LORISTA H TBL 50MG+12,5MG N28

Retseptiravim

5,98 €

0,21 €/tk


Piirhind €4.48

Haigekassa 50% soodustusega €4.99

Haigekassa 75% soodustusega €4.49

Haigekassa 90% soodustusega €4.2

Haigekassa 100% soodustusega -


Ava ravimi infoleht

Toimeaine / Koostis
Losartanum Hydrochlorothiazidum
Toimeaine kogus
50 MG
Ravimivorm / pakend
TBL
Kogus pakendis
N28

ATC Kood:
C09DA01
INN:
Losartanum + Hydrochlorothiazidum
Preparaadi Farmakoterapeutiline grupp:
ANGIOTENSIIN II ANTAGONISTID, KOMBINATSIOONID

1. Lorista H, 50 mg/12,5 mg õhukese polümeerikattega tabletid

2. Üks õhukese polümeerikattega tablett sisaldab 50 mg losartaankaaliumi ja 12,5 mg hüdroklorotiasiidi.
INN. Losartanum, Hydrochlorothiazidum
Abiainete täielik loetelu vt lõik 6.1.

3. Õhukese polümeerikattega tablett.
Tableti välimus: Kollased, ovaalsed, mõõdukalt kaksikkumerad, õhukese polümeerikattega tabletid, mille ühel küljel on poolitusvagu. Tableti mõõtmed on 6 mm x 12 mm (ovaalne kuju) ja paksus 3,8...4,7 mm.

4.1 Näidustused
Essentsiaalse hüpertensiooni ravi patsientidel, kellel losartaani monoteraapia ei anna küllaldast tulemust.

4.2 Annustamine ja manustamisviis
Lorista H tavaliseks alg- ja säilitusannuseks on üks tablett ööpäevas. Patsientidel, kellel sellise annuse kasutamine ei anna soovitud ravitulemust, võib annust suurendada kahe Lorista H tabletini üks kord
ööpäevas. Maksimaalne annus on kaks Lorista H tabletti üks kord ööpäevas. Maksimaalne hüpertensioonivastane toime kujuneb kolme nädala jooksul alates ravi algusest.
Ravimi manustamine raske neerupuudulikkusega patsientidele (kreatiniini kliirens alla 30 ml/min) ning halvenenud maksafunktsiooniga patsientidele ei ole soovitatav.
Ravi Lorista H tablettidega ei tohi alustada patsientidel, kellel esineb intravaskulaarse vedeliku mahu langus (nt neil, kes saavad ravi diureetikumide suurte annustega).
Eakad patsiendid:
Annuste kohandamine ei ole vajalik. Ravimi kasutamise kohta selles vanuserühmas on kogemusi vähe.
Kasutamine lastel:
Ravimi ohutus ja efektiivsus lastel ei ole veel kindlaks tehtud (vt lõigud 4.1 ja 4.4).
Lorista H tablette võib kasutada koos teiste hüpertensioonivastaste ravimitega.
Manustamisviis: Ravimit võib võtta toidukordadest sõltumatult. Ravi kestus ei ole piiratud.

4.3 Vastunäidustused
Ülitundlikkus losartaani, hüdroklorotiasiidi või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes, ülitundlikkus sulfoonamiidide rühma kuuluvate ravimite suhtes (ravimi koostisse kuuluva hüdroklorotiasiidi tõttu).
Ravimi kasutamine anuurilistel patsientidel ning rasedatel naistel ja imetavatel emadel on vastunäidustatud.

