CIPRALEX TBL 20MG N28

Retseptiravim

47,73 €


Ava ravimi infoleht

Toimeaine / Koostis
Escitalopramum
Toimeaine kogus
20 MG
Ravimivorm / pakend
TBL
Kogus pakendis
N28

ATC Kood:
N06AB10
INN:
Escitalopramum
Preparaadi Farmakoterapeutiline grupp:
ANTIDEPRESSANDID

1. CIPRALEX 5 mg õhukese polümeerikilega kaetud tabletid
CIPRALEX 10 mg õhukese polümeerikilega kaetud tabletid
CIPRALEX 15 mg õhukese polümeerikilega kaetud tabletid
CIPRALEX 20 mg õhukese polümeerikilega kaetud tabletid

2. Cipralex 5 mg: Üks tablett sisaldab 5 mg estsitalopraami (estsitalopraamoksalaadina).
Cipralex 10 mg: Üks tablett sisaldab 10 mg estsitalopraami (estsitalopraamoksalaadina).
Cipralex 15 mg: Üks tablett sisaldab 15 mg estsitalopraami (estsitalopraamoksalaadina).
Cipralex 20 mg: Üks tablett sisaldab 20 mg estsitalopraami (estsitalopraamoksalaadina).
Abiained vt lõik 6.1

3. Õhukese polümeerikilega kaetud tablett.
Cipralex 5 mg: ümmargune, valge, õhukese polümeerikilega kaetud tablett, mille ühel küljel on kiri
“EK”.
Cipralex 10 mg: ovaalne, valge, poolitusjoonega, õhukese polümeerikilega kaetud tablett, mille ühel
küljel on kiri “EL”.
Cipralex 15 mg: ovaalne, valge, poolitusjoonega, õhukese polümeerikilega kaetud tablett, mille ühel küljel on kiri “EM”.
Cipralex 20 mg: ovaalne, valge, poolitusjoonega, õhukese polümeerikilega kaetud tablett, mille ühel küljel on kiri “EN”.

4.1 Näidustused
Depressioon. Paanikahäire agorafoobiaga või ilma. Sotsiaalfoobia.

4.2 Annustamine ja manustamisviis
20 mg ületavate ööpäevaste annuste ohutus ei ole tõestatud.
CIPRALEX’i manustatakse üks kord ööpäevas, sõltumatult söögiaegadest.
Depressioon.
Tavaline annus on 10 mg ööpäevas. Sõltuvalt patsiendi ravile reageerimisest võib annust suurendada maksimaalselt 20 mg-ni ööpäevas.
Antidepressiivne toime avaldub tavaliselt 2...4 nädala jooksul. Pärast sümptomite taandumist on ravivastuse kindlustamiseks vajalik ravi jätkamine vähemalt 6 kuu vältel.
Paanikahäire agorafoobiaga või ilma.
Algannus on 5 mg, mida ühe nädala möödudes suurendatakse 10 mg-ni ööpäevas. Sõltuvalt patsiendi ravile reageerimisest võib annust veelgi suurendada, maksimaalselt 20 mg-ni ööpäevas.
Maksimaalne toime saabub umbes 3 kuu pärast. Ravi kestab mitmeid kuid.
Sotsiaalfoobia.
Tavaline annus on 10 mg ööpäevas. Sümptomid taanduvad tavaliselt 2...4 nädala jooksul. Sõltuvalt patsiendi ravile reageerimisest võib annust seejärel vähendada 5 mg-ni või suurendada maksimaalselt
20 mg-ni ööpäevas.
Sotsiaalfoobia on kroonilise kuluga haigus ning ravivastuse kindlustamiseks on soovitatav ravi jätkamine 12 nädala jooksul. Ravile reageerinute pikaajalist ravi on uuritud 6 kuu jooksul ning seda
võib kaaluda individuaalselt retsidiivi vältimiseks; ravi efektiivsust tuleb hinnata regulaarsete ajavahemike järel.
Sotsiaalfoobia on spetsiifilise häire hästi defineeritud diagnostiline termin, mida ei tohi segi ajada ülemäärase kartlikkusega.
Farmakoteraapia on näidustatud vaid juhul, kui häire segab märkimisväärselt professionaalset ja ühiskondlikku tegevust.
Ei ole hinnatud selle ravi tähtsust võrreldes kognitiiv-käitumusliku teraapiaga. Farmakoteraapia on osa üldisest raviplaanist.
Eakad patsiendid (>65 eluaasta).
Ravi alustada poolega tavalisest algannusest ja kaaluda väiksema maksimaalse annuse kasutamist (vt lõik 5.2). Eakatel patsientidel ei ole uuritud CIPRALEX’i efektiivsust sotsiaalfoobia korral.
Lapsed ja noorukid (<18 eluaasta).
Ravimi kasutamine ei ole soovitatav, kuna selle ohutus ja efektiivsus ei ole nende patsientide puhul kindlaks tehtud.
Neerufunktsiooni häired.
Kergekujulise ja mõõduka neerupuudulikkuse korral ei ole annuse korrigeerimine vajalik. Ettevaatlik peab olema raskekujulise neerupuudulikkusega (kreatiniini kliirens alla 30 ml/min) patsientide
ravimisel (vt lõik 5.2).
Maksafunktsiooni häired.
Esimesel kahel ravinädalal soovitatakse kasutada algannust 5 mg ööpäevas. Sõltuvalt patsiendi ravile reageerimisest võib annust suurendada 10 mg-ni (vt lõik 5.2).
Nn aeglased metaboliseerijad.
Patsientidele, kes on teadaolevalt madala CYP2C19 aktiivsusega ehk nn aeglased metaboliseerijad, on soovitatav algannus 5 mg ööpäevas esimesel kahel ravinädalal. Sõltuvalt patsiendi ravile
reageerimisest võib annust suurendada 10 mg-ni (vt lõik 5.2).
Ravi lõpetamine.
CIPRALEX-ravi tuleb lõpetada annust järk-järgult 1...2 nädala jooksul vähendades, et ära hoida võimalike ärajätunähtude teke (vt lõik 4.4).

