CARVEDILOLHEXAL 12,5MG TBL 12,5MG N30

Retseptiravim

4,20 €

0,14 €/tk


Piirhind €2.6

Haigekassa 50% soodustusega €4.15

Haigekassa 75% soodustusega €4.12

Haigekassa 90% soodustusega €4.11

Haigekassa 100% soodustusega -


Ava ravimi infoleht

Toimeaine / Koostis
Carvedilolum
Toimeaine kogus
12.5 MG
Ravimivorm / pakend
TBL
Kogus pakendis
N30

ATC Kood:
C07AG02
INN:
Carvedilolum
Preparaadi Farmakoterapeutiline grupp:
BEETA-BLOKAATORID
CarvedilolHEXAL 6,25, tabletid 6,25 mg
CarvedilolHEXAL 12,5, tabletid 12,5 mg
CarvedilolHEXAL 25, tabletid 25 mg
Tablett sisaldab 6,25 mg, 12,5 mg, 25 mg karvedilooli.
Tablett.
6,25 mg: kollane, ümmargune, kumer, survetundliku murdejoonega poolitatav tablett, millel on kirje “C2”.
12,5 mg: punane/pruun, ümmargune, kumer, survetundliku murdejoonega poolitatav tablett, millel on kirje “C3”.
25 mg: valge, ümmargune, kumer, survetundliku murdejoonega neljaks jaotatav tablett, millel on kirje “C4”.
4.1 Näidustused
Arteriaalne hüpertensioon. Stabiilne stenokardia. Täiendava ravimina südame paispuudulikkuse korral.

4.2 Annustamine ja manustamisviis
Arteriaalne hüpertensioon. Soovitatakse manustada üks kord ööpäevas. Karvedilooli tohib kasutada arteriaalse hüpertensiooni raviks monoteraapiana või kombinatsioonis teiste antihüpertensiivsete ravimitega, eriti tiasiiddiureetikumidega.
Täiskasvanud: Soovituslik algannus on 12,5 mg üks kord ööpäevas kahe päeva vältel. Seejärel jätkub ravi annusega 25 mg ööpäevas. Vajadusel võib annust edaspidi vähehaaval, kahenädalaste või pikemate intervallide kaupa suurendada. Maksimaalne soovituslik ööpäevane annus on 50 mg, mida võib manustada ühe korraga või jaotatuna kaheks üksikannuseks.
Vanurid: Soovituslik algannus arteriaalse hüpertensiooni korral on 12,5 mg üks kord ööpäevas, mis võib olla piisav ka ravi jätkumisel. Siiski kui selle annuse korral ei saada küllaldast terapeutilist vastust, võib annust edaspidi vähehaaval, kahenädalaste või pikemate intervallide kaupa tõsta.
Maksimaalne soovituslik ööpäevane annus on 50 mg, mida võib manustada ühe korraga või jagatuna kaheks üksikannuseks.
Stabiilne stenokardia. Täiskasvanud: soovituslik algannus on 12,5 mg kaks korda ööpäevas kahe päeva vältel. Seejärel jätkub ravi annusega 25 mg kaks korda ööpäevas. Vajadusel võib annust edaspidi vähehaaval, kahenädalaste või pikemate intervallidega suurendada. Maksimaalne soovituslik ööpäevane annus on 100 mg, üksikannusteks jaotatuna (50 mg kaks korda ööpäevas).
Vanurid: Nii nagu täiskasvanuil, kuid maksimaalne soovituslik annus on 50 mg ööpäevas.
Südamepuudulikkus. Karvedilooli võib kasutada tavapärase farmakoteraapia raames, kuid ka monoteraapiana sellistel patsientidel, kes ei talu AKE inhibiitoreid ega kasuta südamepuudulikkuse tõttu muid ravimeid.
Annused on individuaalsed. Ravi tuleb alati alustada väikeste annustega (3,125 mg kaks korda ööpäevas). Sobiv annus saavutatakse järk-järgulise annuse tiitrimise teel, samal ajal patsiendi seisundit hoolikalt jälgides. Enne karvediloolravi alustamist tuleb digitaalise, diureetikumide ja AKE inhibiitorite annused stabiliseerida.
Algannus on 3,125 mg kaks korda ööpäevas, kahe nädala jooksul. Kui seda annust talutakse hästi, võib karvedilooli annust suurendada kahenädalaste või pikemate intervallidega, algul kuni 6,25 mg kaks korda ööpäevas, siis kuni 12,5 mg kaks korda ööpäevas ning seejärel kuni 25 mg kaks korda ööpäevas. Annust soovitatakse tõsta kõrgeima tasemeni, mida patsient talub.
Maksimaalne soovituslik annus alla 85 kg kaaluvate patsientide puhul on 25 mg kaks korda ööpäevas ning üle 85 kg kaaluvatel patsientidel – 50 mg kaks korda ööpäevas.
Ravi algul võib esineda südamepuudulikkuse sümptomite ajutine halvenemine. See ei nõua tavaliselt ravi katkestamist. Enne igakordset annuse suurendamist peab arst patsienti uurima, avastamaks võimalikke südamepuudulikkuse halvenemise või liigse vasodilatatsiooni sümptomeid (hüpotensioon, vedelikupeetus). Südamepuudulikkuse halvenemist või vedelikupeetust ravitakse diureetikumi annust suurendades ning enne patsiendi seisundi stabiliseerimist ei tohi karvedilooli annust tõsta. Vahel võib vajalikuks osutuda karvedilooli annuse vähendamine või ravi täielik katkestamine ajutiseks. Isegi neil juhtudel saab sageli karvedilooli annuse tiitrimist edukalt jätkata.
Kui karvediloolravi katkestatakse kauemaks kui kaheks nädalaks, tuleb seda uuesti alustada annusega 3,125 mg kaks korda ööpäevas, annust vähehaaval suurendades vastavalt eespool toodud soovitusele.
Neerupuudulikkus. Annuse kohandamine ei ole vajalik.
Lapsed. Alla 18-aastaste patsientide kohta on karvedilooli efektiivsusest ja ohutusest andmeid ebapiisavalt.
Manustamisviis. Tablette ei ole vaja manustada koos toiduga. Siiski südamepuudulikkust põdevatel patsientidel on soovitatav karvedilooli võtta koos toiduga, mis aeglustab imendumist ning vähendab ortostaatilise hüpotensiooni ohtu.

