CO-DIOVAN TBL 80/12,5MG N28

Retseptiravim

8,23 €


Ava ravimi infoleht

Toimeaine / Koostis
Valsartanum Hydrochlorothiazidum
Toimeaine kogus
80 MG
Ravimivorm / pakend
TBL
Kogus pakendis
28N

CO-DIOVAN® 80/12,5
CO-DIOVAN® 160/12,5
CO-DIOVAN® 160/25

Novartis Pharma

Kaetud tablett

Valsartaan, hüdroklorotiasiid
INN. Valsartanum, hydrochlorothiasidum
ATC-kood. C09DA03
Ravimvorm ja toimeaine sisaldus. 1 CO-DIOVAN 80/12,5 tablett sisaldab 80 mg valsartaani ja 12,5 mg hüdroklorotiasiidi. 1 CO-DIOVAN 160/12,5 tablett sisaldab 160 mg valsartaani ja 12,5 mg hüdroklorotiasiidi. 1 CO-DIOVAN 160/25 tablett sisaldab 160 mg valsartaani ja 25 mg hüdroklorotiasiidi.
Näidustused. Arteriaalse hüpertensiooni ravi patsientidel, kellel valsartaani või hüdroklorotiasiidi monoteraapia ei anna küllaldast efekti.
Annustamine. CO-DIOVANi soovitatav annus on 1 tablett üks kord ööpäevas, tavaliselt 80 mg valsartaani ja 12,5 mg hüdroklorotiasiidi või 160 mg valsartaani ja 12,5 mg hüdroklorotiasiidi. Vajadusel 160 mg valsartaani ja 25 mg hüdroklorotiasiidi. Maksimaalne antihüpertensiivne toime saabub 2…4 nädalaga.
Kerge ja keskmise raskusega neerupuudulikkuse korral (kreatiniini kliirens >30 ml/min) ei ole vajalik annust kohandada. Annust ei ole vaja vähendada ka kolestaasita mittebiliaarse päritoluga kerge ja keskmise raskusega maksapuudulikkusega patsientidel (vt Hoiatused)
CO-DIOVANi ohutus ja efektiivsus lastel ei ole tõestatud.
Vastunäidustused. Ülitundlikkus CO-DIOVANi ükskõik millise komponendi suhtes. Rasedus (vt Rasedus ja imetamine). Maksafunktsiooni raske häire, maksatsirroos ja kolestaas. Anuuria, neerufunktsiooni raske häire (kreatiniini kliirens <30 ml/min). Refraktoorne hüpokaleemia, hüponatreemia, hüperkaltseemia ja sümptomaatiline hüperurikeemia.
Hoiatused. Elektrolüütide sisalduse muutused seerumis. Samaaegsel manustamisel koos kaaliumilisandite, kaaliumi säästvate diureetikumide, kaaliumi sisaldavate soolaasendajate või teiste ravimitega, mis võivad suurendada kaaliumi sisaldust (hepariin jt), on vajalik ettevaatus. Ravi ajal tiasiiddiureetikumidega on teatatud hüpokaleemia tekkest. Seetõttu on soovitatav sageli kontrollida kaaliumi sisaldust seerumis. Ravi tiasiiddiureetikumidega on seostatud hüponatreemia ja hüpokloreemilise alkaloosiga. Tiasiidid suurendavad magneesiumi eritumist uriiniga, mis võib põhjustada hüpomagneseemiat.
Naatriumi- ja/või vedelikuvaegusega patsiendid. Naatriumi- ja/või vedeliku suure vaegusega patsientidel, nt kes saavad suuri diureetikumiannuseid, võib ravi alustamisel CO-DIOVANiga harvadel juhtudel tekkida sümptomaatiline hüpotensioon. Organismi naatriumi- ja/või vedelikuvaegus tuleb korrigeerida enne CO-DIOVANiga ravi alustamist. Hüpotensiooni tekkimisel tuleb patsient asetada lamavas-se asendisse ja vajadusel manustada veeni füsioloogilist naatrium-kloriidilahust. Ravi võib jätkata pärast vererõhu stabiliseerumist.