4.3 Vastunäidustused
Ülitundlikkus estsitalopraami või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes.
Samaaegne ravi mitteselektiivsete pöördumatu toimega monoamiini oksüdaasi (MAO) inhibiitoritega (vt lõik 4.5 ).

4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel
Vastavate uuringute puudumise tõttu ei soovitata ravimit kasutada lastel ja alla 18-aastastel noorukitel.
Alljärgnevad hoiatused ja ettevaatusabinõud kehtivad selektiivsete serotoniini tagasihaarde inhibiitorite kohta.
Paradoksaalne ärevus.
Mõnel paanikahäirega patsiendil võib antidepressiivse ravi alguses tekkida ärevuse sümptomite süvenemine. Selline paradoksaalne reaktsioon taandub tavaliselt esimese kahe ravinädala jooksul.
Anksiogeense toime tõenäosuse vähendamiseks soovitatakse kasutada väikest algannust (vt lõik 4.2).
Krambid.
Krampide tekkimisel tuleb ravi katkestada. Selektiivsete serotoniini tagasihaarde inhibiitorite kasutamist tuleb vältida ravile halvasti alluva epilepsia korral, efektiivselt ravitud epilepsiaga
patsiendid peavad ravi ajal olema hoolika järelevalve all. Krambihoogude sageduse suurenemisel tuleb ravim ära jätta.
Maania.
Selektiivseid serotoniini tagasihaarde inhibiitoreid tuleb ettevaatlikult kasutada patsientidel, kellel on anamneesis maania/hüpomaania. Maania sümptomite tekkimisel tuleb ravim ära jätta.
Diabeet.
Diabeetikutel võib ravi selektiivsete serotoniini tagasihaarde inhibiitoritega muuta veresuhkru tasakaalu. Vajalikuks võib osutuda insuliini ja/või suukaudsete antidiabeetikumide annuse
korrigeerimine.
Suitsiidioht.
Selektiivsete serotoniini tagasihaarde inhibiitorite kliinilise kasutamise kogemus on näidanud, et esimestel ravinädalatel võib suureneda suitsiidioht. Sellel perioodil tuleb patsienti hoolikalt jälgida.
Hüponatreemia.
Selektiivsete serotoniini tagasihaarde inhibiitorite kasutamisel on harva kirjeldatud hüponatreemiat, mis on arvatavasti tingitud antidiureetilise hormooni väärsekretsioonist ning taandub üldjuhul ravi
lõpetamise järgselt. Ettevaatlik peab olema riskigrupi patsientide puhul, nagu eakad, tsirroosiga patsiendid või samaaegselt hüponatreemiat põhjustavaid ravimeid kasutavad patsiendid.
Hemorraagia.
Selektiivsete serotoniini tagasihaarde inhibiitorite kasutamisel on kirjeldatud verevalumite ja purpuri teket. Neid ravimeid kasutavate patsientide puhul peab olema ettevaatlik, eriti kui nad kasutavad
samaaegselt suukaudseid antikoagulante, teadaolevalt trombotsüütide funktsiooni mõjutavaid ravimeid (nt atüüpilised antipsühhootikumid ja fenotiasiinid, enamik tritsüklilisi antidepressante,
atsetüülsalitsüülhape jt mittesteroidsed põletikuvastased ravimid (MSPVAd), tiklopidiin ja dipüridamool), samuti patsientidel, kellel esineb eelsoodumus verejooksu tekkeks.
Elekterkrampravi.
Selektiivsete serotoniini tagasihaarde inhibiitorite ja elekterkrampravi samaaegse kasutamise kliiniline kogemus on vähene, mistõttu tuleb olla ettevaatlik.
Pöörduva toimega selektiivsed MAO-A inhibiitorid.
Üldjuhul ei soovitata estsitalopraami kombineerimist MAO-A inhibiitoritega, kuna esineb risk serotoniinisündroomi tekkeks (vt lõik 4.5).
Samaaegne ravi mitteselektiivsete pöördumatu toimega MAO inhibiitoritega, vt lõik 4.5.
Serotoniinisündroom.
Ettevaatlik peab olema estsitalopraami kasutamisel koos serotoniinergilise toimega ravimitega, nagu sumatriptaan või teised triptaanid, tramadool ja trüptofaan.
Serotoniinisündroomi on harvadel juhtudel kirjeldatud patsientidel, kes kasutavad selektiivseid serotoniini tagasihaarde inhibiitoreid koos serotoniinergiliste ravimitega. Selle sündroomi
kujunemisele võib viidata järgmiste sümptomite koosesinemine: agiteeritus, treemor, müokloonus ja hüpertermia. Serotoniinisündroomi tekkimisel tuleb otsekohe lõpetada selektiivse serotoniini
tagasihaarde inhibiitori ja serotoniinergilise ravimi kasutamine ning alustada sümptomaatilist ravi.
Naistepunaürt.
Selektiivsete serotoniini tagasihaarde inhibiitorite ja naistepunaürti (Hypericum perforatum) sisaldavate ravimtaimepreparaatide kooskasutamisel võib suureneda kõrvaltoimete esinemissagedus
(vt lõik 4.5).
Ärajätunähud.
CIPRALEX-ravi tuleb lõpetada annust järk-järgult 1...2 nädala jooksul vähendades, et ära hoida võimalike ärajätunähtude teke (vt lõik 4.2).
Südame isheemiatõbi.
Väheste kliiniliste kogemuste tõttu peab ettevaatusega ravima südame isheemiatõvega patsiente (vt lõik 5.3).

