt vahendatud toimed on tekkinud, kuid teratogeenset toimet ei ilmnenud üheski katses. Siiski võib RISPOLEPT'i kasutada raseduse ajal ainult siis, kui loodetav kasu ületab võimaliku ohu lootele. Ei ole teada, kas RISPOLEPT eritub rinnapiima. Loomkatsetes risperidoon ja 9-hüdroksürisperidoon ei imendu rinnapiima. Siiski tuleb ravi vajadusel rinnaga toitmine lõpetada.
Kõrvaltoimed. RISPOLEPT on üldiselt hästi talutav ja paljudel juhtudel on raske eristada, kas tegu on ravimi kõrvaltoimetega või ravitava haiguse sümptomitega. RISPOLEPT'i kasutamisega seotud kõrvaltoimed on järgmised.
Tavaliselt: unetus, agitatsioon, ängistus, peavalu.
Harvem: unisus, segasus, kontsentratsioonivõime vähenemine, kõhukinnisus, düspepsia, iiveldus/oksendamine, kõhuvalu, nägemise hägustumine, priapism, suguliste funktsioonide (erektsioon, ejakulatsioon, orgasm) häired, uriinipidamatus, riniit, lööve jt allergilised reaktsioonid.
RISPOLEPT tekitab vähem ekstrapüramidaalsümptomeid kui klassikalised neuroleptikumid. Siiski võib mõnel juhul märgata ekstrapüramidaalnähte (treemor, rigiidsus, süljevool, bradükineesia, akatiisia, äge düstoonia). Need nähud on tavaliselt nõrgad ja mööduvad ravimi annuse vähendamisel ja/või parkinsonismivastase ravimi manustamise korral. Harva võivad risperidooni manustamisel, eriti suure algannuse puhul (vt Ettevaatust) tekkida järgmised kõrvaltoimed: (ortostaatiline) hüpotensioon ja pearinglus, (reflektoorne) tahhükardia. On kirjeldatud mõõdukat neutrofiilide ja/või trombotsüütide arvu vähenemist.
RISPOLEPT võib annusest sõltuvalt põhjustada prolaktiini sisalduse suurenemist vereplasmas. Sellega võivad kaasneda galaktorröa, günekomastia, menstruaaltsükli häired või amenorröa. RISPOLEPT'i kasutamisega võivad tekkida kehakaalu suurenemine (vt Ettevaatust), tursed ja maksaensüümide aktiivsuse suurenemine.
Nagu klassikaliste neuroleptikumidegi kasutamise korral, võivad psühhootilistel patsientidel harva tekkida veeintoksikatsioon kas polüdipsiast või antidiureetilise hormooni puuduliku sekretsiooni sündroomi tõttu, tardiivne düskineesia, maliigne neuroleptiline sündroom (vt Ettevaatust), kehatemperatuuri häired ja krambid.
Koostoimed. RISPOLEPT'i kombineerimisel teiste ravimitega tekkivaid koostoimeid ei ole süstemaatiliselt uuritud. Esmalt peab hoiatama RISPOLEPT'i kombineerimise eest teiste tsentraalselt toimivate ravimitega. RISPOLEPT antagoniseerib levodopa ja teiste dopaminomimeetikumide toimet. Karbamasepiin vähendab RISPOLEPT'i antipsühhootilise fraktsiooni sisaldust vereplasmas. Samu toimeid võib märgata teiste maksaensüüme indutseerivate ravimite kasutamise korral. Kui lõpetatakse karbamasepiini või teiste maksaensüüme indutseerivate ravimite kasutamine, tuleb RISPOLEPT'i annus ennistada või vajadusel seda suurendada. Fenotiasiinid, tritsüklilised antidepressandid ja mõned b-adrenoblokaatorid võivad suurendada vereplasmas risperidooni kontsentratsiooni, kuid mitte antipsühhootilise fraktsiooni sisaldust. Kui RISPOLEPT'i võetakse koos mõne teise tugevasti verevalkudega seonduva ravimiga, võib üks ravimitest teise seosest plasmavalkudega välja tõrjuda ja see võib osutuda kliiniliselt oluliseks.
Üleannustamine. Sümptomid. Üldiselt kirjeldatud nähud ja sümptomid on seotud ravimi farmakoloogilise toimega. Need on väsimus ja sedatsioon, tahhükardia ja hüpotensioon ning ekstrapüramidaalhäired. On kirjeldatud üleannustamist kuni 360 mg. Olemasolevad andmed näitavad, et ravimi kasutamine on üsna ohutu. Hüpokaleemiaga patsiendil, kes võttis sisse 360 mg ravimit, pikenes EKG-s QT- intervall. Üleannustamisel ravimi toimed süvenevad.