Neeruarteri stenoos. CO-DIOVANi kasutamise ohutus ei ole kindel unilateraarse või bilateraalse neeruarteri stenoosi või solitaarse neeruarteri stenoosiga patsientidel.
Neerufunktsiooni häired. Neerufunktsiooni häiretega (kreatiniini kliirens >30 ml/min) patsientidel ei ole vaja annust kohandada.
Maksafunktsiooni häired. Kolestaasita kerge ja keskmise raskusega maksapuudulikkusega patsientidel ei ole vaja annust kohandada, kuid CO-DIOVANi tuleb manustada ettevaatlikult. Maksahaigus ei mõjuta oluliselt hüdroklorotiasiidi farmakokineetikat.
Süsteemne erütematoosne luupus. Tiasiiddiureetikumide manustamisel on ägenenud või aktiveerunud süsteemne erütematoosne luupus.
Teised metaboolsed häired. Tiasiiddiureetikumid võivad mõjustada glükoosi taluvust ja suurendada kolesterooli, triglütseriidide ja kusihappe sisaldust seerumis.
Liiklusohtlikkus. Autojuhtimisel või masinate käsitsemisel on soovitatav ettevaatus, nagu ka teiste antihüpertensiivsete ravimite kasutamisel
Rasedus ja imetamine. Tulenevalt angiotensiin II retseptorite antagonistide toimemehhanismist võivad nad avaldada lootele kahjulikku toimet. AKE inhibiitorite manustamine rasedatele teise ja kolmanda trimestri ajal on põhjustanud lootekahjustusi ja loote surma. Tiasiiddiureetikumi manustamist raseduse ajal on seostatud loote või vastsündinu trombotsütopeeniaga ja teiste kõrvaltoimetega, mis on tekkinud täiskasvanutel.
Seetõttu ei tohi CO-DIOVANi, sarnaselt teistele reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi otseselt mõjustavatele ravimitele, manustada raseduse ja rinnaga toitmise ajal. Kui naine rasestub ravi ajal, tuleb CO-DIOVAN-ravi võimalikult kiiresti katkestada.
Ei ole teada, kas valsartaan eritub naistel rinnapiima. Valsartaan eritus imetavate rottide piima. Hüdroklorotiasiid läbib platsentaarbarjääri ja eritub imetavate naiste rinnapiima. Seetõttu ei ole rinnaga toitmise ajal soovitatav CO-DIOVANi kasutada.
Kõrvaltoimed. CO-DIOVANi ohtust on uuritud enam kui 2159 patsiendil. Kõrvaltoimed on üldiselt kerged ja mööduva iseloomuga.
Järgmine tabel põhineb kolmel kontrollitud uuringu tulemustel, kus osales kokku 2159 patsienti, kellest 2066 said valsartaani ja hüdroklorotiasiidi kombinatsiooni. CO-DIOVANi kõrvaltoimete üldine esinemissagedus oli sarnane platseeboga. Kõik kõrvaltoimed, mille esinemissagedus oli CO-DIOVANi saanud patsientide grupis suurem kui 1%, on toodud tabelis, olenemata põhjuslikust seosest uuritava ravimiga.