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed
Farmakodünaamilised koostoimed.
Vastunäidustatud kombinatsioonid:
Mitteselektiivsed MAO inhibiitorid.
Raskekujulisi reaktsioone on kirjeldatud patsientidel, kes saavad selektiivset serotoniini tagasihaarde inhibiitorit kombinatsioonis mitteselektiivse monoamiini oksüdaasi (MAO) inhibiitoriga, ning
patsientidel, kes on hiljuti lõpetanud ravi selektiivse serotoniini tagasihaarde inhibiitoriga ja alustanud ravi MAO inhibiitoriga (vt lõik 4.3). Mõnedel juhtudel on tekkinud serotoniinisündroom (vt lõik 4.8).
Estsitalopraami kasutamine koos mitteselektiivsete MAO inhibiitoritega on vastunäidustatud. Ravi estsitalopraamiga võib alustada 14 päeva pärast mitteselektiivse MAO inhibiitori ja vähemalt 1 päev
pärast selektiivse MAO inhibiitori moklobemiidi ärajätmist. Ravi mitteselektiivse MAO inhibiitoriga võib alustada 7 päeva pärast estsitalopraamravi lõppu.
Mittesoovitatavad kombinatsioonid:
Pöörduva toimega selektiivne MAO-A inhibiitor (moklobemiid).
Serotoniinisündroomi ohu tõttu ei soovitata estsitalopraami kombineerida MAO-A inhibiitoriga (vt lõik 4.4). Kui nende kooskasutamine osutub vajalikuks, tuleb ravi alustada minimaalsete soovitatud
annustega ja patsienti kliiniliselt jälgida.
Ettevaatust nõudvad kombinatsioonid:
Selegiliin.
Kombinatsioon selegiliiniga (pöördumatu toimega MAO-B inhibiitor) nõuab ettevaatust serotoniinisündroomi tekkeohu tõttu. Koos ratseemilise tsitalopraamiga on ohutult kasutatud selegiliini
annustes kuni 10 mg ööpäevas.
Serotoniinergilised ravimid.
Manustamine koos serotoniinergiliste ravimitega (tramadool, sumatriptaan ja teised triptaanid) võib põhjustada serotoniinisündroomi.
Krambiläve alandavad ravimid.
Selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid võivad alandada krambiläve. Ettevaatlik peab olema teiste krambiläve alandavate ravimite samaaegsel kasutamisel.
Liitium, trüptofaan.
Selektiivsete serotoniini tagasihaarde inhibiitorite manustamisel koos liitiumi või trüptofaaniga võib viimaste toime tugevneda; seetõttu peab nende ravimite samaaegsel kasutamisel olema ettevaatlik.
Naistepunaürt.
Selektiivsete serotoniini tagasihaarde inhibiitorite ja naistepunaürti (Hypericum perforatum) sisaldavate ravimtaimepreparaatide kooskasutamisel võib suureneda kõrvaltoimete esinemissagedus
(vt lõik 4.4).
Hemorraagia.
Estsitalopraami kasutamisel koos suukaudsete antikoagulantidega võivad muutuda viimaste toime.
Suukaudseid antikoagulante saavatel patsientidel tuleb estsitalopraamravi alustamisel või lõpetamisel hoolikalt jälgida hüübimisnäitajaid (vt lõik 4.4).
Alkohol.
Estsitalopraami ja alkoholi kooskasutamisel ei ole oodata farmakodünaamilisi ega farmakokineetilisi koostoimeid. Ent nagu ka teiste psühhotroopsete ravimite puhul, ei soovitata ravi ajal alkoholi
tarvitada.
Farmakokineetilised koostoimed.
Teiste ravimite mõju estsitalopraami farmakokineetikale.
Estsitalopraami metabolism toimub peamiselt CYP2C19 vahendusel. Vähemal määral võivad selles osaleda ka CYP3A4 ja CYP2D6. Põhimetaboliidi S-DCT (demetüülestsitalopraam) metabolismi näib
osaliselt katalüüsivat CYP2D6.
CYP2C19 inhibeerivate ravimite samaaegne manustamine võib viia estsitalopraami plasmakontsentratsiooni suurenemiseni. Selliste ravimitega (nt omeprasooliga) koosmanustamine
nõuab ettevaatust, vajalikuks võib osutuda estsitalopraami annuse vähendamine.
Ratseemilise tsitalopraami manustamine koos tsimetidiiniga (mõõdukalt tugev ensüümide inhibiitor) viis ratsemaadi plasmakontsentratsiooni suurenemiseni (<45% ulatuses). Seega on vajalik ettevaatus,
kui estsitalopraami suuremaid terapeutilisi annuseid kasutatakse koos tsimetidiini suurte annustega.
Tsitalopraami mõõdeti mitte-stereoselektiivselt ja seetõttu on farmakoloogiliselt aktiivse S-enantiomeeri (estsitalopraami) tõusu ulatus teadmata. Järelikult tuleb neid andmeid tõlgendada
ettevaatusega.
Estsitalopraami toime teiste ravimite farmakokineetikale.
Estsitalopraam on ensüüm CYP2D6 inhibiitor. Ettevaatlik peab olema estsitalopraami manustamisel koos ravimitega, mis metaboliseeruvad põhiliselt nimetatud ensüümi vahendusel ja millel on kitsas
terapeutiline indeks, nt flekainiid, propafenoon ja metoprolool (kasutamisel südamepuudulikkuse korral) või mõned kesknärvisüsteemi toimivad ravimid, mis metaboliseeruvad peamiselt CYP2D6
kaudu, nt antidepressandid (desipramiin, klomipramiin ja nortriptülliin) või antipsühhootikumid (risperidoon, tioridasiin ja haloperidool). Vajalik võib olla annuse korrigeerimine.
Samaaegne manustamine koos desipramiini või metoprolooliga viis mõlemal juhul nimetatud kahe CYP2D6 substraadi plasmakontsentratsiooni kahekordse suurenemiseni.
In vitro uuringud on näidanud, et estsitalopraam võib põhjustada CYP2C19 nõrka inhibeerimist.
CYP2C19 poolt metaboliseeritavate ravimite samaaegsel kasutamisel peab olema ettevaatlik.