4.3 Vastunäidustused
NYHA klassifikatsiooni järgi IV klassi kuuluv südamepuudulikkus vajab veenisisest inotroopset ravi.
Krooniline obstruktiivne kopsuhaigus bronhiobstruktsiooniga (vt 4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud).
Astma.
Kliiniliselt märkimisväärne maksapuudulikkus.
Teise või kolmanda astme AV-blokaad.
Raske bradükardia (<50 lööki/min).
Kardiogeenne šokk.
Siinussündroom (sh sinuatriaalblokaad).
Raske hüpotensioon (süstoolne rõhk alla 85 mmHg).
Ülitundlikkus ravimi mõne komponendi suhtes.
Metaboolne atsidoos.
Prinzmetali stenokardia.
Ravimata feokromotsütoom.
Rasked perifeersed arteriaalse vereringe häired.
Samaaegne intravenoosne ravi verapamiili või diltiaseemiga (vt 4.5 Koostoimed teiste ravimitega).


4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel
Hoiatused, mida peavad eriti arvestama südamepuudulikkusega patsiendid. Karvedilooli võib manustada koos diureetikumide, AKE-inhibiitorite, digitaalise või vasodilataatoritega. Viimaste annused peavad olema stabiliseeritud vähemalt 4 nädalat enne ravi alustamist karvedilooliga.
Dekompenseeritud seisundis patsiendid tuleb rekompenseerida. Raske südamepuudulikkuse, soolade ja vedelikumahu vähenemisega, eakaid ning madala vererõhuga patsiente tuleks jälgida 2 tundi pärast esimese annuse manustamist või pärast suurema annuse manustamisest tingitud hüpotensiooni tekkimist. Liigsest vasodilatatsioonist tingitud arteriaalse rõhu langust ravitakse alguses diureetikumi annust vähendades. Kui sümptomid endiselt püsivad, võib vähendada AKE inhibiitori annust.
Vajadusel võib edaspidi vähendada karvedilooli annust. Karvedilooli annust ei tohi uuesti suurendada enne, kui südamepuudulikkuse halvenemisest või vasodilatatsioonist tingitud sümptomid on ravile allunud.
Karvedilool võib peita või leevendada akuutse hüpoglükeemia sümptomeid. Seoses karvedilooli kasutamisega võib vahel diabeedi ja südamepuudulikkusega patsientidel vereglükoosi regulatsioon kahjustuda. Seetõttu on vaja karvedilooli kasutavaid diabeedihaigeid hoolikalt jälgida, mõõtes regulaarselt vere glükoositaset ning vajadusel korrigeerides diabeedivastast ravi.
Südamepuudulikkusega patsientidel, kellel kaasneb madal arteriaalne rõhk (süstoolne < 100 mm Hg), südame isheemiatõbi ja generaliseerunud ateroskleroos ja/või eelnev neerupuudulikkus, on karvediloolravi ajal täheldatud pöörduvat neerufunktsiooni halvenemist. Nende riskifaktoritega südamepuudulikkust põdevatel patsientidel tuleb karvedilooli annuse tiitrimise ajal jälgida neerufunktsiooni. Neerufunktsiooni märkimisväärse halvenemise korral tuleb karvedilooli annust vähendada.
Karvedilooli ja digitaalise samaaegsel kasutamisel tuleb meeles pidada, et nii digitaalis kui karvedilool aeglustavad atrioventrikulaarset erutusjuhtivust (vt 4.5 Koostoimed).
Muud hoiatused, mis puudutuvad karvedilooli ja beetablokaatoreid üldiselt. Kroonilise obstruktiivse kopsuhaigusega haiged, kes ei kasuta suukaudseid ega inhaleeritavaid ravimeid, ei tohi karvedilooli kasutada, välja arvatud juhul, kui oodatav kasu ületab ravimi kasutamisega seotud potentsiaalse ohu.
Kui sellistele haigetele ordineeritakse karvedilooli, tuleb neid karvediloolravi alustamise ja annuse tiitrimise ajal hoolikalt jälgida. Kui haigel tekivad karvediloolravi ajal bronhiobstruktsiooni sümptomid, tuleb ravimi annust vähendada.