CO-DIOVAN1
n=2066
% Platseebo
n=93
%
Peavalu 5,1 17,2
Pearinglus (va vertigo) 3,9 6,5
Nasofarüngiit, sh farüngiit ja riniit 2,7 1,1
Väsimus 2,0 1,1
Seljavalu 1,5 3,2
Köha 1,4 0
Ülemiste hingamisteede infektsioon 1,4 2,2
Sinusiit 1,3 3,2
Kõhulahtisus 1,2 0
Valu rindkeres 1,1 1,1
Valu jäsemetes, sh kätes ja jalgades 1,1 0
Iiveldus 1,0 1,1
1 Hõlmab kõiki valsartaan 80 mg ja 160 mg kombinatsioone hüdroklorotiasiidi 12,5 mg või 25 mg-ga.

Teised kõrvaltoimed, mille esinemissagedus oli vähem kui 1%: kõhuvalu, nägemishäired, ärevus, liigesevalu, artriit, bronhiit, düspepsia, düspnoe, impotentsus, unetus, jalakrambid, urineerimissageduse suurenemine, südamepekslemine, lööve, nihestused ja venitused, kuseteede infektsioon, viirusinfektsioon, tursed, asteenia ja vertiigo. Ei ole teada, kas need kõrvaltoimed on seotud raviga.
Ravimi kasutamisel on väga harva tekkinud angioödeem, lõõve, kihelus jt ülitundlikkuse/allergilised reaktsioonid, sh seerumtõbi ja vaskuliit. On teatatud üksikutest neerufunktsiooni halvenemise juhtudest.
Laboratoorsete analüüside näitajate muutused. 2,2%-l CO-DIOVANi saanud patsientidest ilmnes suurem kui 20%-ne kaaliumisisalduse vähenemine seerumis, võrreldes platseebot saanud patsientidega (3,3%) (vt Hoiatused).
Valsartaan.
Valsartaani monoteraapia kliiniliste uuringute käigus teatatud teised kõrvaltoimed, olenemata põhjuslikust seosest uuritava ravimiga:
esinemissagedus suurem kui 1%: liigesvalu;
esinemissagedus väiksem kui 1%: tursed, asteenia, unetus, nahalööve, libiido vähenemine, vertiigo.
Hüdroklorotiasiid.
Hüdroklorotiasiidi on patsientidele manustatud aastaid, sageli suuremates annustes, kui sisaldub CO-DIOVANis. Järgmistest kõrvaltoimetest on teatatud patsientide ravimisel tiasiiddiureetikumidega (sh hüdroklorotiasiid):
Elektrolüütide sisalduse ja ainevahetushäired: (vt Hoiatused).
Teised: Tavalised: urtikaaria jt nahalööbe vormid, isutus, kerge iiveldus ja oksendamine, posturaalne hüpotensioon, mis võib tugevneda alkoholi, anesteetikumide või sedatiivsete ravimite kasutamisel ning impotentsus.
Harva: fotosensibilisatsioon, kõhuvalu, kõhukinnisus, kõhulahtisus ja seedehäired, intrahepaatiline kolestaas või ikterus, südame rütmihäired, peavalu, pearinglus või teised tasakaaluhäired, unehäired, depressioon, paresteesiad, nägemishäired, trombotsütopeenia (harva koos purpuriga).
Väga harva: nekrotiseeruv vaskuliit ja epidermise toksiline nekrolüüs, naha erütematoosse luupuse sarnased reaktsioonid, naha erütematoosse luupuse reaktivatsioon, pankreatiit, leukopeenia, agranulotsütoos, luuüdi pärssimine, hemolüütiline aneemia, ülitundlikkusreaktsioonid, hingamishäired, sh pneumoniit ja kopsuturse.
Koostoimed. Antihüpertensiivne toime võib tugevneda teiste antihüpertensiivsete ravimite samaaegsel manustamisel.
Samaaegsel manustamisel koos kaaliumilisandite, kaaliumi säästvate diureetikumide, kaaliumi sisaldavate soolaasendajate või teiste ravimitega, mis võivad suurendada kaaliumi sisaldust seerumis (hepariin jt), on vajalik ettevaatus ja sage kaaliumi seerumisisalduse kontrollimine.
AKE inhibiitorite ja tiasiidide koosmanustamisel on teatatud liitumi kontsentratsiooni mööduvast suurenemisest seerumis ja toksilisusest. Valsartaani ja liitiumi samaaegsest manustamisest andmed puuduvad. Seetõttu on koosmanustamise korral soovitatav kontrollida liitiumi kontsentratsiooni seerumis.