4.6 Rasedus ja imetamine
Rasedus.
Estsitalopraami kasutamise kohta raseduse ajal ei ole kliinilisi andmeid.
Estsitalopraami reproduktsioonitoksilisuse uuringutes rottidega täheldati ravimi embrüo-fetotoksilist toimet, kuid mitte väärarengute esinemisssageduse suurenemist (vt lõik 5.3 ). Risk inimesele ei ole teada. Seetõttu tohib CIPRALEX’i raseduse ajal kasutada vaid äärmisel vajadusel ja ainult pärast riski/kasu suhte hoolikat hindamist.
Rinnaga toitmine.
Arvatakse, et estsitalopraam eritub rinnapiima. Rinnaga toitmise ajal ei tohi ravimit kasutada või tuleb rinnaga toitmine lõpetada.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele
Kuigi estsitalopraamil ei ole leitud ebasoodsat mõju intellektuaalsele või psühhomotoorsele funktsioonile, võib iga psühhoaktiivne ravim mõjutada otsustusvõimet või oskusi. Patsiente tuleb hoiatada, et ravim võib mõjutada autojuhtimise ja masinate käsitsemise võimet.

4.8 Kõrvaltoimed
Kõrvaltoimeid esineb sagedamini 1. või 2. ravinädalal, edasise ravi käigus nende intensiivsus ja sagedus tavaliselt väheneb.
Pärast pikaajalist kasutamist võib selektiivsete serotoniini tagasihaarde inhibiitorite manustamise järsk lõpetamine põhjustada ärajätunähtude teket. Kuigi ravi lõpetamisel võivad ilmneda ärajätunähud, ei näita olemasolevad prekliinilised ja kliinilised andmed, et estsitalopraam põhjustaks sõltuvuse teket.
Ärajätunähtusid (pearinglus, peavalu ja iiveldus) on täheldatud mõnel patsiendil pärast estsitalopraamravi järsku lõpetamist. Enamik sümptomeid olid kerged ja taandusid iseeneslikult.
Ärajätunähtude vältimiseks soovitatakse ravi lõpetada järk-järgult 1...2 nädala jooksul.
Järgnevalt toodud kõrvaltoimeid esines platseebokontrolliga topeltpimeuuringutes sagedamini estsitalopraami kui platseebo kasutamisel. Esinemissagedused ei ole platseebo-korrigeeritud.
Ainevahetus- ja toitumishäired
Sage (>1/100, <1/10): söögiisu vähenemine
Psühhiaatrilised häired Sage (>1/100, <1/10): libiido vähenemine, anorgasmia
(naistel)
Närvisüsteemi häired Sage (>1/100, <1/10):
Aeg-ajalt (>1/1000, <1/100):
unetus, unisus, pearinglus
maitsetundlikkuse muutused,
unehäired
Respiratoorsed, rindkere ja
mediastiinumi häired
Sage (>1/100, <1/10): sinusiit, haigutamine
Seedetrakti häired Väga sage (>1/10):
Sage (>1/100, <1/10):
iiveldus
kõhulahtisus, kõhukinnisus
Naha ja nahaaluskoe
kahjustused
Sage (>1/100, <1/10): suurenenud higistamine
Reproduktiivse süsteemi ja
rinnanäärme häired
Sage (>1/100, <1/10): ejakulatsioonihäired, impotentsus
Üldised häired ja
manustamiskoha
reaktsioonid
Sage (>1/100, <1/10): väsimus, palavik
Järgnevad kõrvaltoimed kehtivad selektiivsete serotoniini tagasihaarde inhibiitorite kohta üldiselt:
Kardiovaskulaarsed häired – posturaalne hüpotensioon.
Ainevahetus- ja toitumishäired – hüponatreemia, ADH sekretsioonihäired.
Silma kahjustused – nägemishäired.
Seedetrakti häired – iiveldus, oksendamine, suukuivus, kõhulahtisus, isutus.
Üldised häired – unetus, pearinglus, väsimus, uimasus, anafülaktilised reaktsioonid.
Maksa ja sapiteede häired – kõrvalekalded maksafunktsiooni testides.