4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel
Losartaan ja hüdroklorotiasiid:
Ülitundlikkus: angioödeem ? vt lõik Kõrvaltoimed.
Ravimi kasutamine ei ole soovitatav halvenenud maksafunktsiooniga patsientidel ja raske neerupuudulikkuse korral (kreatiniini kliirens alla 30 ml/min) ? vt lõik Kõrvaltoimed.
Mõnedel patsientidel võib hüdroklorotiasiid suurendada kusihappe taset vereseerumis ja/või võib avalduda podagra. Losartaan alandab kusihappe kontsentratsiooni vereseerumis. Kui raviks
kasutatakse losartaani ja hüdroklorotiasiidi kombinatsiooni, nõrgendab losartaan hüdroklorotiasiidi poolt esile kutsutud hüperurikeemiat.
Losartaan:
Neerufunktsiooni häired:
Kuna ravimi toimel pärsitakse reniini-angiotensiini süsteemi, võivad tundlikel patsientidel, eeskätt just eakatel patsientidel, tekkida muutused neerufunktsioonis, sh neerupuudulikkus, mis pärast ravi
lõpetamist võivad olla pöörduvad.
Teised reniini-angiotensiini süsteemi mõjutavad ravimid võivad neeruarterite bilateraalse stenoosiga või ühe neeru arteri stenoosiga (üksiku neeru korral) patsientidel põhjustada uurea ja kreatiniini
kontsentratsioonide tõusu vereseerumis. Sarnaseid nähte on täheldatud ka losartaani kasutamisel. Sellised neerufunktsiooni muutused võivad pärast ravi katkestamist normaliseeruda.
Hüdroklorotiasiid:
Hüpotensioon ning vee ja elektrolüütide tasakaalu häired:
Nii nagu ka teiste hüpertensioonivastaste ravimite kasutamisel, võib mõnedel patsientidel tekkida sümptomaatiline hüpotensioon. Nagu kõigi diureetikumravi saavate patsientide puhul, tuleb
regulaarsete ajavahemike järel määrata elektrolüütide kontsentratsiooni vereseerumis.
Ainevahetuslikud ja endokriinsed toimed:
Tiasiidravi võib vähendada glükoositolerantsust; seetõttu võib olla vajalik antidiabeetiliste ravimite, sh insuliini annuste kohandamine (vt lõik 4.5).
Tiasiidid võivad vähendada kaltsiumi eritumist uriiniga, põhjustades seetõttu kaltsiumi seerumitaseme mõõduka ja ajutise kõrgenemise. Märkimisväärne hüperkaltseemia võib olla latentse
hüperparatüreoidismi ilminguks. Tiasiidide kasutamine tuleb katkestada enne kõrvalkilpnäärme funktsiooni uurimiseks rakendatavate testide läbiviimist.
Seoses tiasiidirühma diureetikumide kasutamisega võib tekkida ka kolesterooli ja triglütseriidide taseme kõrgenemine.
Liitium:
Ravimi kasutamine kombinatsioonis liitiumiga ei ole soovitatav (vt lõik 4.5).
Muud toimed:
Tiasiide kasutavatel patsientidel võivad tekkida ülitundlikkusreaktsioonid - nii neil patsientidel, kellel on anamneesis allergilisi reaktsioone või bronhiaalastmat kui ka neil, kellel selliseid seisundeid varem
esinenud ei ole. Tiasiidide kasutamisel on täheldatud süsteemse erütematoosse luupuse ägenemist või aktiviseerumist.
Ravimi koostisse kuuluv hüdroklorotiasiid võib anda positiivseid vastuseid dopingutestides.
Antud ravimpreparaat sisaldab laktoosi.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed
Lorista H kasutamisel võib oodata samade koostoimete teket nagu ravimi koostisse kuuluvate toimeainete kasutamisel eraldi.
Losartaan:
Kliinilistes farmakokineetilistes uuringutes ei leitud kliiniliselt märkimisväärseid koostoimeid hüdroklorotiasiidi, digoksiini, varfariini, tsimetidiini, fenobarbitaali (vt allpool lõiku
hüdroklorotiasiidi, alkoholi, barbituraatide või süsteemsete anesteetikumide kasutamise kohta), ketokonasooli ja erütromütsiini samaaegsel kasutamisel. Rifampitsiini ja flukonasooli samaaegsel
kasutamisel on kirjeldatud aktiivse metaboliidi taseme langust. Nende koostoimete kliinilisi tagajärgi ei ole hinnatud.Sarnaselt teistele angiotensiin II või tema toimeid blokeerivatele ravimitele põhjustab
ka losartaani samaaegne kasutamine koos kaaliumi säästvate diureetikumidega (spironolaktooni, triamtereeni, amiloriidiga), kaaliumi sisaldavate preparaatide või kaaliumi sisaldavate keedusoola
asendajatega kaaliumi kontsentratsiooni tõusu vereseerumis. Sarnaselt teistele antihüpertensiivsetele ravimitele võib mittesteroidne põletikuvastane ravim indometatsiin nõrgendada losartaani
antihüpertensiivset toimet.
Hüdroklorotiasiid:
Järgmised ravimid võivad omada koostoimeid tiasiidirühma diureetikumidega:
- Alkohol, barbituraadid või süsteemsed anesteetikumid: suureneda võib ortostaatilise hüpotensiooni tekkeoht.
- Diabeediravimid (nii suukaudsed diabeediravimid kui insuliin): vajalik võib olla diabeediravimite annuste kohandamine.
- Teised hüpertensiooniravimid: võib esineda aditiivne toime.
- Resiinid kolestüramiin ja kolestipool: anioone vahetavate resiinide juuresolekul väheneb hüdroklorotiasiidi imendumine.
- Kolestüramiini või kolestipooli ühekordne annus võib siduda hüdroklorotiasiidi sellises koguses, mis vähendab ravimi imendumist seedetraktist kolestüramiini puhul 85% ja kolestipooli
puhul 43% võrra. Seetõttu tuleb Lorista H tablette manustada üks tund enne resiinide manustamist.
- Kortikosteroidid, adrenokortikotroopne hormoon: need hormoonid suurendavad elektrolüütide kaotust, eeskätt süveneb hüpokaleemia.
- Vasopressoorsed amiinid (nt adrenaliin): arvestada tuleks organismi vastuvõtlikkuse vähenemisega vasopressoorsete amiinide toimele, kuid see mõju ei ole niivõrd väljendunud, et selle
tõttu oleks vajalik nende ravimite kasutamise vältimine.
- Mitte-depolariseerivad müorelaksandid (nt tubokurariin): võimalik on tundlikkuse suurenemine müorelaksandi toimele.
- Liitium: kuna diureetilise toimega ravimid vähendavad liitiumi renaalset kliirensit, suureneb oluliselt liitiumi toksiliste toimete oht.
Järgmiste ravimite samaaegne kasutamine ei ole soovitatav:
- Mittesteroidsed põletikuvastased ravimid: mittesteroidsete põletikuvastaste ravimite kasutamisel nõrgenevad mõnedel patsientidel diureetikumide diureetiline, naatriureetiline ja
hüpertensioonivastane toime.
- Suures annuses kaltsiumi sisaldavad preparaadid: samaaegsel kasutamisel koos tiasiidirühma diureetikumidega võib tekkida predispositsioon hüperkaltseemia, metaboolse alkaloosi ja
neerupuudulikkusega kulgeva Burnetti ehk milk-alkali sündroomi kujunemisele.
Toime laborianalüüsidele:
Tiasiidid võivad mõjutada kõrvalkilpnäärmete funktsiooni uuringuid, kuna nad põhjustavad muutusi kaltsiumi ainevahetuses (vt lõik 4.4).

