DICLOBERL 75MG/3ML INJ 25MG/ML 3ML N5

Retseptiravim

4,63 €


Ava ravimi infoleht

Toimeaine / Koostis
Diclofenacum
Toimeaine kogus
25 MG/ML
Ravimivorm / pakend
INJ
Kogus pakendis
5N

DICLOBERL 75
Berlin-Chemie AG

Süstelahus

Diklofenak
INN. Diclofenacum
ATC-kood. M01AB05
Ravimvorm ja toimeaine sisaldus. Süstelahuse 1 ml sisaldab 25 mg (75 mg/3 ml ampullis) diklofenaknaatriumi.
Näidustused. Valu. Reumaatilised haigused.
Annustamine. Diklofenaki manustatav annus oleneb haiguse raskusest.
Annustamine täiskasvanutel. Soovitatav päevane annus on 50-150 mg. Süstimine on näidustatud ainult siis, kui on saavutada vajalik kiiret toimet. Kui ravi on vaja jätkata, manustatakse edasi suposiite või tablette. Ka süstimise päeval ei või ravimi koguannus ületada 150 mg (6 ml). Lahus süstitakse sügavale tuharalihasesse. Anafülaktilise reaktsiooni ja isegi šoki võimaluse tõttu peab pärast DICLOBERL N75 lahuse süstimist haiget vähemalt ühe tunni vältel jälgima.
Annustamine lastel ja noorukitel. Ei kasutata lastel ja alla 18-aastatel noorukitel.
Vastunäidustused. DICLOBERL N75 on vastunäidustatud järgmistel juhtudel: teadaolev ülitundlikkus toimeaine suhtes, vereloomehäired, seedetrakti haavandid, rasedus ja imetamine, lapsed ja alla 18-aastased noorukid.
Hoiatused. DICLOBERL N75 võib manustada ainult pärast põhjalikku kasu ja riski suhte vaagimist järgmistel juhtudel: indutseeritud porfüüria, süsteemne erütematoosne luupus ja segakollagenoos.
Väga hoolikas arstlik jälgimine on vajalik järgmistel juhtudel:
seedetrakti vaevused, anamneesis seedetrakti haavand või soolepõletik (haavandiline koliit, Crohni tõbi);
neerukahjustus;
maksatalitluse raske häire;
vahetult pärast suuremat operatsiooni;
eakad patsiendid.
Astma, heinapalaviku, adenoidide, kroonilise obstruktiivse kopsuhaiguse või hingamisteede kroonilise infektsiooniga (eriti koos heinapalavikutaoliste sümptomitega) haiged, ning need, kellel on eelnevalt esinenud ülitundlikkust mittesteroidsete põletikuvastaste ravimite suhtes, reageerivad diklofenaki manustamisele sagedamini kui teised patsiendid astmahoogude, Quincke ödeemi või nõgestõve tekkega.
Diklofenak võib ajutiselt pärssida trombotsüütide agregatsiooni. Seepärast peab hüübimishäiretega haigeid hoolikalt jälgima.
Diklofenaki pikaajalisel kasutamisel peab regulaarselt kontrollima maksa- ja neerutalitlust ning verepilti.
Suurenenud krambivalmidusel, intraventrikulaarsete erutushäirete ja I astme atrioventrikulaarblokaadi korral tuleb ravimi kasutamisel olla ettevaatlik.
Liiklusohtlikkus! Ravim on liiklusohtlik, regulaarsel kasutamisel väheneb reaktsioonivõime.
Rasedus ja imetamine. Diklofenak on raseduse ja imetamise ajal vastunäidustatud (loote arterioosjuha enneaegse sulgumise oht, võib soodustada veritsemise teket nii emal kui lapsel ning ödeemide teket emal).
Diklofenak eritub rinnapiima, mistõttu tuleb imetamise ajal selle preparaadi manustamist vältida.
Kõrvaltoimed. Kõrvaltoimete tekkimine oleneb enamasti annuse suurusest, manustamise kestusest ja individuaalsetest erinevustest. Seedetrakti verejooksude (haavandid, limaskesta defektid, gastriit) tekkevõimalus oleneb eriti annuse suurusest ja annustamise kestusest.
Sagedasemad kõrvaltoimed on seedetrakti vaevused nagu iiveldus, oksendamine ja kõhulahtisus, samuti seedetrakti veritsused, mis erandjuhtudel võivad põhjustada aneemiat.
Harvem on tekkinud meteorismi, kõhuspasme, isutust ja mao- või soolehaavandeid (mõnikord verejooksu ja perforatsiooniga). Üksikjuhtudel on kirjeldatud stomatiiti, glossiiti, söögitoru kahjustusi, alakõhuvaevusi (nt mittespetsiifiline veritsev koliit, Crohn'i tõve ägenemine või haavandiline koliit) või kõhukinnisust.
On esinenud ka kesknärvisüsteemi häireid nagu peavalu, agitatsioon, ärrituvus, unetus, väsimus, uimasus ja peapööritus. Erandjuhtudel on täheldatud sensoorseid häireid, maitsetundlikkuse häireid, nägemishäireid (ähmane või kahekordne nägemine), tinnitust ja mööduvaid kuulmishäireid, mälu nõrgenemist, desorienteeritust, krampe, hirmutunnet, õudusunenägusid, värisemist ja depressiooni. Ettevaatust liiklusvahendite või ohtlike masinate käsitsemisel!
Üksikjuhtudel on diklofenaki manustamisel kirjeldatud aseptilise meningiidi tunnuseid nagu kuklakangestus, peavalu, iiveldus, oksendamine, palavik ja teadvuse hägustumine. Predisponeeritud näivad olevat haiged, kes põevad autoimmuunset haigust (süsteemne erütematoosne luupus, segakollagenoosid).
