ATACAND PLUS TBL 16MG+12,5MG N28

Retseptiravim

10,00 €

0,36 €/tk


Ava ravimi infoleht

Toimeaine / Koostis
Candesartanum Hydrochlorothiazidum
Toimeaine kogus
16 MG
Ravimivorm / pakend
TBL
Kogus pakendis
N28

ATC Kood:
C09DA06
INN:
Candesartanum+Hydrochlorothiazidum
Preparaadi Farmakoterapeutiline grupp:
ANGIOTENSIIN II ANTAGONISTID, KOMBINATSIOONID

1. Atacand Plus, 16/12,5 mg tabletid.

2. Üks Atacand Plus tablett sisaldab 16 mg kandesartaantsileksetiili ja 12,5 mg hüdroklorotiasiidi.
INN. Candesartanum, hydrochlorothiazidum
Abiained vt lõik 6.1.

Atacand Plus tabletid on virsikuvärvi ning ovaalse kaksikkumera kujuga. Tableti mõlemal poolel on joon ning ühel poolel märgistus A/CS


4.1 Näidustused
Arteriaalne hüpertensioon patsientidel, kellel monoteraapia kandesartaani või hüdroklorotiasiidiga ei anna piisavat ravitoimet.

4.2 Annustamine ja manustamisviis
Annustamine
Atacand Plus’i soovitatav annus on 1 tablett 1 kord ööpäevas.
Enamus antihüpertensiivsest toimest saavutatakse tavaliselt ravi esimese 4 nädala jooksul.
Manustamine
Atacand Plus’i tuleb võtta üks kord ööpäevas koos toiduga või ilma.
Kasutamine eakatel
Eakatel on enne ravi alustamist Atacand Plus’iga soovitatav kohandada kandesartaantsileksetiili annust (kandesartaantsileksetiili soovituslik algannus eakatel on 4 mg).
Kasutamine neerutalitlushäire korral
Sellel patsientide rühmal eelistatakse lingudiureetikume tiasiididele. Neerutalitlushäirega patsientidel, kelle kreatiniini kliirens on enne Atacand Plus’iga ravi alustamist = 30 ml/min/1,73 m2 BSA, on
soovitatav kandesartaantsileksetiili annust kohandada (kandesartaantsileksetiili soovituslik algannus kerge neerutalitlushäire korral on 4 mg ning mõõduka neerutalitlushäire korral 2 mg). Atacand Plus’i
ei tohi kasutada raske neerutalitlushäirega haigetel (kreatiniini kliirens < 30 ml/min/1,73 m2 BSA).
Kasutamine maksatalitlushäire korral
Maksatalitlushäiretega haigetel on soovitatav enne ravi alustamist Atacand Plus’iga kandesartaantsileksetiili annust kohandada (kandesartaantsileksetiili soovituslik algannus neil haigetel
on 2 mg). Raske maksatalitlushäire ja/või kolestaasiga haigetel Atacand Plus’i kasutada ei tohi.
Kasutamine lastel
Atacand Plus’i ohutust ja efektiivsust lastel ei ole uuritud.

4.3 Vastunäidustused
Ülitundlikkus Atacand Plus’i toimeainete, sulfoonamiidi derivaatide (hüdroklorotiasiid on sulfoonamiidi derivaat) või abiainete suhtes.
Rasedus ja imetamine (vt lõik 4.6).
Raskekujuline neerutalitlushäire (kreatiniini kliirens < 30 ml/min/1,73 m2 BSA).
Raskekujuline maksatalitlushäire ja/või kolestaas.
Podagra.