4.6 Rasedus ja imetamine
Rasedus:
Kuigi kogemused Lorista H kasutamise kohta rasedatel naistel puuduvad, on losartaankaaliumiga teostatud loomkatsetes esinenud loodete ja järglaste kahjustusi ja surma. Selle toime mehhanismi
seletatakse farmakoloogilise toimega reniini-angiotensiini-aldosterooni süsteemile. Reniiniangiotensiini süsteemi toimivate ravimite manustamine võib põhjustada lootekahjustust või isegi
areneva loote surma. Nende ravimite kasutamine raseduse teisel ja kolmandal trimestril on seotud loote ja vastsündinute kahjustustega (hüpotensioon, vastsündinu kolju hüpoplaasia, anuuria, neerude
pöörduv või pöördumatu kahjustus ja loote surm). Varase organogeneesi staadiumis (esimesel trimestril) on need ravimid siiski ohutud.
Tiasiidid läbivad platsentaarbarjääri ning jõuavad nabaväädi verre. Rutiinne diureetikumravi muidu tervel rasedal naisel ei ole soovitatav, kuna see ravi kujutab endast ohtu nii emale kui lootele - tekkida
võivad nii looteea- kui vastsündinu ikterus, trombotsütopeenia ja teised võimalikud kõrvaltoimed, mis võivad ilmneda täiskasvanuks saades. Diureetikumid ei hoia ära rasedustoksikoosi kujunemist ning
samuti puuduvad veenvad tõendid, et diureetikumid oleks rasedustoksikoosi raviks efektiivsed.
Lorista H tablette ei tohi raseduse ajal kasutada, rasestumisel tuleb Lorista H kasutamine võimalikult kohe lõpetada.
Imetamine:
Ei ole teada, kas losartaan eritub inimese rinnapiima. Rottide rinnapiimas on losartaani ja tema aktiivset metaboliiti leitud märkimisväärsetes kontsentratsioonides. Tiasiidid ei eritu inimese
rinnapiima. Kui Lorista H kasutamine on vältimatu, tuleb patsiendil rinnaga toitmine lõpetada.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele
Lorista H omab väga vähest toimet patsiendi autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimele. Eelkõige ravi alguses võib losartaan üksikutel patsientidel hüpotensiooni ja pearinglust põhjustada ning seega
kaudselt ja ajutiselt mõjutada nende psühhofüüsilisi võimeid. Seega ei tohiks patsiendid ravi alguses täit tähelepanu nõudvaid tegevusi sooritada, autot juhtida ega masinaid käsitseda.