Karvedilool võib peita või leevendada türeotoksikoosi sümptomeid.
Karvedilool võib põhjustada bradükardiat. Südame löögisageduse langemisel alla 55 löögi minutis ning bradükardiaga seotud sümptomite esinemisel tuleb karvedilooli annust vähendada.
Karvedilooli samaaegsel kasutamisel kaltsiumikanalite blokaatorite, näiteks verapamiili ja diltiaseemiga, või muude arütmiavastaste ravimitega (amiodaroon) tuleb patsiendil vererõhku ja EKGd jälgida (vt 4.5 Koostoimed).
Tsimetidiini koosmanustamisel karvedilooliga võib suureneda karvedilooli toimetugevus (vt Koostoimed teiste ravimitega).
Kontaktläätsede kandjaid tuleb informeerida sellest, et pisaravedeliku hulk võib väheneda.
Tuleb olla tähelepanelik karvedilooli manustamisel sellistele patsientidele, kellel esineb anamneesis raskeid ülitundlikkusreaktsioone ja kes saavad desensibiliseerivat ravi, kuna ß-blokaatorid võivad suurendada nii tundlikkust allergeenidele kui ka anafülaktiliste reaktsioonide raskust. ß-blokaatorite ordineerimisel psoriaasiga patsientidele tuleb olla ettevaatlik, kuna nahareaktsioonid võivad raskeneda.
Kuna karvedilool on vasodilatoorne ß-blokaator, on perifeerse veresoonkonna haiguse raskenemine vähem tõenäoline kui tavaliste ß-blokaatorite korral. Siiski on vastava patsientide grupiga kliiniline kogemus piiratud. Sama kehtib ka Raynaud’ sündroomiga patsientide kohta.
Patsiente, kellel debrisokviin metaboliseerub aeglaselt, tuleb ravi vältel jälgida (vt 5.2
Farmakokineetilised omadused).
Väheste kliiniliste kogemuste tõttu ei tohi karvedilooli manustada ebastabiilse või sekundaarse hüpertensiooniga patsientidele, posturaalse hüpotensiooni patsientidele, ägeda müokardiidiga patsientidele, hemodünaamiliselt olulise suistikustenoosi või väljavoolutrakti stenoosi, kaugelearenenud perifeersete arterite haiguse korral, alfa antagonistide või -agonistidega koosravil.
Karvedilooli negatiivse inotroopse toime tõttu tuleb teda manustada ettevaatusega esimese astme südameblokaadiga patsientidele.
Beeta-blokaatorid vähendavad arütmiate riski anesteesial, kuid hüpotensiooni risk võib suureneda. Seetõttu kehtib hoiatus anesteetikumide määramisel. Uusimad uuringud soosivad beetablokaatorite omadusi südamehaiguste ennetamisel kardiovaskulaarsete komplikatsioonide vähendamisel.
Nii nagu teiste ß-blokaatorite korral, ei tohi ka karvediloolravi järsult lõpetada. See kehtib eriti südame isheemiatõvega patsientide kohta. Karvediloolravi tuleb lõpetada järk-järgult, mõne päeva vältel, vähendades iga kolme päeva jooksul ööpäevast annust poole võrra.
Ravim sisaldab laktoosi. Galaktoosi talumatuse, LAPP-laktaasi puudulikkuse või glükoos-galaktoos malabsorbtsiooniga patsiendid ei tohi ravimit kasutada.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed
Arütmiavastased ravimid. Karvedilooli koos (suukaudse) diltiaseemi, verapamiili ja/või amiodarooniga kasutavatel patsientidel on üksikjuhtudel täheldatud erutusjuhte häireid, millega on harva kaasnenud ka hemodünaamika defitsiit. Nii nagu teiste ß-blokaatoritega, tuleb ka karvedilooli samaaegsel manustamisel verapamiili- ja diltiaseemitüüpi kaltsiumikanalite blokaatoritega hoolikalt jälgida EKGd ja vererõhku, kuna esineb AV
