ENAP TBL 10MG N60

Retseptiravim

4,46 €

0,07 €/tk


Piirhind €3

Haigekassa 50% soodustusega €4.21

Haigekassa 75% soodustusega €4.08

Haigekassa 90% soodustusega €4.01

Haigekassa 100% soodustusega -


Ava ravimi infoleht

Toimeaine / Koostis
Enalaprilum
Toimeaine kogus
10 MG
Ravimivorm / pakend
TBL
Kogus pakendis
N60

ATC Kood:
C09AA02
INN:
Enalaprilum
Preparaadi Farmakoterapeutiline grupp:
KONVERTEERIVA ENSÜÜMI INHIBIITORID

1. ENAP® 2,5 mg, tabletid
ENAP® 5 mg, tabletid
ENAP® 10 mg, tabletid
ENAP® 20 mg, tabletid

2. Üks tablett sisaldab vastavalt 2,5 mg, 5 mg, 10 mg või 20 mg enalapriili (enalapriilmaleaadina).
Abiained vt 6.1.

3. Tabletid peroraalseks manustamiseks.

4.1 Näidustused
Arteriaalne hüpertensioon. Südamepuudulikkus. Sümptomaatilise südamepuudulikkuse vältimine vasaku vatsakese väljendunud düsfunktsiooniga patsientidel.

4.2 Annustamine ja manustamisviis
Enalapriili annus kohandatakse vastavalt patsiendi seisundile ja haiguse raskusele.
Võimalusel peab patsient katkestama ravi diureetikumidega (või vähendama diureetikumide annust) või siis suurendama soola manustamist vähemalt 2-3 päeva enne enalapriilravi alustamist. Pärast esimese annuse manustamist on vajalik meditsiiniline järelevalve ja samuti on soovitatav vererõhu sage kontrollimine esimeste tundide jooksul pärast manustamist.
Patsientidele, kellel esineb suur oht hüpotensiooni kujunemiseks pärast esimese annuse manustamist, tuleb esimene annus manustada haiglas ja patsienti tuleb jälgida vähemalt 2 tunni jooksul pärast esimese annuse manustamist. Sel ajal peab patsient olema lamavas asendis.
Algannus hüpertensiooni raviks on 5 mg üks kord ööpäevas. Annust kohandatakse vastavalt vererõhu langusele. Tavaline säilitusannus on 10-20 mg, maksimaalselt 40 mg ööpäevas, manustatuna ühe või kahe annusena. Patsiendile, kes ei ole enne enalapriilravi alustamist lõpetanud diureetikumide kasutamist, tuleb esialgse ühekordne annusena manustada 2,5 mg.
Selliseid patsiente tuleb jälgida vähemalt 2 tundi pärast annuse manustamist või 1 tund pärast vererõhu stabiliseerumist.
Südamepuudulikkus ja vasaku vatsakese asümptomaatiline düsfunktsioon. Algannus on 2,5 mg üks kord ööpäevas. Patsiente tuleb jälgida vähemalt 2 tundi pärast annuse manustamist või 1 tunni jooksul pärast seda, kui vererõhk on stabiliseerunud. Enalapriili annust suurendatakse aeglaselt, kuni saavutatakse sobivaim ravitulemus. Tavaliselt saabub see 2-4 nädalaga. Tavaline säilitusannus on 5-20 mg, maksimaalselt 40 mg ööpäevas, manustatuna ühe annusena või jagatuna kaheks annuseks.
Neerupuudulikkusega patsientidel kohandatakse annuseid vastavalt nende neerufunktsioonile või kreatiniini kliirensile. Kerge neerukahjustusega patsientide ravi alustatakse annusega 5 mg enalapriili ööpäevas ja raske neerukahjustuse korral 2,5 mg ööpäevas. Annust suurendatakse järk-järgult, kuni saavutatakse kliiniliselt küllaldased ravitulemused. Üldjuhul võib kerge neerukahjustusega patsientidele manustada 100%, keskmise neerukahjustusega patsientidele 50% ja raske neerukahjustusega patsientidele 25% enalapriili terapeutilisest
annusest. Esimese annuse manustamisjärgse hüpotensiooni riskifaktoriteks on hüpovoleemia, hüponatreemia ja reniin-angiotensiin süsteemi aktiveeritus. Sellisel juhul tuleb ravi alustada väikeste annustega ja annust kohandada, kuni saavutatakse sobivaim kliiniline toime.
Samaaegse neerukahjustuse ja hüpertensiooniga patsientidele on maksimaalne ööpäevane annus 40 mg. Ravi ajal on soovitatav jälgida neerufunktsiooni ja kaaliumi kontsentratsiooni vereseerumis.
Enalapriili on võimalik vereringest eemaldada hemodialüüsiga. Hemodialüüsi päeval peab patsiendile manustama ööpäevase annusena 2,5 mg, kõigil teistel päevadel tuleb annus kohandada vastavalt vererõhule.
Märkus. Kui võimalik, tuleb 24-72 tundi enne ravi alustamist enalapriiliga diureetikumravi katkestada (või tema annuseid vähendada), samuti tuleks ära jätta teised antihüpertensiivsed ravimid ning katkestada soolavaene dieet.