4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel
Neeruarteri stenoos
Teised reniini-angiotensiini-aldosterooni süsteemi toimivad ravimid, sh angiotensiini konverteeriva ensüümi (AKE) inhibiitorid, võivad suurendada vere uurea ja seerumi kreatiniini sisaldust bilateraalse
või ühe neeruarteri stenoosiga haigetel. Sarnase toime esinemine on võimalik ka angiotensiin II retseptorite antagonistide kasutamisel.
Intravaskulaarse ruumala tühjenemine
Intravaskulaarse ruumala tühjenemise ja/või naatriumi taseme langusega haigetel võib sarnaselt teiste reniini-angiotensiini-aldosterooni süsteemi toimivate ravimitega tekkida sümptomaatiline
hüpotensioon. Seetõttu ei soovitata Atacand Plus’i kasutada enne nende häirete korrigeerimist.
Anesteesia ja kirurgia
Patsientidel, keda ravitakse angiotensiin II antagonistidega, võib anesteesia ja kirurgiliste manipulatsioonide ajal tekkida reniini-angiotensiini süsteemi blokaadi tõttu hüpotensioon. Väga harva
võib hüpotensioon olla nii tõsine, et õigustatud on intravenoossete vedelike ja/või vasopressorite manustamine.
Neerutalitlushäire/neerutransplantatsioon
Nendel haigetel eelistatakse lingudiureetikume tiasiididele. Atacand Plus’i manustamisel neerutalitlushäirega patsientidele tuleb regulaarselt jälgida kaaliumi, kreatiniini ja uurea taset.
Atacand Plus’i manustamise kohta hiljutise neerutransplantatsiooniga haigetele puudub kogemus.
Aordi- ja mitraalklapi stenoos (obstruktiivne hüpertroofiline kardiomüopaatia) Sarnaselt teiste vasodilataatoritega tuleb Atacand Plus’i manustamisel hemodünaamiliselt oluliste
aordi- või mitraalklapi stenoosi või obstruktiivse hüpertroofilise kardiomüopaatiaga haigetele olla eriti ettevaatlik.
Elektrolüütide tasakaalu häired
Kõikidel diureetikumravi saavatel haigetel tuleb regulaarselt määrata seerumi elektrolüütide taset.
Tiasiidid, sh hüdroklorotiasiid, võivad põhjustada vedeliku või elektrolüütide tasakaalu häireid (hüperkaltseemia, hüpokaleemia, hüponatreemia, hüpomagneseemia ja hüpokloreemiline alkaloos).
Hüdroklorotiasiid suurendab annusest sõltuvalt kaaliumi eritumist uriiniga ning see võib põhjustada hüpokaleemiat. Kombinatsioonis kandesartaantsileksetiiliga näib see hüdroklorotiasiidi toime vähem
väljenduvat.
Lähtudes teiste reniini-angiotensiini-aldosterooni süsteemi mõjutavate ravimite kasutamise kogemustest võib Atacand Plus’i manustamine koos kaaliumi säilitavate diureetikumide,
kaaliumipreparaatide või soolaasendajatega või teiste seerumi kaaliumitaset tõsta võivate ravimitega (nt hepariinnaatrium) põhjustada seerumi kaaliumisisalduse tõusu.
Metaboolsed ja endokriinsed toimed
Ravi tiasiiddiureetikumiga võib vähendada glükoositaluvust. Vajalikuks võib osutuda antidiabeetiliste ainete, sh insuliini annuse korrigeerimine. Tiasiidravi ajal võib latentne suhkrutõbi manifesteeruda.
Tiasiiddiureetikumraviga on seostatud ka kolesterooli ja triglütseriidide taseme tõusu. Siiski täheldati Atacand Plus’is sisalduva 12,5 mg annuse puhul minimaalseid toimeid või ei ilmnenud neid üldse.
Tiasiiddiureetikumid tõstavad seerumi kusihappe kontsentratsiooni ning võivad tundlikel haigetel esile kutsuda podagra.
Üldine
Haigetel, kelle vaskulaarne toonus ja neerufunktsioon sõltuvad valdavalt reniini-angiotensiinialdosterooni süsteemi aktiivsusest (nt raske kongestiivse südamepuudulikkusega või neeruhaigusega,
sh neeruarteri stenoosiga haiged), on teiste seda süsteemi mõjutavate ravimite kasutamise korral täheldatud ägedat hüpotensiooni, asoteemiat, oliguuriat või harva ägedat neerupuudulikkust.