Lihas-skeleti kahjustused – liiges- ja lihasvalu.
Närvisüsteemi häired – krambid, treemor, liikumishäired, serotoniinisündroom.
Psühhiaatrilised häired – hallutsinatsioonid, maania, segasus, agiteeritus, ärevus,
depersonalisatsioon, paanikahood, närvilisus.
Neerude ja kuseteede häired – uriinipeetus.
Reproduktiivse süsteemi häired – galaktorröa, seksuaalfunktsiooni häired, sh impotentsus,
ejakulatsioonihäired, anorgasmia.
Naha kahjustused – lööve, verevalumid, sügelus, angioödeem, higistamine.
4.9 Üleannustamine
Toksilisus.
Estsitalopraami üleannustamise kohta on kliinilisi andmeid vähe. Samas on täheldatud, et estsitalopraami on manustatud annustes kuni 190 mg ilma tõsiste mürgistussümptomite tekketa.
Sümptomid.
Ratseemilise tsitalopraami üleannustamise (>600 mg) sümptomid on pearinglus, treemor, agiteeritus, somnolentsus, teadvuse kadu, krambid, tahhükardia, muutused EKG-s (ST-T muutused, QRSkompleksi laienemine, QT-intervalli pikenemine, rütmihäired), hingamisdepressioon, oksendamine, rabdomüolüüs, metaboolne atsidoos, hüpokaleemia. Arvatakse, et estsitalopraami üleannustamisnähud on sarnased.
Ravi.
Spetsiifiline antidoot puudub. Patsiendil tuleb säilitada avatud hingamisteed, tagada piisav ventilatsioon. Maoloputus tuleb teha võimalikult kiiresti pärast ravimi suukaudset manustamist.
Kaaluda tuleb aktiveeritud söe kasutamist. Südametöö jt elutähtsate näitajate monitooring on soovitatav koos üldise sümptomaatilise raviga.

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline grupp: antidepressandid, selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid

ATC-kood: N06AB10

Toimemehhanism.
Estsitalopraam on selektiivne serotoniini (5-HT) tagasihaarde inhibiitor. 5-HT tagasihaarde inhibeerimine on ainus tõenäoline toimemehhanism, mis seletab estsitalopraami farmakoloogilisi ja
kliinilisi toimeid.
Estsitalopraamil puudub või on madal afiinsus mitmesuguste retseptorite suhtes, sealhulgas 5-HT1A, 5-HT2, dopamiini- (D1- ja D2-) retseptorid, a1-, a2-, ß-adrenoretseptorid, histamiini- (H1-), Mkolinergilised,
bensodiasepiini- ja opioidretseptorid.
Kliiniline efektiivsus.
Depressiivsed episoodid.
Kolmes platseebokontrolliga lühiajalises (8-nädalases) topeltpimeuuringus neljast osutus estsitalopraam efektiivseks depressiivsete episoodide ravis. Pikaajalises retsidiivi vältimise uuringus
randomiseeriti 274 patsienti, kes olid saavutanud ravivastuse esialgse 8-nädalase avatud ravifaasi jooksul estsitalopraamiga annuses 10 või 20 mg ööpäevas, jätkama estsitalopraami kasutamist samas
annuses või saama platseebot kuni 36 nädala vältel. Selles uuringus oli estsitalopraamravi jätkanud patsientidel märkimisväärselt pikem aeg retsidiivi tekkeni järgneva 36 nädala jooksul platseebot
saanud patsientidega võrreldes.
Sotsiaalfoobia.
Estsitalopraami efektiivsus sotsiaalfoobia korral leidis tõestust kolmes lühiajalises (12-nädalases) uuringus ja ravile reageerinud patsientidel läbiviidud 6-kuulises retsidiivi vältimise uuringus.
24-nädalases annuse leidmise uuringus on demonstreeritud 5, 10 ja 20 mg estsitalopraami efektiivsust.