4.3 Vastunäidustused
Enalapriil on vastunäidustatud järgmistel juhtudel: ülitundlikkus enalapriili või tema metaboliidi enalaprilaadi suhtes, anamneesis pärast angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitorite manustamist tekkinud angioneurootiline turse, anamneesis angioödeem, porfüüria, samuti rasedus ja rinnaga toitmine.

4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel
Hüpertensiivsetel patsientidel ja raske südamepuudulikkusega hüpertensiivsetel patsientidel, kellel esineb diureetikumidest, vähese soolasisaldusega dieedist, dialüüsist, kõhulahtisusest või oksendamisest tingitud hüponatreemia ja/või hüpovoleemia, sõltub vererõhu väärtus reniinist ja reniin-angiotensiin süsteemi aktiveeritusest. Nendel patsientidel, aga samuti eakatel ja neerukahjustusega patsientidel võib esineda isegi mitu tundi pärast enalapriili esimese annuse manustamist hüpotensioon koos kõigi selle kliiniliste tagajärgedega
(vertiigost ja iiveldusest kuni ägeda neerupuudulikkuse, ajuinsuldi või müokardiinfarktini).
Kõigil eelnimetatud juhtudel tuleb ravi enalapriiliga alustada ettevaatlikult ja väikseima enalapriili annusega (2,5 mg).
Hüpotensiooni tekkimisel tuleb patsient panna lamama, vajadusel tuleb korrigeerida vereplasma mahtu 0,9% naatriumkloriidi intravenoosse infusiooniga. Raske hüpotensiooni korral võib vajadusel manustada infusioonina angiotensiin II-te. Hüpotensioon ja tema kõrvaltoimed tekivad harva ja on ajutised. Neid saab vältida, lõpetades võimaluse korral ravi diureetikumidega ja madala soolasisaldusega dieedi vähemalt 24-72 tundi enne enalapriili
manustamist. Teiste seisundite korral või kui ravi diureetikumidega ei ole võimalik lõpetada, tuleb ravi enalapriiliga alustada väikseima annusega (2,5 mg) ja pärast esimese annuse manustamist tuleb patsienti jälgida. Mööduv hüpotensioon ei ole enalapriilravi vastunäidustuseks. Pärast vereplasma mahu korrigeerimist ja kontrolli saavutamist vererõhu väärtuste üle taluvad patsiendid järgnevaid annuseid tavaliselt hästi.
Hemodünaamiliselt olulise neeruarterite bilateraalse stenoosiga või hemodünaamiliselt olulise ühe neeru arteri stenoosiga (üksiku neeru korral) patsientidel võib tekkida ajutine neerufunktsiooni halvenemine või isegi äge neerupuudulikkus (see on tingitud postglomerulaarsete eferentsete arterioolide vasodilatsioonist). Seetõttu tohivad ilmse või kahtlustatava renovaskulaarse hüpertensiooniga patsiente ravida ainult kogenud spetsialistid.
Neerupuudulikkusega patsientidel tuleb ravi ajal enalapriiliga sageli kontrollida neerufunktsiooni ja albumiini eritumist uriiniga, et vältida pöördumatu neerupuudulikkuse kujunemist.
Enalapriilravi ajal võib suureneda kaaliumi kontsentratsioon vereseerumis ning seda eriti kroonilise neerupuudulikkusega patsientidel, seetõttu ei ole soovitatav samaaegselt manustada enalapriili ja kaaliumi säästvaid diureetikume, näiteks spironolaktooni, amiloriidi, triamtereeni.
Ettevaatlik tuleb olla ka enalapriili manustamisel raske aordistenoosiga, idiopaatilise hüpertroofilise subaortaalse stenoosiga või generaliseerunud ateroskleroosiga patsientidele.
Sellistel patsientidel võib hüpotensioon põhjustada hüpoperfusiooni ja südame, aju või neerude isheemiat. Perifeerse veresoonte haiguse või generaliseerunud ateroskleroosiga patsientidel võib lisaks eeltoodule esineda varjatud renovaskulaarne haigus. Seetõttu tuleb nendel patsientidel enalapriilravi alustada ettevaatlikult ja väikseima annusega (2,5 mg).
Sulfhüdrüülgrupiga AKE inhibiitorid võivad põhjustada agranulotsütoosi. Praeguste andmete põhjal ei saa väita, et enalapriil ei põhjusta agranulotsütoosi. Turustamisjärgselt on esinenud mitu neutropeenia või agranulotsütoosi juhtu, mille korral ei ole võimalik välistada põhjuslikku seost enalapriiliga. Seetõttu tuleb veresoonte kollageenhaiguste ja neeruhaigusega patsientidel kontrollida leukotsüütide arvu.