Angiotensiin II retseptorite antagonistidelgi ei saa välistada sarnaseid toimeid. Sarnaselt kõikide antihüpertensiivsete ravimitega võib ülemäärane vererõhu langus kutsuda südame isheemiatõvega või
aterosklerootilise tserebrovaskulaarse haigusega patsientidel esile südamelihase infarkti või ajuinsuldi.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed
Kandesartaantsileksetiilil ei ole täheldatud ühtegi kliinilise tähtsusega koostoimet teiste ravimitega.
Kliinilistes farmakokineetilistes uuringutes on hinnatud koostoimeid muuhulgas hüdroklorotiasiidi, varfariini, digoksiini, suukaudsete hormonaalsete rasestumisvastaste vahendite (nt
etinüülöstradiool/levonorgestreel), glibenklamiidi ja nifedipiiniga.
Toit ei mõjuta kandesartaani biosaadavust.
Atacand Plus’i antihüpertensiivset toimet võivad teised antihüpertensiivsed ravimid tugevdada.
Hüdroklorotiasiidi kaaliumi väljutavat toimet võivad võimendada teised kaaliumikao ja hüpokaleemiaga seostatavad ravimid (nt teised kaaliumi väljutavad diureetikumid, lahtistid,
amfoteritsiin, karbenoksoloon, penitsilliin G naatrium, salitsüülhappe derivaadid).
Diureetikumide poolt põhjustatud hüpokaleemia ja hüpomagneseemia suurendavad digitaalise glükosiidide ja antiarütmikumide võimalikku kardiotoksilist toimet. Atacand Plus’i koosmanustamisel
nende preparaatidega tuleb regulaarselt jälgida seerumi kaaliumisisaldust.
Liitiumi koosmanustamisel AKE inhibiitorite ja hüdroklorotiasiidiga on tuvastatud seerumi liitiumi kontsentratsiooni ja toksilisuse pöörduvat suurenemist. Sarnane toime võib väljenduda ka angiotensiin
II retseptorite antagonistide kasutamisel ning nende preparaatide koosmanustamisel tuleb seerumi liitiumisisaldust hoolikalt jälgida.
Mittesteroidsed põletikuvastased ravimid vähendavad hüdroklorotiasiidi diureetilist, natriureetilist ja antihüpertensiivset toimet.
Kolestipool ja kolestüramiin vähendavad hüdroklorotiasiidi imendumist.
Hüdroklorotiasiid võib tugevdada mittedepolariseerivate lihasrelaksantide (nt tubokurariin) toimet.
Tiasiiddiureetikumid vähendavad kaltsiumi eritumist ning võivad suurendada seerumi kaltsiumisisaldust. Kaltsiumipreparaatide või vitamiin D manustamise vajaduse tekkides tuleb jälgida
seerumi kaltsiumitaset ning vastavalt annust korrigeerida.
Tiasiidid võivad suurendada diasoksiidi ja beetablokaatorite hüperglükeemilist toimet.
Antikoliinergilised ained (nt atropiin, biperidiin) võivad suurendada tiasiiddiureetikumide biosaadavust seedeelundkonna motoorika ja tühjenemise aeglustamise kaudu.
Tiasiidid võivad suurendada amantadiini kõrvaltoimete tekkeohtu.
Tiasiidid võivad vähendada tsütotoksiliste ravimite (nt tsüklofosfamiid, metotreksaat) renaalset ekskretsiooni ning tugevdada nende müelosupressiivset toimet.
Koosmanustamine steroidide või adrenokortikotroopse hormooniga (AKTH) võib suurendada hüpokaleemia tekkeriski.
Koosmanustamine alkoholi, barbituraatide või anesteetikumidega võib süvendada posturaalset hüpotensiooni.
Ravi tiasiiddiureetikumidega võib vähendada glükoositaluvust. Vajalikuks võib osutuda antidiabeetikumide, sh insuliini annuse korrigeerimine.
Hüdroklorotiasiid võib vähendada arteriaalset reaktsiooni vererõhku tõstvatele amiinidele (nt adrenaliin), kuid ei lõpeta nende vererõhku tõstvat toimet.
Hüdroklorotiasiid võib suurendada ägeda neerupuudulikkuse tekkeriski, seda eriti suurte dooside joodisisaldava kontrastaine manustamise korral.
Hüdroklorotiasiidi ja toidu vahel ei ole täheldatud kliinilise tähtsusega koostoimet.