4.8 Kõrvaltoimed
Losartaankaaliumi ja hüdroklorotiasiidi kombinatsiooniga teostatud kliinilistes uuringutes ei täheldatud ühtegi sellele ravimikombinatsioonile ainuomast kõrvaltoimet. Uuringutes registreeritud
kõrvaltoimed piirdusid nendega, mida oli täheldatud ka ainult losartaankaaliumi ja/või hüdroklorotiasiidi kasutamisel.
Essentsiaalse hüpertensiooniga patsientidel teostatud kontrollitud kliinilistes uuringutes oli pearinglus ainus ravimi kasutamisega seostatud kõrvaltoime, mida esines uuringurühmas suurema sagedusega kui
platseebo-rühmas ? seda kõrvaltoimet esines 1% või enamal losartaankaaliumi ja hüdroklorotiasiidi kombinatsiooni saanud patsientidel.
Lisaks eelpool loetletud kõrvaltoimetele on ravimi registreerimisjärgse kasutamise käigus teatatud veel järgmistest kõrvaltoimetest:
Vere ja lümfisüsteemi häired:
Aeg-ajalt: aneemia, Henochi-Schönleini purpur, ekhümoosid, hemolüüs.
Immuunsüsteemi häired:
Harva: anafülaktilised reaktsioonid, angioödeem.
Vaskulaarsed häired:
Aeg-ajalt: vaskuliit.
Respiratoorsed, rindkere ja mediastinumi häired:
Sageli: köha.
Maksa ja sapiteede häired:
Harva: hepatiit.
Seedetrakti häired:
Sageli: kõhulahtisus.
Naha ja nahaaluskoe kahjustused:
Aeg-ajalt: urtikaaria.
Uuringud:
Harva: hüperkaleemia, ALT tõus.
Lisaks sellele on teatatud ka kombinatsioonraviskeemi kuulunud üksikute toimeainete kasutamisest tingitud kõrvaltoimetest. Need kõrvaltoimed võivad tekkida ka ravi ajal Lorista H tablettidega.
Losartaan:
Vere ja lümfisüsteemi häired:
Aeg-ajalt: aneemia, Henochi-Schönleini purpur, ekhümoosid, hemolüüs.
Immuunsüsteemi häired:
Harva: anafülaktilised reaktsioonid, angioödeem, urtikaaria.
Ainevahetus- ja toitumishäired:
Aeg-ajalt: anoreksia, podagra.
Psühhiaatrilised häired:
Sageli: unetus.
Aeg-ajalt: ärevus, ärevushäire, paanikahäire, segasus, depressioon, ebanormaalsed unenäod, unehäired, unisus, mäluhäire.
Närvisüsteemi häired:
Sageli: peavalu.
Aeg-ajalt: närvilisus, paresteesiad, perifeerne neuropaatia, treemor, vertiigo, migreen, sünkoop.
Silmade kahjustused:
Aeg-ajalt: nägemise hägustumine, põletav/torkiv tunne silmades, konjunktiviit, nägemisteravuse langus.
Kõrva ja labürindi kahjustused:
Aeg-ajalt: tinnitus.
Südamehäired:
Aeg-ajalt: hüpotensioon, ortostaatiline hüpotensioon, valu rinnus, stenokardia, II astme atrioventrikulaarne blokaad, peaajuveresoonte õnnetusjuhtum, müokardiinfarkt, palpitatsioonid,
arütmiad (atriaalne fibrillatsioon, siinusbradükardia, tahhükarda, ventrikulaarne tahhükardia, ventrikulaarne fibrillatsioon).
Vaskulaarsed häired:
Aeg-ajalt: vaskuliit.
Respiratoorsed, rindkere ja mediastinumi häired:
Sageli: köha, ülemiste hingamisteede infektsioon, ninakinnisus, sinusiit, siinuste häire.
Aeg-ajalt: ebamugavustunne kõris, farüngiit, larüngiit, düspnoe, bronhiit, ninaverejooks, riniit, respiratoorne turse.
Seedetrakti häired:
Sageli: kõhuvalu, iiveldus, kõhulahtisus, düspepsia.
Aeg-ajalt: kõhukinnisus, hambavalu, suukuivus, flatulents, gastriit, oksendamine.
Naha ja nahaaluskoe kahjustused:
Aeg-ajalt: allopeetsia, dermatiit, nahakuivus, erüteem, nahaõhetus, valgustundlikkus, pruritus, lööve, urtikaaria, liigne higistamine.
Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused:
Sageli: lihaskramp, seljavalu, valu jalgades, müalgia.
Aeg-ajalt: valu käsivartes, puusavalu, liigeste turse, valu põlvedes, lihas-skeleti valu, valu õlgades, jäikus, artralgia, artriit, valu puusades, fibromüalgia, lihasnõrkus.
Neerude ja kuseteede häired:
Aeg-ajalt: nüktuuria, sage urineerimine, kuseteede infektsioon.
Reproduktiivsüsteemi ja rinnanäärme häired:
Aeg-ajalt: libiido langus, impotentsus.
Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid:
Sageli: asteenia, väsimus, valu rinnus.
Aeg-ajalt: näopiirkonna turse, palavik.
Uuringud:
Sageli: hüperkaleemia, hematokriti ja hemoglobiini väärtuste vähene langus.
Aeg-ajalt: uurea ja kreatiniini tasemete vähene langus vereseerumis.
Väga harva: maksaensüümide aktiivsuse ja bilirubiini tasemete tõus.
Hüdroklorotiasiid:
Vere ja lümfisüsteemi häired:
Aeg-ajalt: agranulotsütoos, aplastiline aneemia, hemolüütiline aneemia, leukopeenia, purpur, trombotsütopeenia.
Immuunsüsteemi häired:
Harva: anafülaktiline reaktsioon.
Ainevahetus- ja toitumishäired:
Aeg-ajalt: anoreksia, hüperglükeemia, hüperurikeemia, hüpokaleemia, hüponatreemia.
Psühhiaatrilised häired:
Aeg-ajalt: unetus.
Närvisüsteemi häired:
Sageli: peavalu.
Silmade kahjustused:
Aeg-ajalt: ajutised nägemishäired, ksantopsia.
Vaskulaarsed häired:
Aeg-ajalt: nekrotiseeriv veresoontepõletik (vaskuliit, naha vaskuliit).
Respiratoorsed, rindkere ja mediastinumi häired:
Aeg-ajalt: respiratoorsed häired, sh pneumoniit ja kopsuturse.
Seedetrakti häired:
Aeg-ajalt: sialoadeniit, spasmid, maoärritus, iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus, kõhukinnisus.
Maksa ja sapiteede häired:
Aeg-ajalt: ikterus (intrahepaatiline kolestaas), pankreatiit.
Naha ja nahaaluskoe kahjustused:
Aeg-ajalt: valgustundlikkus, urtikaaria, toksiline epidermise nekrolüüs.
Lihas-skeleti ja sidekoe kahjustused:
Aeg-ajalt: lihaskrambid.
Neerude ja kuseteede häired:
Aeg-ajalt: glükosuuria, interstitsiaalne nefriit, neerufunktsiooni häire, neerupuudulikkus.
Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid:
Aeg-ajalt: palavik, pearinglus.

4.9 Üleannustamine
Üleannustamise andmeid inimestel on piiratult. Lorista H üleannustamise raviks spetsiaalset protseduuri pole. Ravi on toetav ja sümptomaatiline. Lorista H kasutamine tuleb lõpetada ja patsienti
tuleb hoolikalt jälgida. Ravivõtetest võib rakendada oksendamise esilekutsumist, eeldusel, et üleannustamisjuhtum avastati kiiresti, dehüdratsiooni ja elektrolüütide tasakaalu korrigeerimist ning
hepaatilise kooma ja hüpotensiooni ravi vastavalt selleks kohastele protseduuridele.
Losartaan:
Losartaani üleannustamise kohta inimestel on andmeid piiratult. Kõige tõenäolisemateks üleannustamise ilminguteks on hüpotensioon ja tahhükardia, kuid parasümpaatilise (vaguse)
stimulatsiooni tagajärjel võib tekkida ka bradükardia. Sümptomaatilise hüpotensioon esinemisel tuleb alustada toetava raviga. Losartaani ega tema toimivat metaboliiti ei ole võimalik hemodialüüsil
eemaldada.
Hüdroklorotiasiid:
Kõige sagedamini esinevad subjektiivsed ja objektiivsed sümptomid tulenevad diureesi suurenemise tagajärjel tekkivast elektrolüütide kaotusest (hüpokaleemiast, hüpokloreemiast ja hüponatreemiast)
ning dehüdratsioonist. Kui hüpokaleemiaga patsiendile manustatakse digoksiini, on võimalik südame rütmihäirete tekkimine. See, millisel määral elimineerub hüdroklorotiasiid dialüüsil, ei ole teada.