Enalapriili efektiivsust ja ohutust lastel pikaajalise ravi korral ei ole praeguseks ajaks veel tõestatud.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja teised koostoimed
Enalapriili ja diureetikumide samaaegsel kasutamisel esineb sünergistlik toime vererõhu alanemisele. Enalapriil vähendab tiasiiddiureetikumidest tingitud kaaliumi kaotust.
Samaaegne spironolaktooni, amiloriidi, triamtereeni, kaaliumi sisaldavate toidulisandite või kaaliumisooli sisaldavate soolaasendajate kasutamine võib põhjustada hüperkaleemiat. Kui nende preparaatide samaaegne kasutamine on diagnoositud hüpokaleemia tõttu näidustatud, tuleb neid kasutada ettevaatlikult, samuti on vajalik sageli kontrollida kaaliumi väärtust vereseerumis.
Enalapriili on kasutatud samaaegselt südameglükosiididega, beeta-adrenoblokaatoritega, metüüldopa, nitraatide, kaltsiumikanalite blokaatorite, hüdralasiini ja prasosiiniga. Peale nõrga sünergistliku toime ei ole sellisel juhul kliiniliselt olulisi kõrvaltoimeid esinenud.
Kõige värskemad andmed viitavad sellele, et raskem hüpotensioon võib kujuneda samaaegsel manustamisel koos alfablokaatoritega.
Enalapriil lühendab teofülliini poolväärtusaega. Tsimetidiin pikendab enalapriili poolväärtusaega.
Enalapriili ja liitiumi samaaegsel kasutamisel väheneb liitiumi kliirens ja see võib viia liitiumi mürgistusele. Sellele vaatamata on liitiumi ja enalapriili samaaegne kasutamine võimalik, kuid taolisel juhul on vajalik annuste hoolikas tiitrimine ning liitiumi kontsentratsiooni regulaarne jälgimine vereseerumis. See äärmiselt ebapüsiv tasakaal on
ohtlik vedelike vahetuse korral, kuna selle tõttu võib kiiresti tekkida liitiumi mürgistus.
Võimaluse korral tuleks vältida enalapriili ja liitiumi samaaegset kasutamist.
Indometatsiin ja väga tõenäoliselt ka teised mittesteroidsed põletikuvastased ravimid võivad vähendada enalapriili farmakoloogilist toimet (nad inhibeerivad prostaglandiinide sünteesi).
Selles suhtes on eranditeks diklofenak ja sulindak, mis võivad pärssida enalapriili kõrvaltoimena tekkivat kuiva köha.
Kirjanduse andmetel tekkis kahel neerutransplantaadiga patsiendil enalapriili ja tsüklosporiini manustamisel neerupuudulikkus. Koostoime täpne mehhanism ei ole teada.
Neeruarterite postoperatiivset stenoosi või äratõukereaktsiooni, millega oleks võinud seletada neerupuudulikkuse tekkimist, ei tõestatud. Tõenäoliselt on koostoime mehhanismiks tsüklosporiinist põhjustatud verevoolu vähenemine neerudes ja enalapriili põhjustatud glomerulaarfiltratsiooni vähenemine.
AKE inhibiitorid suurendavad tundlikkust insuliini suhtes ja tugevdavad teiste diabeediravaimite toimet. Enamiku teadete korral on tegemist olnud kaptopriilraviga. Sellest hoolimata on soovitatav diabeediga patsientidel veresuhkru väärtuste jälgimine ning vajadusel tuleb neil kohandada antidiabeetiliste ravimite annuseid.
Anesteesia ajal hüpotensiivsete ainetega võib enalapriil sekundaarselt kompensatoorsele reniini vabanemisele blokeerida angiotensiin II moodustumist. Kui anesteesia ajal esineb hüpotensioon, mis arvatakse olevat seotud selle reaktsiooniga, on seda võimalik korrigeerida veremahu suurendamisega.
Teatatud on mõnest ohtlikust anafülaktilisest reaktsioonist (näoturse, punetus, hüpotensioon ja hingeldus) sellistel patsientidel, kes manustasid AKE inhibiitoreid hemodialüüsi ajal, mille juures kasutati polüakrüülonitriilmembraane (ennekõike AN69 polüakrülonitriilmembraane) ning afereesi ajal, kus esines dekstraansulfaadi imendumist. Seetõttu on enalapriilravi ajal soovitatav kasutada mõnda muud hemodialüüsi vahendit või, kui hemodialüüsi soovitakse teostada polüüakrülonitriilmembraanidega, tuleb valida mõni muu ravim.
Anafülaktilistest reaktsioonidest on teatatud ka patsientidel, kes samaaegselt enalapriilraviga on saanud desensibilatsiooni mesilasmürgiga. Seetõttu tuleb enalaprilaadi kasutamist vältida ka kiletiivaliste mürgi suhtes allergilistel patsientidel, kellel teostatakse kiletiivaliste mürgi immuunteraapiat.