5.2 Farmakokineetilised omadused
Imendumine.
Toimeaine imendumine on peaaegu täielik ega sõltu söömisaegadest (pärast korduvat manustamist on Tmax keskmiselt 4 tundi). Nagu ka ratseemilisel tsitalopraamil, on estsitalopraami absoluutne
biosaadavus umbes 80%.
Jaotumine.
Jaotusruumala (Vd,ß/F) pärast suukaudset manustamist on 12...26 l/kg. Estsitalopraami ja tema põhimetaboliitide seonduvus plasmavalkudega on alla 80%.
Biotransformatsioon.
Estsitalopraam metaboliseerub maksas demetüülitud ja didemetüülitud metaboliitideks. Mõlemad on farmakoloogiliselt aktiivsed. Alternatiivselt võib lämmastik oksüdeeruda, mispuhul moodustub Noksiidmetaboliit.
Nii toimeaine kui metaboliidid erituvad osaliselt glükuroniididena. Pärast ravimi korduvat manustamist on demetüül- ja didemetüülmetaboliitide keskmised kontsentratsioonid
tavaliselt vastavalt 28...31% ja <5% estsitalopraami kontsentratsioonist. Estsitalopraami biotransformatsiooni demetüülmetaboliidiks vahendab peamiselt CYP2C19 ning vähesel määral
CYP3A4 ja CYP2D6.
Eliminatsioon.
Eliminatsiooni poolväärtusaeg (t½ß) pärast ravimi korduvat suukaudset manustamist on umbes 30 tundi ja plasma kliirens (Cl) umbes 0,6 l/min. Põhimetaboliitidel on oluliselt pikem poolväärtusaeg.
Estsitalopraami ja tema põhimetaboliitide eliminatsioon toimub nii maksa kui neerude kaudu,
kusjuures suurem osa manustatud annusest eritub metaboliitidena uriiniga.
Ravimi farmakokineetika on lineaarne. Püsikontsentratsioon plasmas saavutub 1 nädala jooksul, mis 10 mg ööpäevase annuse korral on keskmiselt 50 nmol/l (20...125 nmol/l).
Eakad patsiendid (> 65 eluaasta).
Eakatel patsientidel on estsitalopraami eliminatsioon aeglasem kui noorematel patsientidel. Süsteemne ekspositsioon (AUC) on eakatel umbes 50% suurem kui noortel tervetel vabatahtlikel (vt lõik 4.2).
Maksafunktsiooni häired.
Maksafunktsiooni häiretega patsientidel ei ole estsitalopraami kasutamist uuritud. Ratseemilise tsitalopraami poolväärtusaeg oli umbes kaks korda pikem (83 vs 37 tundi) ning püsikontsentratsioon
plasmas keskmiselt 60% kõrgem maksafunktsiooni häiretega kui normaalse maksafunktsiooniga patsientidel. Metaboliitide farmakokineetikat ei ole nendel patsientidel uuritud. Tsitalopraami mõõdeti
mitte-stereoselektiivselt ja seetõttu on farmakoloogiliselt aktiivse S-enantiomeeri (estsitalopraami) tõusu ulatus teadmata. Järelikult tuleb neid andmeid tõlgendada ettevaatusega (vt lõik 4.2).
Neerufunktsiooni häired.
Neerufunktsiooni häirega (kreatiniinikliirens 10...53 ml/min) patsientidel on ratseemilise tsitalopraami puhul täheldatud pikemat poolväärtusaega ja plasmakontsentratsiooni vähest suurenemist.