4.6 Rasedus ja imetamine
Kasutamine raseduse ajal
Otseselt reniini-angiotensiini-aldosterooni süsteemi toimivate ravimite manustamine raseduse teisel ja kolmandal trimestril võib põhjustada loote ja vastsündinu kahjustusi ja surma.
Loomkatsetes kandesartaantsileksetiiliga on hilises lootefaasis ja vastsündinutel tuvastatud neerukahjustusi. Nende tekkemehhanismi farmakoloogiliseks vahendajaks peetakse toimet reniiniangiotensiini-
aldosterooni süsteemile.
Inimlootel algab reniini-angiotensiini-aldosterooni süsteemi arengust sõltuv renaalne perfusioon raseduse teisel trimestril. Seega suureneb risk lootele Atacand Plus’i manustamisel raseduse teisel ja
kolmandal trimestril.
Hüdroklorotiasiid võib vähendada plasmamahtu ning uteroplatsentaarset verevoolu. Ta võib põhjustada ka vastsündinute trombotsütopeeniat.
Eeltoodud informatsiooni põhjal ei tohi Atacand Plus’i raseduse ajal manustada. Kui patsient rasestub Atacand Plus ravi ajal, tuleb ravimi manustamine lõpetada (vt lõik 4.3).
Kasutamine imetamise ajal
Ei ole teada, kas kandesartaan eritub inimese rinnapiima. Imetavate rottide piimast on kandesartaani siiski leitud. Hüdroklorotiasiid eritub rinnapiima.
Võimalike kõrvaltoimete vältimiseks imikule ei tohi Atacand Plus’i imetamise ajal manustada (vt lõik 4.3).