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline grupp: Hüpotensiivne ravim kombinatsioonis diureetikumiga (angiotensiin II antagonist + tiasiid),

ATC-kood: C09DA01

Lorista H on losartaani ja hüdroklorotiasiidi fikseeritud sisaldusega kombinatsioonpreparaat.
Lorista H toimeained omavad aditiivset vererõhku alandavat toimet. Omavahel kombineeritult kutsuvad nad esile ulatuslikuma vererõhu languse kui kumbki koostisosa eraldi võttes. Selline toime
arvatakse olevat tingitud nende toimeainete vastastikusest täiendavast toimest. Diureetilise toime tõttu põhjustab hüdroklorotiasiid reniini aktiivsuse suurenemist vereplasmas, aldosterooni sekretsiooni
suurenemist, vereseerumi kaaliumitaseme langust ning angiotensiin II taseme tõusu.
Losartaani manustamine põhjustab angiotensiin II kõigi füsioloogiliselt oluliste toimete blokaadi; aldosterooni sekretsiooni inhibeerimise kaudu võib ravim vähendada diureetikumravist tingitud
kaaliumikaotust.
Losartaanil esineb mõõdukas ja ajutine urikosuuriline toime. On näidatud, et hüdroklorotiasiid võib põhjustada kusihappe taseme mõõdukat tõusu, losartaan aga vähendab diureetikumi esilekutsutud
hüperurikeemiat.
Lorista H tablettide hüpertensioonivastane toime püsib 24 tunni jooksul. Vähemalt 1-aastase kestusega kliinilistes uuringutes leiti, et kogu uuringuperioodi vältel oli ravimi hüpertensioonivastane toime
stabiilne. Hoolimata sellest, et ravim kutsub esile märkimisväärse vererõhu languse, ei avaldanud Lorista H manustamine südame löögisagedusele kliiniliselt märkimisväärset toimet. Kliinilistes
uuringutes, milles kasutati ravimit, mille koostisse kuulusid 50 mg losartaani ja 12,5 mg hüdroklorotiasiidi, vähenes 12-nädalase ravi järgselt enne ravimi manustamist istuvas asendis
mõõdetud diastoolne vererõhu väärtus keskmiselt 13,2 mmHg võrra.
Ühes uuringus, milles võrreldi 50 mg losartaani ja 12,5 mg hüdroklorotiasiidi kombinatsioonpreparaati 50 mg kaptopriili ja 25 mg hüdroklorotiasiidi kombinatsioonpreparaadiga noorematel (<65-aastastel)
ja eakatel (>65-aastastel) hüpertensiooniga patsientidel, oli hüpertensioonivastane toime mõlemas uuritavate rühmas sarnane nii ravi kui ka patsientide vanuse osas. Üldiselt täheldati 50 mg losartaani ja
12,5 mg hüdroklorotiasiidi rühmas statistiliselt märkimisväärselt vähem ravimi kasutamisest tingitud kõrvaltoimeid ning vähem (kui 50 mg kaptopriili/25 mg hüdroklorotiasiidi rühmas) esines ka ravi
katkestamist kliiniliste kõrvaltoimete tõttu.
131 raske hüpertensiooniga patsiendil teostatud kliinilises uuringus näidati, et 50 mg losartaani/12,5 mg hüdroklorotiasiidi kombinatsioonpreparaat omas soodsat toime nii algravis kui ka kombineeritult
teiste hüpertensiooniravimitega 12 ravinädala möödumisel.
Lorista H on efektiivne vererõhu alandaja nii meestel kui naistel, toime erinevused puuduvad ka erinevatel rassidel, erinevas vanuses ? noorematel (<65-aastastel) ja eakamatel (>65-aastastel)
patsientidel ? ning kõigi hüpertensiooni raskusastmete korral.
Losartaan:
Losartaan on suu kaudu manustatav angiotensiin II retseptorite (AT1-retseptorite) antagonist.
Angiotensiin II seondub AT1-retseptoritega, mida esineb paljudes kudedes (sh veresoonte silelihastes, neerupealistes, neerudes ja südames) ning indutseerib seal mitmesuguseid bioloogilisi reaktsioone,
põhjustades muuhulgas vasokonstriktsiooni ning aldosterooni vabanemist. Angiotensiin II stimuleerib ka silelihasrakkude proliferatsiooni. Farmakoloogilis-bioloogiliste testide alusel on ilmselge, et
losartaan seondub selektiivselt AT1-retseptoritega. Nii losartaan kui ka tema farmakoloogiliselt aktiivne karboksüülhappe metaboliit (E-3172) blokeerivad kõiki angiotensiini II füsioloogiliselt olulisi
toimeid nii in vitro kui in vivo tingimustes, sõltumata angiotensiin II allikast ja tema sünteesimise meetodist.
Kuna losartaani manustamise tulemusel blokeeritakse angiotensiin II vahendatud negatiivse tagasiside mehhanism reniini sekretsioonile, suureneb vereplasmas reniini aktiivsus. Kuna reniini aktiivsus
vereplasmas suureneb, suureneb selle tagajärjel omakorda angiotensiin II tase vereplasmas. Hoolimata sellest, et angiotensiin II tase vereplasmas suureneb, säilib losartaani hüpertensioonivastane toime ning
aldosterooni kontsentratsiooni langus vereplasmas, mis viitab losartaani efektiivsele angiotensiin II retseptoreid blokeerivale toimele.
Losartaan seondub selektiivselt AT1-retseptoritega ning ta ei seondu mingisuguste muude hormoonide retseptoritega ega blokeeri ühegi teise hormooni retseptorit või ioonkanalit, millel võiks olla oluline
osa kardiovaskulaarsete funktsioonide regulatsioonis. Lisaks sellele ei pärsi losartaan AKE (kinaas II) aktiivsust - see on ensüüm, mis katalüüsib angiotensiin I konversiooni angiotensiin II-ks ning lisaks
osaleb bradükiniini lagundamises inaktiivseteks laguproduktideks (peptiidideks). Seetõttu puuduvad losartaanil ka sellised toimed, mis ei ole tingitud AT1-retseptorite blokaadist, nagu näiteks bradükiniini
taseme tõusust tingitud toimed või tursete teke (losartaanirühmas 1,7%, platseeborühmas 1,9%).