4.6 Rasedus ja imetamine
Nii enalapriil kui ka enalaprilaat läbivad platsentaarbarjääri ja erituvad rinnapiima. Lastel, kellel on esinenud kokkupuude angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitoritega raseduse teise ja kolmanda trimestri jooksul, on esinenud rohkem kui 50 kaasasündinud kahjustuse juhtumit. Vastsündinutel on esinenud hüpotensiooni, neerupuudulikkust, isegi anuuriat ning näo- ja koljudeformatsioone. Viimane on tõenäoliselt põhjustatud oligohüdramnionist tingitud emakalihaste rõhust lootele. AKE inhibiitorite kahjuliku mõju kohta lootele
organogeneesipeerioodi ajal (raseduse esimesel trimestril) andmeid ei ole.
Enalapriili kasutamine ei ole soovitatav naistel, kes planeerivad rasestuda. Naised, kes rasestuvad enalapriilravi ajal, peavad edaspidise ravi suhtes koheselt konsulteerima oma arstiga. Enalapriil on raseduse ajal vastunäidustatud.
Enalapriilravi ajal on soovitatav rinnaga toitmine katkestada. Kui rinnaga toitmist ei ole ravi ajal võimalik siiski katkestada, on rinnaga toidetaval lapsel vaja hoolikalt jälgida vererõhku, kaaliumi kontsentratsiooni vereseerumis ja neerufunktsiooni.