4.7 Toime reaktsioonikiirusele
Atacand Plus’i toime kohta autojuhtimisele ja masinate käsitsemise võimele ei ole uuringuid läbi viidud. Farmakodünaamilistest omadustest lähtuvalt ei peaks see ravim autojuhtimise ja masinate
käsitsemise võimet mõjutama. Liiklusvahendeid juhtides või masinaid käsitsedes tuleb arvesse võtta asjaolu, et hüpertensiooni ravi vältel võib aeg-ajalt esineda pearinglust või väsimust.

4.8 Kõrvaltoimed
Kontrollitud kliinilistes uuringutes olid kandesartaantsileksetiili/hüdroklorotiasiidi (kandesartaantsileksetiil annuses kuni 16 mg ja hüdroklorotiasiid kuni 25 mg) kõrvaltoimed nõrgad ja
mööduvad, olles võrreldavad platseebo kasutamisel esinevatega. Kõrvaltoimete esinemissagedus ei olnud seotud annuse ega vanusega.
Kõrvaltoimed olid ravi katkestamise põhjuseks kandesartaantsileksetiili/hüdroklorotiasiidi (3,3%) kui platseebo (2,7%) rühmas sarnase sagedusega.
Kandesartaantsileksetiil
Turustamisjärgselt on väga harva (<1/10 000) esinenud järgmisi kõrvaltoimeid:
Vere-ja lümfisüsteemi häired:
leukopeenia, neutropeenia ja agranulotsütoos.
Ainevahetus- ja toitumishäired:
hüperkaleemia, hüponatreemia.
Maksa ja sapiteede häired:
maksaensüümide taseme kõrgenemine, maksatalitluse häired või hepatiit.
Naha ja nahaaluskoe kahjustused:
angioödeem, lööve, nõgestõbi, pruritus.
Skeleti-lihas- ja sidekoe kahjustused:
seljavalu.
Neerude ja kuseteede häired:
neerukahjustus, k.a neerupuudulikkus eelsoodumusega patsientidel (vt lõik 4.4).
Hüdroklorotiasiid
Hüdroklorotiasiidi monoteraapia korral, tavaliselt annuste =25 mg manustamisel, on täheldatud
alljärgnevaid kõrvaltoimeid:
Kõrvaltoimete esinemissageduse määratlemisel on kasutatud mõisteid aeg-ajalt (>1/1000, <1/100) ja
harva (>1/10 000, <1/1000).
Vere-ja lümfisüsteemi häired
Harva: leukopeenia, neutropeenia/agranulotsütoos, trombotsütopeenia, aplastiline aneemia,
hemolüütiline aneemia.
Immuunsüsteemi häired
Harva: anafülaktilised reaktsioonid.
Vaskulaarsed häired
Harva: nekrotiseeruv angiit (vaskuliit).
Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired
Harva: respiratoorne distress (k.a pneumoniit ja kopsuturse).
Seedetrakti häired
Harva: pankreatiit.
Maksa ja sapiteede häired
Harva: kollatõbi (intrahepaatiline kolestaatiline kollatõbi).
Naha ja nahaaluskoe kahjustused
Aeg-ajalt: valgustundlikkus.
Harva: toksiline epidermaalne nekrolüüs.
Neerude ja kuseteede häired
Harva: neerude talitlushäired ja interstitsiaalne nefriit.
Muutused laboratoorsetes näitajates
Üldiselt ei oma kandesartaantsileksetiil/hüdroklorotiasiid kliiniliselt olulist mõju tavapärastele laboratoorsetele näitajatele. Seerumi kusihappe, suhkru ning ALAT (S-GPT) sisalduse tõusu leiti
kandesartaantsileksetiili/hüdroklorotiasiidi puhul pisut enam (vastavalt 1,1%, 1,0% ja 0,9%) kui platseebo korral (vastavalt 0,4%, 0,2% ja 0%). Üksikutel kandesartaantsileksetiili/hüdroklorotiasiidi
saavatel patsientidel on täheldatud vähest hemoglobiinisisalduse langust ning seerumi ASAT (SGOT) sisalduse tõusu. On täheldatud kreatiniini, uurea, kaaliumi taseme tõusu ja naatriumi taseme
vähenemist.

4.9 Üleannustamine
Sümptomid
Farmakoloogilistele omadustele põhinedes on kandesartaantsileksetiili üleannustamise peamiseks tunnuseks tõenäoliselt sümptomaatiline hüpotensioon ja pearinglus. Teadaolevatel individuaalsete
üleannustamise juhtudel (kuni 672 mg kandesartaantsileksetiili) taastus patsiendi seisund vahejuhtumiteta.
Hüdroklorotiasiidi üleannustamise peamiseks tunnuseks on äge vedeliku ja elektrolüütide kaotus.
Samuti võib esineda järgmisi sümptomeid: pearinglus, hüpotensioon, janu, tahhükardia, ventrikulaarsed rütmihäired, unisus/teadvushäired ning lihaskrambid.
Ravi
Atacand Plus’i üleannustamise ravi kohta spetsiifilised andmed puuduvad. Siiski soovitatakse üleannustamise korral rakendada järgmisi meetmeid:
Vajadusel esile kutsuda oksendamine või teha maoloputus. Sümptomaatilise hüpotensiooni korral rakendada sümptomaatilist ravi ning jälgida elutähtsaid funktsioone. Patsient panna lamama, jalad pea
tasapinnast kõrgemal. Kui sellest ei piisa, tuleb isotoonilise naatriumkloriidilahuse infusiooni abil plasmamahtu suurendada. Kontrollida ning vajadusel korrigeerida seerumi elektrolüütide ja happealuse
tasakaalu. Kui eelpool toodud meetmetest ei piisa, tuleb manustada sümpatomimeetilisi ravimeid.
Kandesartaani ei saa organismist hemodialüüsiga eemaldada. Ei ole teada, millisel määral on hüdroklorotiasiid hemodialüüsiga eemaldatav.