Valsartaani monoteraapia korral ei ole leitud kliiniliselt olulisi koostoimeid järgmiste ravimitega: tsimetidiin, varfariin, furosemiid, digoksiin, atenolool, indometatsiin, hüdroklorotiasiid, amlodipiin, glibenklamiid.
Tiasiiddiureetikumi sisalduse tõttu CO-DIOVANis võivad tekkida järgmised koostoimed:
tiasiidid tugevdavad kuraare derivaatide toimet;
samaaegne mittesteroidsete põletikuvastaste ravimite (nt salitsüülhappe derivaadid, indometatsiin) manustamine võib vähendada CO-DIOVANi komponendi tiasiidi diureetilist ja antihüpertensiivset toimet. Samaaegne hüpovoleemia võib indutseerida ägeda neerupuudulikkuse;
diureetikumide hüpokaleemiline toime võib tugevneda kaliureetiliste diureetikumide, kortikosteroidide, AKTH, amfoteritsiini, karbenoksolooni, penitsilliin G ja salitsüülhappe derivaatide manustamisel;
tiasiidi poolt indutseeritud hüpokaleemia või hüpomagneseemia võivad tekkida kõrvaltoimena ja soodustada südameglükosiididest tingitud südame rütmihäireid;
võib osutuda vajalikuks insuliini ja suukaudsete suhkurtõve ravimite annuse vähendamine;
tiasiidi samaaegne manustamine võib suurendada allopurinoolist tingitud ülitundlikkusreaktsioonide tekkesagedust, suurendada amantadiini kõrvaltoimete tekkeohtu, võimendada diasoksiidi hüperglükeemilist toimet ning vähendada tsütotoksiliste ravimite (nt tsüklofosfamiid, metotreksaat) eritumist neerude kaudu ja tugevdada müelosupressiivset toimet;
tiasiiddiureetikumide biosaadavus võib suureneda antikoliinergiliste ravimite (nt atropiin, biperideen) toimel, mis on tingitud seedetrakti motiilsuse vähenemisest ja mao tühjenemise aeglustumisest;
tiasiiddiureetikumi ja metüüldopa koosmanustamisel on kirjanduse andmetel tekkinud hemolüütiline aneemia;
kolestüramiini toimel võib väheneda tiasiiddiureetikumi imendumine;
vitamiin D või kaltsiumisoolade manustamine koos tiasiidiga võib suurendada kaltsiumi sisaldust seerumis;
samaaegne ravi tsüklosporiiniga võib suurendada hüperurikeemia ja podagra-tüüpi komplikatsioonide tekkeohtu.
Üleannustamine. Kuigi puuduvad andmed üleannustamise kohta CO-DIOVANiga, võib peamise sümptomina oletada väljendunud hüpotensiooni teket. Kui üleannustamisest ei ole möödas enam kui paar tundi, tuleb esile kutsuda oksendamine. Vastasel juhul manustada veeniinfusiooni teel füsioloogilist naatriumkloriidilahust. Valsartaan ei ole hemodialüüsiga organismist kõrvaldatav suure seondumise tõttu plasmavalkudega. Hüdroklorotiasiid on dialüüsitav.
Omadused ja farmakokineetika. Reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi aktiivne hormoon on angiotensiin II, mis angiotensiini konverteeriva ensüümi toimel moodustub angiotensiin I-st. Angiotensiin II seondub spetsiifiliste retseptoritega raku membraanidel erinevates kudedes. Ta omab palju füsioloogilisi toimeid, sh eriti otsene ja kaudne osalemine vererõhu reguleerimises. Tugevatoimelise vasokonstriktorina omab angiotensiin II otsest pressoorset toimet. Lisaks soodustab ta naatriumi retentsiooni ja stimuleerib aldosterooni sekretsiooni.
Valsartaan on suu kaudu manustatav tugevatoimeline ja spetsiifiline angiotensiin II retseptorite antagonist. Ta toimib selektiivselt AT1-retseptorite alatüüpi, mis vastutavad angiotensiin II teadaolevate toimete eest. AT2-retseptorite alatüüp ei oma kardiovaskulaarseid toimeid. Valsartaanil puudub osaline agonistlik toime AT1- retseptoritele ja on tunduvalt suurem afiinsus (umbes 20 000 korda) AT1-retseptorite suhtes kui AT2-retseptorite suhtes.