4.7 Toime reaktsioonikiirusele
Ravim ei oma toimet reaktsioonikiirusele.

4.8 Kõrvaltoimed
Enalapriili kõrvaltoimed on hästi dokumenteeritud, nende esinemissagedus on väike ning see on võrreldav kõrvaltoimete sagedusega platseebo korral (v.a need kõrvaltoimed, mis on tingitud enalapriili terapeutilisest toimest) sealjuures on ka nende sagedus väiksem kui teistel antihüpertensiivsetel ravimitel. Ravimi kasutamise katkestamine kõrvaltoimete tõttu on vajalik harva.
Enalapriili kõrvaltoimed võib jaotada kolme rühma:
- angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibeerimisega seotud kõrvaltoimed (hüpotensioon, neerupuudulikkus, hüperkaleemia),
- ravimgrupiga seotud kõrvaltoimed (kuiv köha, angioödeem),
- teised kõrvaltoimed.
Angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibeerimisega seotud kõrvaltoimed
Kõige sagedasemaks kõrvaltoimeks on hüpotensioon, seda eriti südamepuudulikkusega patsientidel.
Hüpotensiooniga võivad kaasneda pearinglus või nägemise hägustumine, kuid raskemaid komplikatsioone (neuroloogilisi häireid, isheemiat ja infarkti) esineb väga harva. Varajane hüpotensioon (24…48 tundi pärast esimest annust) esineb kõige sagedamini kõrge aktiveeritusega reniin-angiotensiini süsteemiga patsientidel. Enne ravi alustamist enalapriiliga on oluline teha kindlaks elektrolüütide kontsentratsioonid seerumis (eriti
patsientidel, keda on eelnevalt ravitud diureetikumidega ning nendel, kellel esineb järsku avalduv rohke diurees). Ajutine hüpotensioon pärast esimese annuse manustamist ei ole vastunäidustuseks ravile enalapriiliga. Pärast vererõhu ja plasmamahu korrigeerimist taluvad patsiendid tavaliselt edaspidiseid annuseid hästi. Sellistel patsientidel tuleb enalapriilravi alustada väikestest annustest (2,5 mg) ning diureetikumide kasutamine tuleb lõpetada 24-72 tundi enne enalapriili esimese annuse manustamist. Hüpotensioon, mis tekib 48 tunni jooksul
esimese annuse manustamisest, on tavaliselt tingitud hüponatreemiast (soola manustamise vähenemine, diureetikumide liiga suured annused, aga ka liigsest higistamisest või kõhulahtisusest põhjustatud ekstratsellulaarse vedeliku ulatuslik kaotus). Sellegipoolest on võimalik hilist hüpotensiivset reaktsiooni vältida diureetikumi annuse vähendamise või soola lisamisega toidule. Asümptomaatilist hüpotensiooni ei ole vaja ravida, samuti ei ole ravi vajalik siis, kui enalapriili kasutamine katkestatakse.
Neerufunktsiooni ajutist halvenemist esines eriti bilateraalse neeruarteri stenoosiga või üksiku neeru unilateraalse arteri stenoosiga patsientidel, aga ka südamepuudulikkuse ja hüponatreemiaga patsientidel. See nähtus ei ole seotud enalapriili nefrotoksilise toimega.
Sellistel patsientidel tuleb ravi alustada väga väikeste enalapriili annustega ning diureetikumide annust tuleb vähendada, samuti tuleb vajadusel suurendada manustatava soola kogust.
Hüperkaleemia (tavaliselt kergekujuline) on aldosterooni sünteesi ja sekretsiooni vähenemise tulemus. Esineb sagedamini südamepuudulikkuse, hüponatreemia (diureetikumid), neerupuudulikkuse ja diabeediga patsientidel. Hüperkaleemiat on võimalik vältida samaaegse kaaliumi säästvate diureetikumidega või kaaliumipreparaatidega ravi katkestamise ja hüponatreemia korrigeerimisega. Kogemused on näidanud, et enalapriili annuseid ei ole vaja
kohandada diureetikume saavatel normaalse neerufunktsiooniga hüpertensiivsetel patsientidel.
Ravimgrupiga seotud kõrvaltoimed
Ligikaudu 5…20% enalapriiliga ravitud patsientidest esineb tavaliselt kuiv köha. Ligikaudu 6% patsientidest katkestvad köha tõttu ravi. Tavaliselt põhjustab enalapriil kuiva ärritusköha, mis esineb sagedamini öösiti ja on mõnikord paroksüsmaalset tüüpi. Sagedamini esineb köha naistel (2:1), südamepuudulikkusega patsientidel ja mittesuitsetajatel. Suuremad enalapriili annused põhjustavad raskemat köha, kuid köhimise sagedus ei ole seotud ravi kestusega ega enalapriili annusega.
Bronhide motoorika hüperreaktiivsusega patsientidel esineb köha kaks korda sagedamini, kuid tõendeid astma raskenemise kohta ei ole. Enalapriili poolt põhjustatud kuiva köha on võimalik leevendada sulindaki või diklofenakiga. Sellisel juhul esineb MSPVAde ja enalapriili samaaegsest manustamisest tingitud neerufunktsiooni kahjustuse oht, mis võib kaaluda üles MSPVAde kasuliku toime ärritusköha suhtes. Dinaatriumkromoglükaadi
inhalatsioonid leevendavad AKE inhibiitorite poolt põhjustatud köha (mis on tõenäoliselt tingitud aferentse vagaalse aktiivsuse pärssimisest) efektiivselt ning seda eriti patsientidel, kellel ravi algusest saadik esines raske köha.
Angioneurootilist turset esineb suhteliselt harva, ligikaudu 0,2%-l patsientidest. Tavaliselt ilmeb angioödeem ravi esimese nädala jooksul, kuid võib tekkida isegi mõni aasta pärast ravi algust. Sagedamini kujuneb pea ja kaela piirkonna angioneurootiline turse. Angioödeemi ilmnemisel on tema edasine kulgemine ettearvamatu. Seetõttu tuleb ravi koheselt katkestada.
Nendel juhtudel, mil turse piirdub näo ja huultega, taandub see seisund üldiselt ilma ravita, kuigi sümptomite leevendamisel võib kasu olla antihistamiinide manustamisest. Harva võib turse edasi areneda ja tekkida keele-, subglottise- ja kõriturse, mis ei allu standardsele ravile.
Nende seisundite ravi on komplitseeritud, valikravimiks on adrenaliin (lahjendatuna 1:1000 manustatakse subkutaanselt 0,3…0,5 ml). Koheselt tuleb rakendada meetmed, et tagada patsiendil vabad hingamisteed. Tavaliselt kestab seisund maksimaalselt 48 tundi. Seetõttu on enalapriil vastunäidustatud sellistele patsientidele, kellel on esinenud angioneurootilist turset, olenemata selle etioloogiast, aga eriti neile, kellel on angioneurootiline turse kujunenud ravi korral mõne muu AKE inhibiitoriga.
Teised kõrvaltoimed
Harva (1,5%-l patsientidest) tekib nahalööve (makulopapulaarne, harvemini urtikaaria koos sügeluse või palaviku, eosinofiilia ja artralgiaga). Tavaliselt ilmneb see ravi esimese kuu jooksul ja on oma loomult kerge ja ajutine. Pärast annuste vähendamist see kaob ning ravi katkestamine on vajalik ainult väga harva (0,5%-l patsientidel). Lisaks eelpool nimetatud nahareaktsioonidele on teateid ka üksikute eksfoliatiivse dermatiidi, pemfiguse ja vulvovaginaalse pruurituse juhtudest.
Harva tekivad kesknärvisüsteemi kõrvaltoimed (pearinglus, peavalu, depressioon), samuti hematoloogilised kõrvaltoimed (neutropeenia, aneemia, trombotsütopeenia, agranulotsütoos, eosinofiilia ja trombotsüütide agregatsiooni pärssimine), seedetrakti kõrvaltoimed (iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus või kõhukinnisus, maitsetundlikkuse häired, pankreatiit, hepatiit), kurtus, ninakinnisus, alopeetsia, hüpoglükeemia, vertebrobasilaarringe hemodünaamiline puudulikkus, üksikjuhtudel psoriaas ja valgustundlik dermatiit.
Dialüüsitavatel kroonilise neerupuudulikkusega patsientidel või neerutransplantaatidega patsientidel vähenesid pärast enalapriili pikaajalist kasutamist erütrotsüütide arv ja hemoglobiini kontsentratsioon (võrreldes algkontsentratsiooniga) 10-15% võrra ja hematokrit ligikaudu 20% võrra. See on tingitud neerude erütropoetiini tekkimise pärssimisest.