Losartaani toime põhineb angiotensiin I ja angiotensiin II toimete blokeerimises, ilma et samal ajal tekiks muutusi bradükiniini süsteemis, mis on veelkord kooskõlas losartaani spetsiifilise
toimemehhanismiga. Erinevalt sellest on näidatud, et AKE inhibiitorid blokeerivad angiotensiin I toimed ja tugevdavad bradükiniini toimeid, kuid ei mõjuta angiotensiin II toimeid. Need on peamised
erinevused losartaani ja AKE inhibiitorite farmakodünaamilistes omadustes.
Ühes uuringus, mis disainiti spetsiaalselt köha esinemissageduse hindamiseks losartaanravi saanud patsientidel võrreldes AKE inhibiitoreid saanud patsientidega, oli köha esinemissagedus losartaani või
hüdroklorotiasiidi saanud patsientidel võrreldav ning seejuures märkimisväärselt väiksem kui AKE inhibiitorravi saanud patsientidel. Lisaks sellele ilmnes 4131 patsiendil läbiviidud 16 topelt-pimedat
uuringut hõlmanud analüüsis, et spontaanselt teatatud köha esinemissagedus oli losartaan-ravi korral (3,1%) sarnane platseeborühmas teatatud sagedusele (2,6%) või hüdroklorotiasiidirühma näitajale
(4,1%) ? ühtlasi oli see märkimisväärselt väiksem kui AKE inhibiitorit saanud patsientidel (8,8%).
Mittediabeetikutest hüpertoonikutel, kellel esineb proteinuuria, vähendab losartaankaaliumi manustamine märkimisväärselt proteinuuriat ning albumiini ja IgG fraktsioonide eritumist. Losartaan
säilitab glomerulaarfiltratsiooni kiiruse ja vähendab filtreeruvat fraktsiooni. Üldiselt põhjustab losartaan kusihappe taseme languse vereseerumis (reeglina <0,4 mg/100 ml), mis püsib ka pikaajalise
ravi korral.
Losartaan ei mõjuta autonoomseid reflekse ega avalda püsivat toimet vereplasma noradrenaliinile.
Vasaku vatsakese funktsiooni puudulikkuse korral avaldab losartaan annustes 25 mg ja 50 mg positiivset hemodünaamilist ja neurohormonaalset toimet, mida iseloomustavad müokardiaalse indeksi
paranemine ja kopsukapillaaride rõhu (PCWP) vähenemine, süsteemse vaskulaarse resistentsuse vähenemine, keskmise arteriaalse vererõhu langus ja südame löögisageduse vähenemine ning
aldosterooni ja noradrenaliini taseme langus vereringes. Hüpotensiooni tekkesagedus neil südamepuudulikkusega patsientidel sõltus manustatud annustest.
Kliinilistes uuringutes saavutati mõõduka kuni mõõdukalt raske essentsiaalse hüpertensiooniga patsientidel losartaani üks kord ööpäevas manustamisel statistiliselt märkimisväärne süstoolse ja
diastoolse vererõhu langus. Kliinilistes uuringutes, mille kestus oli vähemalt üks aasta, säilis ravimi hüpertensioonivastane toime kogu raviperioodi kestel. Kui vererõhu väärtusi mõõdeti võrdlevalt
minimaalse (24 tundi pärast annuse manustamist) ja maksimaalse toimetugevuse hetkel (5...6 tundi pärast manustamist) leiti, et ravimi mõju vererõhu väärtusele nõrgeneb 24 tunni jooksul suhteliselt
aeglaselt. Ravimi antihüpertensiivne toime säilitas ka normaalsed ööpäevased vererõhu kõikumised.
Vererõhu langus vahetult enne uue ööpäevase annuse manustamist moodustas 70...80% vererõhu langusest, mis saavutati 5...6 tundi pärast ravimi manustamist. Kui hüpertensiooniga patsientidel
losartaani kasutamine katkestati, ei järgnenud sellele vererõhu väärtuse järsku tõusu. Hoolimata märkimisväärsest vererõhku langetavast toimest ei mõjutanud losartaani manustamine kliiniliselt
olulisel määral südame löögisagedust.
Losartaani manustamine annuses 50...100 mg üks kord ööpäevas avaldas palju tugevamat hüpertensioonivastast toimet kui kaptopriili manustamine annuses 50...100 mg üks kord ööpäevas. 50
mg losartaani antihüpertensiivne toime oli sarnane enalapriili toimega annuses 20 mg üks kord ööpäevas. Losartaani hüpertensioonivastane toime oli annuses 50....100 mg üks kord ööpäevas
võrreldav atenolooli toimega annuses 50...100 mg üks kord ööpäevas. Losartaani toime annuses 50...100 mg üks kord ööpäevas oli 12-nädalase ravi järgselt eakatel (>65-aastastel) hüpertensiooniga
patsientidel võrdne ka felodipiini prolongeeritud toimeaine vabanemisega tablettide 5...10 mg ööpäevase annuse toimega.
Losartaani toime on samaväärne nii meessoost kui naissoost hüpertensiooniga patsientidel. Toime on samaväärne ka nii noorematel (<65-aastastel) kui eakatel (>65-aastastel) hüpertensiooniga patsientidel.
Hoolimata sellest, et losartaan avaldab antihüpertensiivset toimet kõigist rassidest inimestele, on sarnaselt teistele reniini-angiotensiini süsteemi mõjutavatele preparaatidele losartaani monoteraapia
toime mustast rassist isikutel nõrgem kui teistel patsientidel.
Kui Lorista H tablette manustada kombineeritult tiasiiddiureetikumidega, on vererõhku alandav toime aditiivne.
Hüdroklorotiasiid:
Tiasiiddiureetikumide antihüpertensiivse toime täpne mehhanism on ebaselge. Tavaliselt ei mõjuta tiasiidirühma ravimid normaalset vererõhku.
Hüdroklorotiasiid on diureetikum ja hüpertensioonivastase toimega ravim. Hüdroklorotiasiid mõjutab elektrolüütide reabsorptsioonimehhanisme distaalsetes neerutuubulites. Hüdroklorotiasiid suurendab
naatriumi- ja kloriidioonide eritumist umbes võrdsetes koguses. Naatriureesiga võib kaasneda mõningal määral ka kaaliumi ja bikarbonaatide eritumine.
Suukaudsel manustamisel algab diurees 2 tunni möödumisel, maksimaalne toimetugevus on täheldatav umbes 4 tunni möödumisel ning toime püsib 6...12 tundi.