Valsartaan ei inhibeeri angiotensiini konverteerivat ensüümi (kininaas II), mis konverteerib angiotensiin I angiotensiin II-ks ja degradeerib bradükiniini. Bradükiniinist sõltuvad kõrvaltoimed ei tugevne. Kliinilistes uuringutes, kus valsartaani võrreldi AKE inhibiitoriga, oli köha esinemissagedus märkimisväärselt väiksem (p<0,05) kui AKE inhibiitoriga ravitud patsientidel (vastavalt 2,6% ja 7,9%). Kliinilises uuringus patsientidega, kellel AKE inhibiitorravi ajal oli esinenud kuiv köha, tekkis köha 19,5% valsartaani saanud patsientidest ja 19% tiasiiddiureetikumi saanud patsientidest, võrreldes 68,5% AKE inhibiitorit saanud patsientidega (p<0,05). Valsartaan ei seondu või ei blokeeri teisi hormoonretseptoreid ega ioonkanaleid, mis on olulised kardiovaskulaarses regulatsioonis.
Valsartaani manustamisel hüpertensiooniga patsientidele langeb vererõhk, kuid pulsisagedus ei muutu.
Pärast valsartaani üksikannuse suukaudset manustamist saabus enamusel patsientidest antihüpertensiivne toime 2 tunni jooksul, suurim vererõhu langus saavutati 4...6 tunniga. Pärast manustamist püsis antihüpertensiivne toime enam kui 24 tundi. Korduval manustamisel ükskõik millistes annustes saabus maksimaalne vererõhu langus üldiselt 2...4 nädalaga ja püsis pikaajalise ravi ajal. Hüdroklorotiasiidiga kombineerimisel saavutati märkimisväärne täiendav vererõhu langus.
Tiasiiddiureetikum toimib peamiselt neeru distaalsetesse kogumistorukestesse. On tõestatud, et neerukoores on suure afiinsusega retseptorid, millega on peamiselt seotud tiasiidi toime ja naatriumkloriidi transpordi pärssimine distaalsetes kogumistorukestes. Tiasiidid toimivad NA+ ja Cl- ioonide kotranspordimehhanismide pärssimise teel, tõenäoliselt tõrjudes retseptoritel Cl- iooni, mõjustades sellega elektrolüütide reabsorptsiooni mehhanismi. Otseselt suureneb naatriumi ja kloriidi eritumine peaaegu võrdsetes kogustes ning diureetilise toime tõttu väheneb kaudselt plasma maht. Selle tulemusena suureneb reniini aktiivsus plasmas, aldosterooni sekretsioon ja kaaliumi kadu uriiniga ning väheneb kaaliumi sisaldus seerumis. Reniin-aldosterooni telje mediaatoriks on angiotensiin II, mistõttu angiotensiin II-retseptori antagonisti samaaegsel manustamisel ei teki tiasiiddiureetikumist tingitud kaaliumi kadu.
Farmakokineetika.
Valsartaan. Pärast suu kaudu manustamist imendub valsartaan kiiresti, kuigi imendumise kogus erineb suurel määral. Keskmiselt on absoluutne biosaadavus 23%. Valsartaani poolväärtusaeg on kahefaasiline (t/2a <1 tund ja t/2b ~9 tundi).
Uuritud annuste põhjal on valsartaani kineetika lineaarne. Korduval manustamisel valsartaani kineetika ei muutu, ühekordsel manustamisel ööpäevas on kumulatsioon vähene. Meestel ja naistel on valsartaani plasmakontsentratsioon sarnane.
Valsartaan seondub ulatuslikult plasmavalkudega (94...97%), peamiselt albumiinidega. Püsijaotusruumala on väike (umbes 17 l). Plasmakliirens on suhteliselt aeglane (umbes 2 l/tunnis) arvestades verevoolu maksas (umbes 30 l/tunnis). Imendunud valsartaani annusest eritub roojaga 70% ja uriiniga 30%, peamiselt muutumatul kujul.
Valsartaani manustamisel koos toiduga väheneb valsartaani kontsentratsioonikõvera alune pindala (AUC) 48%, kuigi 8 tundi pärast manustamist ei erine valsartaani plasmakontsentratsioonid patsientide grupis, kes võtsid ravimit toiduga või tühja kõhuga. AUC vähenemine ei ole seotud kliiniliselt olulise toime vähenemisega, seetõttu võib valsartaani manustada kas koos toiduga või ilma.