4.9 Üleannustamine
Teateid tahtliku üleannustamise kohta on vähe. Üleannustamise peamine sümptom on hüpotensioon.
Üleannustamise ravi
Suure hulga tablettide manustamisel tuleb koheselt teha maoloputus, samuti on soovitatav manustada aktiveeritud sütt ja lahtisteid. Vajalik on elutähtsate funktsioonide ja kaaliumi seerumikontsentratsiooni jälgimine. Hüpotensiooni tekkimisel tuleb patsient panna lamavasse asendisse ja infundeerida 0,9% naatriumkloriidi lahust. Raskematel juhtudel on soovitatav manustada infusioonina angiotensiin II-te.
Enalapriili on vereringest võimalik eemaldada hemodialüüsi või peritoneaaldialüüsi teel.
Enalaprilaadi kliirens hemodialüüsil on 38-62 ml/min, enalaprilaadi kontsentratsioon vereseerumis pärast 4 tundi kestvat hemodialüüsi väheneb 45-57%.
5.1 Farmakodünaamilised omadused
Farmakoterapeutiline grupp: angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitorid,
ATC kood: C09AA02.
Enalapriil inhibeerib angiotensiini konverteerivat ensüümi (AKE), mis konverteerib angiotensiin I angiotensiin II-ks. Enalapriil on eelravim, mis muutub aktiivseks pärast metaboolset aktiveerumist enalaprilaadiks. Enalapriili toimemehhanismi ei ole täielikult välja selgitatud. Üldiselt arvatakse, et tema kiire hüpotensiivne toime on tingitud tsirkuleeriva angiotensiin II kontsentratsiooni vähenemisest, kuid preparaadi pikaajaline toime on tõenäoliselt tingitud kudede angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibeerimisest ning toimest kallikreiinkiniini
süsteemile ja sümpaatilisele süsteemile, prostaglandiinide süsteemile, vasoaktiivsetele peptiididele ja (arvatavasti) toimest ioonide transpordile läbi rakumembraanide. Angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibeerimise tulemusel leiavad aset: angiotensiin II kontsentratsiooni vähenemine vereseerumis, angiotensiin I kontsentratsiooni suurenemine vereseerumis, vaba vereseerumi reniini aktiivsuse või tema kontsentratsiooni suurenemine ja aldosterooni kontsentratsiooni või aldosterooni uriiniga eritumise vähenemine, perifeerset resistentsust vähendava kallikreiin-kiniini süsteemi stimuleerimine, sümpaatilise närvisüsteemi
inhibeerimine, kudede angiotensiin II inhibeerimine ning prostaglandiinide ja relaksatsioonifaktori vabanemise suurenemine veresoonte endoteelist. Enalapriili hüpotensiivne ja hemodünaamiline toime on põhjustatud resistentsete veresoonte dilatsioonist ja kogu perifeerse resistentsuse vähenemisest, mille toimel väheneb järk-järgult ka vererõhk. Südame löögisagedus ja minutimaht jäävad tavaliselt muutumatuks. Enalapriil
vähendab venoosset eelkoormust ja järelkoormust, kergendades sellega vatsakeste tööd, vähendab vatsakeste hüpertroofiat, parandab kollageeni omadusi ja hoiab ära kardiomüotsüütide kahjustust. Tänu löögisageduse aeglustamisele ja töökoormuse vähendamisele (südamepuudulikkuse korral) parandab ravim ka koronaarset hemodünaamikat, vähendab hapniku tarbimist müokardi rakkudes, mis omakorda vähendab
südame tundlikkust isheemiatõve suhtes ja vähendab ohtlike ventrikulaarsete rütmihäirete esinemissagedust.
Pärast müokardiinfarkti vähendab ravim müokardi nekroosi, parandab metabolismi ja vähendab südame rütmihäirete esinemist pärast müokardi reperfusiooni. Ravim toimib soodsalt peaaju vereringele hüpertensiooniga ja kroonilise tserebrovaskulaarse haigusega patsientidel. Enalapriil vähendab resistentsust neerude veresoontes, parandab neerude vereringet, suurendab glomerulaarfiltratsiooni, naatriumi ja vee eritumist, säilitab kaaliumi, vähendab proteiinide eritumist ja makromolekulide kumuleerumist mesangiaalruumis,
vältides sellega mesangiumi kahjustust ja glomeruloskleroosi tekkimist. Sel viisil säilitab ja isegi parandab neerufunktsiooni ning pärsib kroonilise progresseeruva neeruhaiguse tekkimist. Kõik loetletud toimed parandavad patsiendi elukvaliteeti ja vähendavad suremust.
Enalapriil on efektiivne olenemata patsiendi vanusest, soost, halbadest harjumustest (suitsetamine), aga ka reniini kontsentratsioonist seerumis. Enalapriil ei mõjuta glükoosi ja lipoproteiinide metabolismi, ega vähenda potentsi.