Mõnel juhul on esinenud ülitundlikkusreaktsioone nagu nahalööve ja sügelemine, üksikjuhtudel nahalööve villide tekkimisega, ekseem, erüteem. Võivad esineda raskekujulised ülitundlikkusreaktsioonid, mis võivad avalduda järgmiselt: näo ödeem, keele turse, kõri turse hingamisteede kitsenemisega, düspnoe kuni astmahooni, tahhükardia ja vererõhu langus kuni ohtliku shšokini. Üksikjuhtudel on tekkinud ka ägedat neerupuudulikkust, proteinuuriat, hematuuriat või neerukahjustust (interstitsiaalne nefriit, nefroos, papillinekroos). Seepärast peab neerufunktsiooni pidevalt jälgima.
Harva tekib maksakahjustus (hepatiit ikterusega või ilma, üksikjuhtudel kiiresti kulgev prodromaalsete nähtudeta). Seepärast peab reeglipäraselt kontrollima maksatalitlust.
Harva on kirjeldatud ka pankreatiidi teket.
Kirjeldatud on ka vereloomehäireid (aneemia, leukopeenia, agranulo-tsütoos, trombotsütopeenia). Nende esimeseks tunnuseks võib olla palavik, valu kurgus, pindmised haavandid suus, gripitaolised vaevused, tugev väsimus, ninaverejooks ja nahaverevalumid. Pikaajalise ravi korral peab reeglipäraselt kontrollima verepilti.
Üksikjuhtudel on tekkinud hemolüütiline aneemia.
Turseid (perifeersed ödeemid) on esinenud harva ja enamasti kõrge vererõhu või neerupuudulikkusega haigetel. Üksikjuhtudel on mittesteroidsete põletikuvastaste ravimite süsteemse manustamise ajal esinenud infektsioonist tingitud põletike raskenemine (nt nekrotiseeriva fastsiidi kujunemine). Harva on tekkinud vaskuliit ja pneumoniit (allergilise geneesiga). Üksikjuhtudel on esinenud südamepekslemist, valu rinnus ja kõrget vererõhku.
Intramuskulaarse süstimise korral võivad mõnikord tekkida paiksed kõrvaltoimed (põletav tunne) või koekahjustusi (steriilse abstsessi kujunemine, rasvkoe hävimine).
Koostoimed. DICLOBERL N75 manustamine samaaegselt digoksiini, fenütoiini või liitiumipreparaatidega võib suurendada nende ainete kontsentratsiooni vereseerumis.
DICLOBERL N75 võib nõrgendada diureetiliste ja hüpotensiivsete ainete toimet.
Diklofenaki ja kaaliumi säilitavate diureetikumide üheaegne manustamine võib põhjustada hüperkaleemiat.
Glükokortikosteroidide või mittesteroidsete põletikuvastaste ainete manustamine koos DICLOBERL N75 süstimisega suurendab seedetrakti kõrvaltoimete tekkeohtu.
DICLOBERL N75 manustamine 24 tunni jooksul enne või pärast metotreksaadi kasutamist võib põhjustada metotreksaadi kontsentratsiooni ja selle toksilise toime suurenemist
Aspiriini samaaegne manustamine vähendab diklofenaki kontsentratsiooni veres.
Kliinilistes katsetes ei ole täheldatud diklofenaki ja antikoagulantide vahelist koostoimet. Sellele vaatamata soovitatakse nende kahe ravimi samaaegsel manustamisel kontrollida verehüübimisnäitajaid.
Mittesteroidsed põletikuvastased ained võivad tugevdada tsüklosporiini toksilist mõju neerudele.
Üksikjuhtudel võib diklofenak mõjutada veresuhkru taset, mistõttu võib vajalik olla antidiabeetilise ravi korrigeerimine.
Üleannustamine. Üleannustamise sümptomiteks on peavalu, pea-pööritus, segasusseisund ja teadvuskadu (lastel ka müokloonilised krambid), samuti kõhuvalu, iiveldus, oksendamine. Tekkida võib seedetrakti verejooks ning maksa- ja neerutalitluse häireid.
Diklofenakil spetsiifilist antidooti ei ole. Ravi on sümptomaatiline. Diklofenak ei ole dialüüsitav.
Omadused ja farmakokineetika. Diklofenak on mittesteroidne põletikuvastane analgeetikum, mis toimib prostaglandiinide sünteesi inhibeerimise teel. Diklofenak vähendab põletikust tingitud valu, turset ja palavikku, samuti pärsib ADP ja kollageeni indutseeritud vereliistakute agregatsiooni.
Intramuskulaarsel manustamisel saabub maksimaalne kontsentrat-sioon plasmas 10-20 minuti möödumisel. Pärast maksas metaboli-seerimist (hüdroksüleerimine ja konjugeerimine) elimineeritakse umbes 70% neerude kaudu inaktiivsete metaboliitidena, umbes 30% toimeainest eritub metaboliitidena väljaheitega. Olles suurel määral maksa- ja neerufunktsioonist sõltumatu, on eritumise poolväärtusaeg umbes 2 tundi. Plasmavalkudega seostub umbes 99%.
Abiained. Propüleenglükool, bensüülalkohol, atsetüültsüsteiin, mannitool, naatriumhüdroksiid, süstevesi, lämmastik (kaitsev gaas).
Säilitamine ja kõlblikkusaeg. Toatemperatuuril, valguse eest kaitstult, 3 aastat.
Pakend. 25 mg/ml süstelahus, 3 ml ampulis, 5 tk pakendis.

Info - tootja esindajalt 25.11.02
Küsi apteekrilt