blokaadi või südamepuudulikkuse oht (sünergistlik efekt). Karvedilooli ja I klassi antiarütmikumide või (suukaudse) amiodarooni koosmanustamisel tuleb patsienti tähelepanelikult jälgida. Amiodarooni kasutavatel patsientidel on vahetult pärast ß- blokaatorravi alustamist täheldatud bradükardiat, südameseiskust ja vatsakeste fibrillatsiooni.
Samaaegsel Ia või Ic klassi antiarütmikumide intravenoossel manustamisel esineb südamepuudulikkuse oht.
Teised antihüpertensiivsed ravimid. Karvedilool võib potentseerida teiste samaaegselt kasutatavate antihüpertensiivsete ravimite toimeid, samuti ravimite toimeid, millel on antihüpertensiivsed kõrvaltoimed – barbituraadid, fenotiasiinid, tritsüklilised antidepressandid, vasodilataatorid ja alkohol.
Tsüklosporiin. Tsüklosporiini plasmakontsentratsioon tõuseb karvedilooliga koosmanustamisel.
Soovitatav on hoolikalt jälgida tsüklosporiini kontsentratsiooni muutusi.
Koosmanustamine reserpiini, guanetidiini, metüüldopaguanfatsiini ja MAO inhibiitoritega (erandina MAO-B inhibiitorid) võib aeglustada südame tööd, soovitatav on jälgida elutähtsate organite funktsioone.
Dihüdropüridiinid. Dihüdropüridiini ja karvedilooli koosmanustamine tuleb läbi viia hoolikal jälgimisel, kuna on esinenud südamepuudulikkust ning rasket hüpotensiooni.
Nitraadid. Hüpotensiooni suurenenud risk.
Karvedilooli ja (suukaudset) diltiaseemi kasutavatel patsientidel on üksikjuhtudel täheldatud südame juhtehäireid, millega on harva kaasnenud hemodünaamika häired. Nii nagu teiste ß-blokaatoritega, tuleb ka karvedilooli samaaegsel manustamisel verapamiili- ja diltiaseemitüüpi kaltsiumikanalite blokaatorite või I rühma arütmiavastaste preparaatidega hoolikalt EKG-d ja vererõhku jälgida. Neid ravimeid ei tohi intravenoosselt samaaegselt manustada.
Südameglükosiidid. Karvedilooli ja digoksiini samaaegse kasutamisega seoses on hüpertensiivsetel patsientidel täheldatud digoksiini tasakaalukontsentratsioonide tõusu ligikaudu 16% võrra.
Karvediloolravi alustamisel, lõpetamisel ja korrigeerimisel on soovitatav jälgida digoksiini kontsentratsiooni plasmas.
Insuliini või suukaudsete antidiabeetiliste ravimite hüpoglükeemiline toime võib tugevneda.
Hüpoglükeemia nähud võivad olla varjatud (peamiselt tahhükardia). Veresuhkru sisaldust tuleb regulaarselt kontrollida.
Klonidiin. Karvedilooli ja klonidiini kombineeritud ravi lõpetamisel jäetakse karvedilool ära mitu päeva enne klonidiini annuse järk-järgulist vähendamist.
Tsütokroom P450 indutseerivad või inhibeerivad ravimid. Patsiente, kes saavad ravimeid, mis indutseerivad (nt rifampitsiin, barbituraadid) või inhibeerivad (nt tsimetidiin, ketokonasool,
fluoksetiin, haloperidool, verapamiil, erütromütsiin) tsütokroom P450 ensüümsüsteemi, tuleb
samaaegse karvediloolravi ajal hoolikalt jälgida, kuna ensüüminduktorid võivad vähendada ja -inhibiitorid suurendada karvedilooli kontsentratsiooni seerumis.
Inhalatsioonianesteetikumid. Karvedilooli ja anesteetikumide koosmanustamisel tuleb silmas pidada võimalikke negatiivseid inotroopseid ja hüpotensiivseid koostoimeid seoses anesteesiaga.
Alfa- ja beeta-sümpatomimeetikumid. Hüpertensiooni ja raske bradükardia risk.
Ergotamiin. Suureneb vasokonstriktsioon.
Neuromuskulaarsed blokaatorid. Tugevneb nende toime.
MSPVA-d, östrogeenid ja kortikosteroidid. Karvedilooli antihüpertensiivne toime väheneb vee ja naatriumi retentsiooni tõttu.