Metaboliitide plasmakontsentratsioone ei ole uuritud, kuid need võivad olla kõrgenenud (vt lõik 4.2).
Polümorfism.
On täheldatud, et CYP2C19 madala aktiivsusega isikutel ehk nn aeglastel metaboliseerijatel on estsitalopraami plasmakontsentratsioon kaks korda kõrgem kui nn kiiretel metaboliseerijatel. CYP2D6
aktiivsus ei mõjutanud plasmakontsentratsiooni oluliselt (vt lõik 4.2).
5.3 Prekliinilised ohutusandmed
Estsitalopraamiga ei ole teostatud kõiki tavapäraseid prekliinilisi uuringuid, kuna estsitalopraami ja tsitalopraamiga rottidel läbiviidud ühendatud toksikokineetilistes ja toksikoloogilistes uuringutes saadi
sarnased tulemused. Seetõttu võib kõik tsitalopraami kohta saadud andmed üle kanda estsitalopraamile.
Rottidel teostatud võrdlevates toksikoloogilistes uuringutes põhjustasid estsitalopraam ja tsitalopraam pärast mõnenädalast ravi toksiliste annustega kardiotoksilisust, sh kongestiivset südamepuudulikkust.
Kardiotoksilisus tundus korreleeruvat pigem maksimaalse plasmakontsentratsiooni kui süsteemse ekspositsiooni (AUC) väärtustega. Maksimaalse plasmakontsentratsiooni väärtused toime puudumisel
olid 8 korda suuremad kui kliinilisel kasutamisel, samal ajal kui estsitalopraami AUC oli vaid 3...4 korda suurem kui kliinilisel kasutamisel. Tsitalopraami puhul olid S-enantiomeeri AUC väärtused 6...7
korda suuremad kui kliinilisel kasutamisel. Need leiud on arvatavasti seotud ravimi toimega biogeensetele amiinidele, olles sekundaarsed primaarsetele farmakoloogilistele toimetele, mille
tagajärjel ilmnevad hemodünaamilised toimed (koronaarse verevarustuse vähenemine) ja isheemia.
Rottidel täheldatud kardiotoksilisuse täpne mehhanism ei ole siiski teada. Tsitalopraami kliinilise kasutamise kogemus ja kliiniliste uuringute andmed estsitalopraami kohta ei näita, et nimetatud
leidudel oleks kliinilist tähtsust.
Pärast rottide pikaajalist ravi estsitalopraami ja tsitalopraamiga on täheldatud fosfolipiidide sisalduse suurenemist teatud kudedes, nt kopsudes, munandimanustes ja maksas. Munandimanuste ja maksa
leide täheldati ekspositsiooni väärtuste puhul, mis olid sarnased inimesel saavutatutega. See toime oli ravi lõpetamisel mööduv. Fosfolipiidide kogunemist (fosfolipidoosi) loomadel on täheldatud seoses
paljude katioon-amfifiilsete ravimitega. Fenomeni kliiniline tähtsus inimesele ei ole teada.
Arengutoksilisuse uuringus rottidel täheldati embrüotoksilisi toimeid (loote vähenenud kaaluiive ja pöörduv hilinenud luustumine) suuremate AUC väärtuste puhul kui kliinilisel kasutamisel.
Väärarengute esinemissageduse suurenemist ei leitud. Peri- ja postnataalsed (imetamisperioodil)
uuringud näitasid elulemuse vähenemist suuremate AUC väärtuste puhul kui kliinilisel kasutamisel.