Hüdroklorotiasiid. Pärast suu kaudu manustamist imendub hüdroklorotiasiid kiiresti (tmax umbes 2 tundi). Imendumise näitajad on sarnased nii suspensiooni kui tablettide manustamisel. Jaotumine ja eliminatsioon on kahefaasilised, terminaalne poolväärtusaeg on 6…15 tundi. Terapeutiliste annuste manustamisel on AUC keskmine suurenemine lineaarne ja proportsionaalne annusega. Hüdroklorotiasiidi kineetika ei muutu korduval manustamisel, ühekordsel manustamisel ööpäevas on kumulatsioon minimaalne.
Hüdroklorotiasiidi biosaadavus suukaudsel manustamisel on 60…80%. Enam kui 95% imendunud annusest eritub muutumatult uriiniga, 4% eritub hüdrolüsaadina (2-amino-4-kloro-m-benseendisulfoonamiid).
Manustamisel koos toiduga on teatatud hüdroklorotiasiidi süsteemse biosaadavuse suurenemisest ja vähenemisest, võrreldes tühja kõhuga manustamisel. Nende muutuste ulatus on väike ja kliiniline tähtsus ebaoluline.
Valsartaan/hüdroklorotiasiid. Valsartaaniga koosmanustamisel väheneb hüdroklorotiasiidi süsteemne biosaadavus umbes 30%. Valsartaani kineetika hüdroklorotiasiidiga koosmanustamisel oluliselt ei muutu. See koostoime ei mõjusta valsartaani ja hüdroklorotiasiidi kombineeritud kasutamist, sest kontrollitud kliinilistes uuringutes on tõestatud ilmne antihüpertensiivne toime, mis on suurem kui kummalgi ravimil eraldi või platseebo manustamisel.
Patsientide erirühmad. Eakad patsiendid. Valsartaani süsteemne biosaadavus on eakatel patsientidel mõnevõrra suurem kui noortel, kuid see ei oma kliinilist tähtsust. Väheste andmete põhjal võib väita, et hüdroklorotiasiidi süsteemne kliirens väheneb nii tervetel kui hüpertensiivsetel eakatel võrreldes noorte patsientidega.
Neerufunktsiooni häired. Patsientidel, kelle kreatiniini kliirens on 30…70 ml/min, ei ole vaja CO-DIOVANi annust kohandada. Neerufunktsiooni raske häirega (kreatiniini kliirens <30 ml/min) ja dialüüsitavatel patsientidel CO-DIOVANi kasutamisest andmed puuduvad. Valsartaan seondub ulatuslikult plasmavalkudega ning ei ole dialüüsiga kõrvaldatav, kuid hürdoklorotiasiidi kliirens on dialüüsiga saavutatav.
Hüdroklorotiasiidi renaalne kliirens toimub passiivse filtratsiooni ja aktiivse sekretsiooni teel neerutuubulites. Kuna hüdroklorotiasiid eritub peamiselt neerude kaudu, on neerufunktsioonil märkimisväärne toime tema kineetikale (vt Vastunäidustused).
Maksafunktsiooni häired. Farmakokineetika uuringus kerge (n=6) ja keskmise (n=5) raskusega maksafunktsiooni häirega patsientidel suurenes valsartaani biosaadavus võrreldes tervete vabatahtlikega umbes 2 korda. Valsartaani kasutamisest raske maksafunktsiooni häirega patsientidel andmed puuduvad. Maksahaigus ei mõjusta märkimisväärselt hüdroklorotiasiidi farmakokineetikat, mistõttu annust ei ole vaja vähendada.
Abiained. Kolloidne ränidioksiid, krospovidoon, hüdroksüpropüülmetüültselluloos, magneesiumstearaat, mikrokristalne tselluloos, polüetüleenglükool, talk, titaandioksiid (E171), punane raudoksiid (E172), kollane raudoksiid (E172) (CO-DIOVAN 80/12,5 ja 160/25), must raudoksiid (E172) (CO-DIOVAN 160/25).
Säilitamine ja kõlblikkusaeg. Temperatuuril kuni 30°C, niiskuse eest kaitstult, 2 aastat.
Pakend. 14, 28, 56, 98 või 280 tabletti pakendis.

Info - tootja esindajalt 04.09.02
Küsi apteekrilt