4.6 Rasedus ja imetamine
Raseduse ja imetamise ajal ei soovitata karvedilooli kasutada, v.a juhul kui oodatav kasu ületab võimaliku ohu lootele.
Loomade sigivusuuringutes ei tuvastatud karvediloolil mingeid teratogeenseid toimeid, kuid ohutuse kohta tiinuse ajal ei ole piisavalt kliinilist tõendusmaterjali (vt 5.3 Prekliinilise ohutuse andmed). ß-blokaatorid vähendavad platsentaarset perfusiooni, mis võib põhjustada loote surma ja iseeneslikke aborte või enneaegseid sünnitusi. Peale selle võivad lootel või vastsündinul avalduda kõrvaltoimed, mis on tingitud ß-adrenergilise retseptori blokaadist (eriti hüpoglükeemia, bradükardia, respiratoorne depressioon ja hüpotermia). Vastsündinul esineb kardiaalsete ja pulmonaalsete tüsistuste kõrgenenud oht. Ravi peab lõpetama 2-3 päeva enne oodatavat sünnitust. Kui see ei ole võimalik, tuleb vastsündinut 2…3 esimesel elupäeval hoolikalt jälgida.
Karvedilool ja selle metaboliidid erituvad rinnapiima, mistõttu karvedilooli kasutavad emad ei tohi imetada.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele
Mõnedel inimestel võib esineda valvsuse vähenemine, eriti ravi alguses, annuse korrigeerimisel ja tarvitamisel koos alkoholiga. Ei ole teada, et karvedilool võiks hea arstliku järelevalve olukorras vähendada autojuhtimise või masinate käsitsemise võimet.