5.2 Farmakokineetilised omadused
Enalapriil imendub seedetraktist kiiresti, 60% ulatuses. Toit ei mõjuta preparaadi imendumist. Maksimaalsed kontsentratsioonid vereseerumis saabuvad 1 tunniga. Maksas metaboliseerub ravim toimivaks vormiks – enalaprilaadiks. 60% ravimist eritub uriiniga ja 33% väljaheitega, peamiselt enalaprilaadina.
Enalaprilaat jaotub peaaegu kõigis kudedes, peamiselt kopsudes, neerudes ja veresoontes, kuid ei ole teada, kas terapeutilised annused läbivad hematoentsefaalbarjääri. Jaotumise poolväärtusaeg on 4 tundi. 50-60% ravimist on seondunud plasma proteiinidega.
Enalaprilaat edasi ei metaboliseeru ning eritub 100% ulatuses uriiniga. Eritumine toimub nii lomerulaarfiltratsiooni kui ka tubulaarsekretsiooni teel. Enalapriili neerukliirens on 18 l/tunnis ja enalaprilaadi sama näitaja 8,1-9,5 l/tunnis. Eritumine toimub mitmefaasiliselt ning preparaadi pikk poolväärtusaeg eliminatsiooni terminaalfaasis viitab enalaprilaadi ja vereplasma angiotensiini konverteeriva ensüümi vahelisele tugevale sidemele. Eliminatsiooni poolväärtusaeg on ligikaudu 11 tundi ning terminaalfaasis poolväärtusaeg on ligikaudu 35
tundi. Enalapriil ja enalaprilaat läbivad platsentaarbarjääri ning tungivad rinnapiima.
Enalaprilaati on vereringest võimalik eemaldada hemodialüüsi või peritoneaaldialüüsi teel.
Enalaprilaadi kliirens hemodialüüsil on 38-62 ml/min, pärast 4-tunnist hemodialüüsi väheneb enalaprilaadi kontsentratsioon seerumis 45-57% võrra.
Enalaprilaadi farmakokineetika ei muutu normaalse neerufunktsiooniga või kerge neerukahjustusega hüpertensiivsel patsiendil. Hüpertensiivsetel patsientidel põhjustavad enalapriili suuremad annused enalaprilaadi kontsentratsiooni suurenemist ja angiotensiini konverteeriva ensüümi aktiivsuse inhibeerimist, kuid ei põhjusta hüpotensiivse vastuse tugevnemist. Kui preparaati manustada enne uinumist, võib maksimaalse kontsentratsiooni saabumine viibida, ent sellel asjaolul ei ole kliinilist tähtsust.
Südamepuudulikkusega patsientidel on enalapriili imendumine ja metabolism aeglustunud,
jaotusruumala vähenenud. Võimalik neerukahjustus pikendab eritumisaega ja ravim kumuleerub organismis. Seetõttu tuleb südamepuudulikkusega patsientide ravi alustada väiksemate annustega.
Eritumine pikeneb ka neerupuudulikkusega patsientidel ning seetõttu tuleb neil annuseid kohandada vastavalt neerufunktsioonile, seda eriti raske neerupuudulikkusega patsientidel.
Maksapuudulikkusega patsientidel võib enalapriili metabolism aeglustuda ilma, et see mõjutaks ravimi farmakodünaamikat.
Eakatel patsientidel võib esineda muutusi enalapriili farmakokineetikas, enamikul juhtudel on see aga tingitud kaasnevatest haigustest, mitte aga vanusest. Sellistel patsientidel tuleb ravi alustada väiksemate annustega.
Suitsetajatel ja alkohoolikutel enalapriili farmakokineetika ei muutu.
Enalapriili ja furosemiidi või hüdroklorotiasiidi samaaegne manustamine ei mõjuta nende ravimite farmakokineetikat.
6.1 Abiainete loetelu
ENAP 2,5 mg tabletid: laktoos, hüdroksüpropüültselluloos, naatriumvesinikkarbonaat, maisitärklis, talk, magneesiumstearaat.
ENAP 5 mg tabletid: laktoos, hüdroksüpropüültselluloos, naatriumvesinikkarbonaat, maisitärklis, talk, magneesiumstearaat.
ENAP 10 mg tabletid: laktoos, naatriumvesinikkarbonaat, maisitärklis, talk, magneesiumstearaat, punane raudoksiid (E 172).
ENAP 20 mg tabletid: laktoos, naatriumvesinikkarbonaat, maisitärklis, talk, magneesiumstearaat, punane raudoksiid (E 172), kollane raudoksiid (E 172).