Ravi. Kindlustada vabad hingamisteed, adekvaatne oksügenisatsioon ja ventilatsioon. Teha maoloputus (pärast intubatsiooni, kui patsient on teadvuseta) ja manustada aktiivsütt koos lahtistitega. Kohe tuleb alustada kardiovaskulaarse monitooringuga, mis peab sisaldama pidevat elektrokardiograafilist jälgimist, et avastada võimalikku arütmiat. Risperidoonil ei ole spetsiifilist antidooti. Tuleb rakendada vastavaid esmaabimeetmeid. Hüpotensiooni ja tsirkulatoorset kollapsit peab ravima vastavate vahenditega, nt vedeliku ja/või sümpatomimeetikumide veeni manustamine. Tugevate ekstrapüramidaalhäirete korral tuleb manustada antikoliinergilisi ravimeid. Hoolikas meditsiiniline jälgimine peab jätkuma kuni patsiendi seisundi taastumiseni.
Omadused ja farmakokineetika. RISPOLEPT on uus antipsühhootiline ravim, mis kuulub antipsühhootilise toimega bensisoksasooli derivaatide rühma.
Risperidoon on selektiivne monoamiinergiline antagonist. Tal on suur afiinsus serotoniini 5-HT2- ja D2-dopamiiniretseptorite suhtes.
Risperidooni seondub ka a1 adrenoretseptorite ja väiksema afiinsusega H1-retseptorite ning a2-adrenoretseptoritega. Risperidoon ei seondu kolinoretseptoritega. Kuigi risperidoon on tugev D2-dopamiiniretseptorite antagonist, mis kõrvaldab skisofreenia sümptomeid, põhjustab ta vähem motoorika pärssimist ja katalepsiat kui klassikalised neuroleptikumid. Tasakaalustatud tsentraalsed serotonino- ja dopaminoblokeerivad omadused võivad vähendada ekstrapüramidaalsete kõrvaltoimete tekke võimalust ning suurendada terapeutilist laiust skisofreenia negatiivsete ja afektiivsete sümptomite suhtes.
Farmakokineetika. Risperidoon imendub pärast sissevõtmist täielikult, maksimaalne plasmakontsentratsioon saabub 1...2 tunniga. Toit ei mõjusta imendumist ja nii võib risperidooni võtta tühja või täis kõhuga. Risperidoon metaboliseerub osaliselt 9-hüdroksürisperidooniks, millel on samasugune farmakoloogiline aktiivsus nagu risperidoonil. Risperidoon koos 9-hüdroksürisperidooniga moodustavad aktiivse antipsühhootilise fraktsiooni. Teine metabolismi tee on ravimi N-dealküülimine. Eliminatsiooni poolväärtusaeg psühhootilistel patsien-tidel on umbes 3 tundi. 9-hüdroksürisperidooni ja kogu antipsühhoo-tilise fraktsiooni eliminatsiooni poolväärtusaeg on 24 tundi. Risperi-dooni tasakaalukontsentratsioon saavutatakse enamikul patsientidest 1 päevaga. 9-hüdroksürisperidooni tasakaalukontsentratsioon saabub 4...5 päevase manustamise järel. Raviannuste puhul on risperidooni plasmakontsentratsioonid proportsionaalsed annuse suurusega.
Risperidoon jaotub organismis kiiresti. Jaotusruumala on 1...2 l/kg. Risperidoon seondub albumiinidega ja a1-happeliste glükoproteiinidega. Seondumine plasmavalkudega on risperidoonil 88% ja 9-hüdroksürisperidoonil 77%. Ühe nädala jooksul pärast sissevõtmist on 70% annusest eritunud uriiniga ja 14% roojaga. Uriiniga eritub 35...45% annusest (risperidoon koos 9-hüdroksürisperidooniga). Ülejäänu eritub inaktiivsete metaboliitidena.
Risperidooni ühekordne manustamine näitab, et vanemaealistel ja neerupuudulikkusega patsientidel on aktiivse toimeaine kontsent-ratsioon plasmas suurem ja eliminatsioon aeglasem. Maksapuudu-likkus ei mõjusta risperidooni tavalist kontsentratsiooni plasmas.
Abiained. Tabletid: 1 mg tablett: laktoos, maisitärklis, mikrokristalne tselluloos, hüpromelloos, magneesiumsteraat, kolloidne ränianhüdriid, naatriumlaurüülsulfaat, propüleenglükool.
2 mg tablett: sisaldab lisaks talki, titaandioksiidi, apelsinikollast S-alumiiniumlakki; 3 mg tablett talki, titaandioksiidi, kinoliinkollast ja 4 mg tablett talki, titaandioksiidi, kinoliinkollast ja alumiinium-indigotindisulfonaatlakki.
Suukaudne lahus: viinhape, bensoehape, naatriumhüdroksiid ja puhastatud vesi (eeskiri F68).
Kõlblikkusaeg ja säilitamine. Tabletid: Temperatuuril 15...30 °C, niiskuse ja valguse eest kaitstult, 3 aastat.
Suuakudne lahus: Toatemperatuuril, 3 aastat.
Pakend. 1 mg, 2 mg, 3 mg või 4 mg tabletid, 20 tk või 60 tk karbis.
1 mg/ml suukaudne lahus, 100 ml pudelis. Kaasas on 3 ml pipett, kalibreeritud milligrammideks ja milliliitriteks. Minimaalne maht 0,25 ml, maksimaalne maht 3 ml.