4.8 Kõrvaltoimed
Kõrvaltoimed võivad tekkida peamiselt ravi algul.
Kliinilistes uuringutes registreeritud kõrvaltoimed südamepuudulikkust põdevatel patsientidel. Alltoodud tabelis on loetletud kõrvaltoimed, mis esinesid südamepuudulikkusega patsientidel kliiniliste uuringute käigus ning mida ei ole täheldatud sama sagedusega neil patsientidel, kes said platseebot.
VÄGA SAGE
(>1/10)
SAGE
(1/100)
AEG-AJALT
(>1/1000, <1/100)
HARVA
(<1/1000)
Vere ja lümfisüsteemi häired Kerge trombotsütopeenia
Ainevahetus- ja toitumishäired Hüperglükeemia* Perifeersed tursed Hüpervoleemia Vedelikupeetus
Närvisüsteemi häired Peapööritus Minestus
Silmahäired Nägemishäired
Südamehäired Jalgade tursed Bradükardia Atrioventrikulaarblokaad, südame puudulikkuse ägenemine Vaskulaarsed häired Ortostaatiline hüpotensioon
Seedetrakti häired Iiveldus Kõhulahtisus Oksendamine Kõhukinnisus
Suguelundkonna ja rinnanäärme häired
Genitaalide turse
Neerude ja kuseteede häired
Neerufunktsiooni raske häire
Üldhäired ja manustamiskoha seisundid
Tursed
* Hüperglükeemia (diabeedihaigetel, vt 4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud).
Generaliseerunud ateroskleroosi ja/või neerufunktsiooni kahjustusega patsientidel on kõrvaltoimetena
harva täheldatud ägedat neerupuudulikkust ja neerufunktsiooni häiret. Kõrvaltoimete – välja arvatud peapöörituse, nägemishäirete ja bradükardia – esinemissagedus ei olene annusest. Harvadel juhtudel võib annuse tiitrimise ajal südamelihase kontraktiilsus väheneda.
Kliiniliste uuringute käigus registreeritud kõrvaltoimed hüpertooniatõbe ja stenokardiat põdevatel patsientidel. Kõrvaltoimete profiil hüpertooniatõbe ja stenokardiat põdevatel patsientidel on samasugune nagu südamepuudulikkusega patsientidel. Siiski on hüpertooniatõbe ja stenokardiat põdevatel patsientidel kõrvaltoimete esinemissagedus madalam.
VÄGA SAGE
(>1/10)
SAGE
(>1/100)
AEG_AJALT
(>1/1000,
<1/100)
HARVA
(<1/1000)
VÄGA
HARVA
(<1/10 000)
Vere ja
lümfisüsteemi
häired
Kerge
trombotsütopeenia
Leukopeenia
Ainevahetus-
ja
toitumishäired
Hüperkolesteroleemia
Perifeersed
tursed
Vaimsed Unehäired
häired Depressioon
Närvisüsteemi
häired
Peapööritus*
Peavalu*
Paresteesiad
Minestus*
Silmahäired Pisaravoolu
vähenemine
Nägemishäired
Silmaärritus
Südamehäired Bradükardia*
Hüpotensioon
Vaskulaarsed
häired
Ortostaatiline
hüpotensioon*
Perifeerse
vereringe
puudulikkus
Respiratoorsed,
torakaalsed ja
mediastinaalsed
Ninakinnisus
Seedetraktihäired
Iiveldus
Kõhuvalu
Kõhulahtisus
Kõhukinnisus
Oksendamine
Suukuivus
Liikumisaparaadi-,
sidekoe- ja
luustikuhäired
Jäsemevalu
Neerude ja
kuseteede
häired
Neerufunktsiooni
raske häire
Raskendatud
urineerimine
Suguelundkonna
ja
rinnanäärme
häired
Impotentsus
Üldhäired ja
manustamiskoha
seisundid
Väsimus*
Laboratoorsed
uuringud
Seerumi
transaminaasitaseme
tõus
* Need reaktsioonid esinevad eriti ravi algul.
Väga harva võivad tekkida stenokardia, AV blokaad ja sümptomaatika ägenemine oblitereeruvat
endarteriiti või Raynaud’ sündroomi põdevatel patsientidel.
Respiratoorsed, torakaalsed ja mediastinaalsed häired. Vastava eelsoodumusega patsientidel on üsna
sageli täheldatud astmaatilist hingeldust.
Naha ja nahaaluse koe häired. Harva on registreeritud erinevaid nahareaktsioone (nt allergilist
eksanteemi, urtikaariat, pruuritust ja lichen planus’e taolist reaktsiooni). Võib esineda psoriaatilisi
nahakahjustusi või olemasolevad kahjustused võivad halveneda.
Iseäranis mitteselektiivsed ß-blokaatorid võivad põhjustada ka latentse diabeedi manifesteerumist,
manifestse diabeedi halvenemist ja vereglükoosi kontrolli häirumist. Samuti võivad karvediloolravi
ajal esineda kerged glükoositasakaalu häired, kuid need ei ole levinud.
4.9 Üleannustamine
Sümptomid. Üleannus võib esile kutsuda rasket hüpotensiooni, bradükardiat, südamepuudulikkust,
kardiogeenset šokki ja südameseiskumist. Samuti võib tekkida hingamishäireid, bronhospasm,
oksendamine, teadvushäired ja krambid.
Ravi. Lisaks tavalistele raviprotseduuridele tuleb jälgida elutähtsaid näitajaid ning seisundit vajadusel