5.2 Farmakokineetilised omadused
Imendumine:
Losartaan:
Suukaudsel manustamisel imendub losartaan väga hästi. Esmasel passaazhi metabolismi käigus moodustuvad losartaanist aktiivne karboksüülhappe metaboliit ja sellest edasi mittetoimivad
metaboliidid. Losartaani tablettide puhul on süsteemne biosaadavus umbes 33%. Losartaani keskmine maksimaalne kontsentratsioon kujuneb ühe tunni jooksul ning tema toimival metaboliidil 3...4 tunni
jooksul. Losartaani võtmine tavalise toidukorra ajal ei avaldanud ravimi plasmakontsentratsiooni profiilile kliiniliselt märkimisväärset toimet.
Jaotumine:
Losartaan:
Losartaan ja tema toimiv metaboliit seonduvad mõlemad vereplasma valkudega rohkem kui 99% ulatuses, eeskätt seonduvad nad albumiiniga. Losartaani jaotusruumala on 34 L. Katsed rottidel on
näidanud, et losartaan läbib hematoentsefaalset barjääri kaduvväikestes kogustes või ei läbi seda üldse.
Hüdroklorotiasiid:
Hüdroklorotiasiid läbib platsentaarbarjääri; hematoentsefaalset barjääri see ei läbi, kuid ravim eritub inimese rinnapiima.
Biotransformatsioon:
Losartaan:
Umbes 14% intravenoosselt või suu kaudu manustatud losartaanist transformeerub toimivaks metaboliidiks. 14C-märgistatud losartaankaaliumi suukaudsel ja intravenoossel manustamisel
moodustas detekteeritud tsirkuleerivast radioaktiivsest signaalist peamise osa losartaani ja losartaani toimiva metaboliidi koostisse kuuluva märgise signaal. Losartaani minimaalset muundumist toimivaks
metaboliidiks on täheldatud ainult 1% uuritud isikutest.
Lisaks toimivale metaboliidile moodustuvad ka inaktiivsed metaboliidid, sh kaks peamist külgmise butüülahela hüdroksüülimise tulemusel tekkivat metaboliiti ning vähemtähtis metaboliit, N-2
tetrasoolglükuroniid.
Hüdroklorotiasiid:
Hüdroklorotiasiid ei metaboliseeru.
Eliminatsioon:
Losartaan:
Losartaani kliirens vereplasmas on umbes 600 ml/min ja toimiva metaboliidi kliirens 50 ml/min.
Losartaani renaalne kliirens on umbes 74 ml/min ning tema toimiva metaboliidi vastav näitaja 26 ml/min. Losartaani suukaudsel manustamisel elimineerub umbes 4% manustatud annusest muutumatul
kujul ning umbes 6% annusest eritub uriiniga aktiivse metaboliidina. Losartaani ja tema toimiva metaboliidi farmakokineetika on losartaankaaliumi kuni 200 mg suukaudsete annuste korral lineaarne.
Suukaudsel manustamisel vähenevad losartaani ja tema toimiva metaboliidi kontsentratsioonid vereplasmas polüeksponentsiaalselt, kusjuures terminaalne poolväärtusaeg on losartaanil 2 tundi ning
tema toimival metaboliidil 6...9 tundi. Ravimit kasutamisel annuses 100 mg üks kord ööpäevas ei kumuleeru losartaan ja tema toimiv metaboliit märkimisväärselt vereplasmas. Losartaan ja tema
metaboliidid erituvad nii sapi kui uriiniga. Kui inimestele manustati suukaudselt 14C-märgistatud losartaani, eritus 35% radioaktiivselt märgistatud ainetest uriiniga ja 58% väljaheitega.
Hüdroklorotiasiid:
Hüdroklorotiasiid ei metaboliseeru ega eritu kiiresti uriiniga. Ravimi vereplasma kontsentratsiooni monitoorimisel vähemalt 24 tunni jooksul jäi ravimi poolväärtusaeg vereplasmas vahemikku 5,6...14,8
tundi. Vähemalt 61% suukaudselt manustatud annusest eritub muutumatul kujul.
Ravimi iseloomustus pärast patsientidele manustamist:
Losartaan-hüdroklorotiasiid:
Losartaani ja tema toimiva metaboliidi kontsentratsioon vereplasmas ning hüdroklorotiasiidi imendumine eakamatel hüpertensiooniga patsientidel ei erine märkimisväärselt noorematel
hüpertensiooniga patsientidel täheldatud väärtustest.
Losartaan:
Kui ravimit manustati suukaudselt mõõduka kuni mõõdukalt raske alkohoolse maksatsirroosiga patsientidele, oli losartaani ja tema toimiva metaboliidi kontsentratsioonid vastavalt 5 korda ja 1,7
korda kõrgemad kui noortest meestest koosnevas vabatahtlike rühmas.
Losartaani ja tema toimivat metaboliiti ei ole võimalik hemodialüüsil elimineerida.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed
Konventsionaalsetel farmakoloogilise ohutuse, kroonilise toksilisuse, genotoksilisuse, kartsinogeenuse ja reproduktsioonitoksilisuse prekliinilistel uuringutel baseeruvad andmed ei näita spetsiaalseid
kahjulikke toimeid inimestele.
Losartaankaaliumi toksilist potentsiaali hinnati mitmetes suukaudsete korduvannuste manustamise toksilisuse uuringutes. Uuringud ahvidel kestsid kuni 3 kuud ning rottidel ja koertel kuni üks aasta.
Terapeutiliste annuste manustamist välistavaid toksilisuse ilminguid ei täheldatud.
Maksimaalsete talutavate annuste manustamisel rottidele ja hiirtele vastavalt 105 ja 92 nädala kestel ei avaldanud losartaankaalium kartsinogeenseid toimeid. Nimetatud maksimaalsed talutavad annused
andsid losartaani ja selle aktiivse metaboliidi märkimisväärsed süsteemse ekspositsiooni väärtused, mis ületasid inimestel 50 mg annuse kasutamisel saadavad ekspositsioonid umbes 270- ja 150-kordselt
(rottidel) ning 45- ja 27-kordselt (hiirtel).
Losartaani ja tema esmase farmakoloogiliselt aktiivse metaboliidiga (E-3174) teostatud uuringutes ei täheldatud mingisuguseid otseseid genotoksilisi toimeid.
Isastel ja emastel rottidel, kellele manustati losartaankaaliumi suukaudselt annustes kuni 150 mg/kg ööpäevas (isastele) ja 300 mg/kg ööpäevas (emastele), teostatud uuringutes ei avaldunud toimeid
fertiilsusele ja reproduktsioonivõimele. Nimetatud annused andsid losartaani ja selle aktiivse metaboliidi märkimisväärsed süsteemse ekspositsiooni väärtused, mis ületasid inimestel soovitatud
ööpäevase annuse kasutamisel saadavad ekspositsioonid umbes 150/125-kordselt (isastel rottidel) ning 300/170-kordselt (emastel rottidel).
Losartaankaalium on avaldanud kahjulikke toimeid rottide loodetele ja vastsündinud järglastele: kehakaalu langust, suremust ja/või nefrotoksilisust. Lisaks leiti nii losartaani kui selle aktiivset
metaboliiti märkimisväärsetes kontsentratsioonides rottide rinnapiimast. Farmakokineetika andmetele tuginedes saab leitud ilminguid seostada ravimi ekspositsiooniga gestatsiooni hilises staadiumis ja
laktatsiooni ajal.