6.2 Sobimatus
Ei ole teada.

6.3 Kõlblikkusaeg
3 aastat.

6.4 Säilitamise eritingimused
Hoida temperatuuril kuni 25°C, niiskuse eest kaitstult. Hoida laste eest varjatud ja kättesaamatus kohas.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu
Al-lamineeritud OPA/Al/PVC blisterpakendid kartongkarbis.
2,5 mg tabletid: 20 tk karbis. 5 mg, 10 mg või 20 mg tabletid: 20, 30, 60 või 90 tk karbis.

6.6 Kasutamis- ja käsitsemisjuhend
Kui võimalik, tuleb 24-72 tundi enne ravi alustamist enalapriiliga diureetikumravi katkestada (või tema annuseid vähendada), samuti tuleks ära jätta teised antihüpertensiivsed ravimid ning katkestada soolavaene dieet.
Müügiloa hoidja:
KRKA, d.d., Novo mesto, Sloveenia
Müügiloa nr:
ENAP 2,5 mg tabletid: 290199
ENAP 5 mg tabletid: 169397
ENAP 10 mg tabletid: 071794
ENAP 20 mg tabletid: 071894
Esmase müügiloa/müügiloa uuendamise kuupäev:
ENAP 2,5 mg tabletid: 17. detsember 1999
ENAP 5 mg tabletid: 16. august 2002
ENAP 10 mg tabletid: 17. detsember 1999
ENAP 20 mg tabletid: 17. detsember 1999
SPC sisestamise kuupäev:
25.03.2004
Küsi apteekrilt