intensiivravi osakonnas korrigeerida. Rakendada võib järgmisi toetavaid meetmeid:
Atropiin: 0,5...2 mg veenisiseselt (raske bradükardia raviks).
Glükagoon: algul 1...10 mg veeni, seejärel aeglase infusioonina 2...5 mg/t (kardiovaskulaarse
funktsiooni säilitamiseks).
Sümpatomimeetikume vastavalt nende efektiivsusele ja patsiendi kaalule: dobutamiini, isoprenaliini
või adrenaliini.
Kui üleannuse valdavaks sümptomiks on perifeerne vasodilatatsioon, tuleb patsiendile manustada
noradrenaliini või etüülefriini. Patsiendi vereringet tuleb pidevalt jälgida.
Kui patsiendil esineb farmakoteraapiale mittealluv bradükardia, tuleb paigaldada ajutine
kardiostimulaator. Bronhospasmi raviks tuleb patsiendile manustada ß-sümpatomimeetikume
(aerosoolina, või kui see ei anna piisavat efekti, siis veeni) või veenisiseselt teofülliini. Krampide
esinemisel võib patsiendile manustada diasepaami aeglase veenisisese süstina.
Karvedilool ei ole dialüüsitav.
Tähelepanu! Raske üleannuse korral, kui patsient on šokis, peab toetusravi kestma küllalt pikka aega
vältel, kuna karvedilooli eliminatsioon ja jaotumine on tõenäoliselt tavalisest aeglasemad.
Antidootravi kestus sõltub üleannuse raskusest. Toetusravi peab kestma niikaua, kuni patsiendi
seisund stabiliseerub.
5.1 Farmakodünaamilised omadused
ATC kood: C07AG02
Karvedilool on antioksüdatiivsete omadustega vasodilatoorne mitteselektiivne ß-blokaator.
Vasodilatatsioon saavutatakse peamiselt valikulise a1-retseptorite blokaadi kaudu. Karvedilool
vähendab vasodilatatsiooni abil veresoonte perifeerset vastupanu ning pidurdab ß-blokaadi abil
reniini-angiotensiini süsteemi. Reniini aktiivsus plasmas väheneb ja vedelikupeetust esineb harva.
Karvedilool ei oma sisemist sümpatomimeetilist aktiivsust (ISA). Nagu ka propranolool, omab ta
membraani stabiliseerivaid omadusi.
Karvedilool on kahe stereoisomeeri sugulane. Loommudelites avastati mõlemal enantiomeeril a-
adrenergilisi retseptoreid blokeeriv aktiivsus. Valikuline ß1- ja ß2-adrenoretseptorite blokeerimine
omistatakse peamiselt S(-)enantiomeerile.
Karvedilool on tugev antioksüdant ja hapniku vabade radikaalide väljaviija. Karvedilooli ja tema
metaboliitide antioksüdatiivseid omadusi on tõestatud in vitro ja in vivo loomuuringutes ning in vitro
hulgas inimese rakutüüpides. Kliinilised uuringud on näidanud, et karvedilooli abil saavutatava
vasodilatatsiooni ja ß-blokaadi tulemuseks on järgmised toimed patsientidel. Hüpertensiivsetel
patsientidel ei ole vererõhu alanemine seotud samaaegse perifeerse vastupanu suurenemisega, nagu on
tuvastatud puhaste ß-blokaatorite korral. Südame löögisagedus väheneb veidi. Neeruvereringe ja
neerufunktsioon jäävad normaalseks, nagu ka perifeerne vereringe, mistõttu jäsemete külmust, mida
esineb ß-blokaatorite korral sageli, on selle ravimiga täheldatud harva. Hüpertensiivsetel patsientidel
tõstab karvedilool norepinefriini kontsentratsiooni plasmas.
Stenokardiaga patsientide pikaajalises ravis on täheldatud, et karvedilool omab isheemiavastast toimet
ning vähendab valu. Hemodünaamika uuringud on näidanud, et karvedilool vähendab ventrikulaarset
eel- ja järelkoormust. Vasaku vatsakese funktsioonihäire või kongestiivse/omandatud
südamepuudulikkusega patsientidel omab karvedilool soodsat toimet hemodünaamikale ja vasaku
vatsakese väljutusfraktsioonile ning dimensioonidele. Südamepuudulikkusega patsientidel vähendab
karvedilool suremust ja kardiovaskulaarsetel põhjustel hospitaliseerimise vajadust.
Karvedilool ei oma negatiivset toimet lipiidide ega elektrolüütide profiilile seerumis. HDL (kõrge
tihedusega lipoproteiinide) ja LDL (madala tihedusega lipoproteiinide) suhe jääb normaalseks.
5.2 Farmakokineetilised omadused
Üldkirjeldus. Suu kaudu manustatud karvedilooli absoluutne biosaadavus on ligikaudu 25%.
Maksimaalne plasmakontsentratsioon saabub ligikaudu 1 tund pärast manustamist. Annus ja
plasmakontsentratsioon on omavahelises lineaarses seoses. Patsientidel, kellel debrisokviin