6.1 Abiainete loetelu
Prezhelatiniseeritud tärklis, mikrokristalne tselluloos, laktoosmonohüdraat, magneesiumstearaat, hüpromelloos, makrogool 4000, kinoliinkollane värvlakk, talk, titaandioksiid.

6.2 Sobimatus
Ei ole kohaldatav.

6.3 Kõlblikkusaeg
2 aastat.

6.4 Säilitamise eritingimused
Hoida temperatuuril kuni 30 C, originaalpakendis.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu
Al/PVC/PVDC läbipaistev blisterpakend, pakendi infoleht, kartongkarp.
Õhukese polümeerikattega tabletid, 14, 28, 56, 84 ja 98 tabletti pakendis.

6.6 Kasutamis- ja käsitsemisjuhend
Erinõuded puuduvad.
Kasutamata ravim või jäätmematerjal tuleb hävitada vastavalt kohalikele seadustele.
Müügiloa hoidja:
KRKA d. d., Novo mesto, Sloveenia
Müügiloa nr:
472005
Esmase müügiloa/müügiloa uuendamise kuupäev:
12.05.2005
SPC teksti kaasajastamise kuupäev:
Ravimiametis kinnitatud augustis 2006
SPC sisestamise kuupäev:
25.10.2006
Küsi apteekrilt