6.1 Abiainete loetelu
Tableti sisu:
Mikrokristalne tselluloos
Kolloidne veevaba ränidioksiid
Talk
Kroskarmelloosnaatrium
Magneesiumstearaat
Tableti kate:
Hüpromelloos
Makrogool 400
Titaandioksiid (E 171)

6.2 Sobimatus
Ei ole kohaldatav.

6.3 Kõlblikkusaeg
3 aastat.

6.4 Säilitamise eritingimused
See ravimpreparaat ei vaja säilitamisel eritingimusi.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu
14 või 28 tabletti PVC/PE/PVdC/alumiinium- (läbipaistvas) blistris ja karbis.
100 tabletti polüpropüleenkonteineris.

6.6 Kasutamis- ja käsitsemisjuhend
Erinõuded puuduvad.
Müügiloa hoidja:
H. Lundbeck A/S
Ottiliavej 9
DK-2500 Copenhagen - Valby
Denmark – Taani
Müügiloa nr:
Cipralex 5mg 392602
Cipralex 10mg 392502
Cipralex 15mg 392402
Cipralex 20mg 392702
Esmase müügiloa/müügiloa uuendamise kuupäev:
16.08.2002
SPC teksti kaasajastamise kuupäev:
06.10.2004
SPC sisestamise kuupäev:
18.03.2005
Küsi apteekrilt