hüdroksüülitakse aeglaselt, on karvedilooli kontsentratsioon plasmas kuni 2...3 korda suurem kui
debrisokviini kiiretel metaboliseerijatel. Toit ei mõjusta biosaadavust, ehkki maksimaalne
kontsentratsioon plasmas saabub hiljem. Karvedilool on ülimalt lipofiilne ühend. Ligikaudu 98…99%
karvediloolist seondub plasmavalkudega. Aine jaotusruumala on ligikaudu 2 l/kg ning maksatsirroosi
põdevatel patsientidel suurem. Pärast suukaudset manustamist metaboliseerub esmasel maksapassaažil
ligikaudu 60…75% ravimist.
Karvedilooli keskmine eliminatsiooni poolväärtusaeg on 6…10 tundi. Plasma kliirens on ligikaudu
590 ml/min. Eliminatsioon toimub peamiselt sapi kaudu. Karvedilool eritub eeskätt väljaheitega.
Väike osa elimineerub metaboliitidena neerude kaudu.
Karvedilool metaboliseerub ulatuslikult erinevateks metaboliitideks, mis elimineeruvad peamiselt sapi
kaudu. Karvedilool metaboliseerub maksas peamiselt aromaatse tuuma oksüdeerumise ja
glükuroniseerumise teel. Desmetüülumisest ja hüdroksüülumisest fenooli tuumal tekib kolm ß-
retseptoreid blokeeriva aktiivsusega aktiivset metaboliiti. Neil aktiivsetel metaboliitidel on nõrgem
vasodilatoorne toime kui karvediloolil. Prekliinilistest uuringutest lähtuvalt on 4’-
hüdroksüfenoolmetaboliidil 13 korda tugevam ß-retseptoreid blokeeriv aktiivsus kui karvediloolil.
Kuid inimesel on metaboliidi kontsentratsioon ligikaudu 10 korda madalam kui karvedilooli
kontsentratsioon. Karvedilooli kaks hüdroksükarbasoolmetaboliiti on ülimalt tugevad antioksüdandid,
mille tugevus on 30…80 korda suurem kui karvediloolil.
Omadused patsientidest olenevalt. Vanus mõjustab karvedilooli farmakokineetikat. Eakatel on
karvedilooli tasemed plasmas ligikaudu 50% kõrgemad kui noortel. Maksatsirroosiga patsiente
vaatlevas uuringus oli karvedilooli biosaadavus neli korda suurem ja maksimaalne tase plasmas viis
korda kõrgem kui tervetel. Mõnel hüpertooniatõvega patsiendil, kellel kaasnes mõõdukas (kreatiniini
kliirens 20…30 ml/min) või raske (kreatiniini kliirens <20 ml/min) neerupuudulikkus, täheldati
ligikaudu 40…55% kõrgemaid karvedilooli kontsentratsioone plasmas kui normaalse
neerufunktsiooniga patsientidel. Tulemused olid siiski suurel määral varieeruvad.
5.3 Prekliinilised ohutusandmed
Rottide ja hiirtega läbi viidud uuringud karvedilooli annustega 75 mg/kg ja 200 mg/kg (38…100-
kordne inimese maksimaalne ööpäevane annus) ei näidanud mingit kantserogeenset potentsiaali.
Imetajatel või teistel loomadel in vitro või in vivo läbiviidud uuringutes ei tuvastatud karvediloolil
mingeid mutageenseid toimeid.
Karvedilooli kõrgete annuste manustamisel tiinetele rottidele (>200 mg/kg = >100-kordne inimese
maksimaalne ööpäevane annus) täheldati kõrvaltoimeid tiinusele ja viljakusele. Annustes >60 mg/kg
(>30-kordne inimese maksimaalne ööpäevane annus) täheldati loote füüsilise kasvu ja arengu peetust.
Täheldati embrüotoksilisust (suremuse tõus pärast embrüo implantatsiooni), kuid annustel 200 mg/kg
rottidel ja 75 mg/kg küülikutel (38…100-kordne inimese maksimaalne ööpäevane annus) ei täheldatud
deformatsioone.
6.1 Abiainete loetelu
Laktoosmonohüdraat, mikrokristalne tselluloos, krospovidoon, povidoon K30, kolloidne veevaba
ränidioksiid, magneesiumstearaat.
Värvained:
6,25 mg: kollane raudoksiid (E172)
12,5 mg: punane raudoksiid (E172) ja kollane raudoksiid (E172)
6.2 Sobimatus
Ei ole kohaldatav.
6.3 Kõlblikkusaeg
3 aastat.
6.4 Säilitamise eritingimused
Polüetüleenist (PE-HD) purgid ja kaaned/sulgurid: hoidke originaalpurgis.
Blister (Al/PVC): hoidke blistrid originaalpakendis.
6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu
Blister (Al/PVC): 30, 50, 60 või 100 tabletti.
6.6 Kasutamis- ja käsitsemisjuhend
Erinõuded puuduvad.
Müügiloa hoidja:
HEXAL AG
Industriestrasse 25
83607 Holzkirchen
Saksamaa
Müügiloa nr:
CarvedilolHEXAL 6,25 - 417103
CarvedilolHEXAL 12,5 - 417303
CarvedilolHEXAL 25 - 417403
Esmase müügiloa/müügiloa uuendamise kuupäev:
8. august 2003
SPC teksti kaasajastamise kuupäev:
August 2003
Küsi apteekrilt