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline grupp: angiotensiin II antagonistid + diureetikumid,

ATC kood C09D A06.

Angiotensiin II on reniini-angiotensiini-aldosterooni süsteemi primaarne vasoaktiivne hormoon ning osaleb hüpertensiooni ja teiste kardiovaskulaarsete häirete patofüsioloogias. Ta osaleb ka organite
hüpertroofia ja kahjustuste tekkes. Angiotensiin II peamised füsioloogilised toimed – vasokonstriktsioon, aldosterooni stimulatsioon, soola ja vee homöostaasi regulatsioon ning rakkude
kasvu stimulatsioon – toimuvad 1 tüüpi (AT1) retseptorite vahendusel.
Kandesartaantsileksetiil on eelravim, mis muutub seedeelundkonnas imendumise käigus estri hüdrolüüsi teel kiirelt aktiivseks ühendiks kandesartaaniks. Kandesartaan on AT1-retseptorite suhtes
selektiivne angiotensiin II retseptorite antagonist, mis seondub retseptoriga tugevalt ning dissotsieerub nõrgalt. Agonistlik toime puudub.
Kandesartaan ei mõjuta AKE’t ega teisi ensüümsüsteeme, mida tavaliselt seostatakse AKE inhibiitorite kasutamisega. Kuna puudub toime kiniinide lagundamisele ning teiste ainete, nt substants
P ainevahetusele, ei ole angiotensiin II retseptorite antagonistide seostamine köhaga tõenäoline.
Kontrollitud kliinilistes uuringutes, kus võrreldi kandesartaantsileksetiili ja AKE inhibiitoreid, oli köha esinemissagedus madalam kandesartaantsileksetiili saanud patsientide seas. Kandesartaan ei seondu
ega blokeeri teisi kardiovaskulaarsüsteemi regulatsioonis olulisi hormoonretseptoreid ega ioonikanaleid. Antagonism AT1-retseptorile väljendub annusest sõltuva plasma reniini, angiotensiin I
ja angiotensiin II sisalduse tõusu ning plasma aldosterooni kontsentratsiooni langusena.
Randomiseeritud kardiovaskulaarse haigestumuse ja suremuse kliinilises uuringus (SCOPE s.o Study on Cognition and Prognosis in the Elderly) 4937 eaka hüpertensiivse (süstoolne vererõhk 160...179
mmHg ja/või diastoolne vererõhk 90...99 mmHg) patsiendiga (vanus 70...89 aastat) hinnati kandesartaantsileksetiili mõju kognitiivsele funktsioonile ja elukvaliteedile. Tabelis on esitatud
uuringu tulemused esmase tulemusnäitaja (tõsised kardiovaskulaarsed juhtumid) ja tema alaliikide kohta. Mõlemad raviskeemid langetasid süstoolset ja diastoolset vererõhku efektiivselt ning olid
üldiselt hästi talutavad. Kognitiivne funktsioon ja elukvaliteet säilis hästi mõlemas ravirühmas.
Esmahaigestunud patsientide arv
Kandesartaantsileksetiil*
(N=2477)
Tõsised
kardiovaskulaarsed juhtumid
242 268 0,89
- kardiovaskulaarne
suremus 145 152 0,95
- mittefataalne insult 68 93 0,72
- mittefataalne
müokardiinfarkt 54 47 1,14
*Eelnev antihüpertensiivne ravi standardiseeriti enne randomiseerimist hüdroklorotiasiidile 12,5 mg üks kord ööpäevas. Topeltpimeda uuringu ravimile (kandesartaantsileksetiil 8...16 mg või platseebo 1
kord ööpäevas) määrati antihüpertensiivne lisaravi juhul kui süstoolne vererõhk jäi =160 mmHg ja/või diastoolne vererõhk =90 mmHg. Sellist lisaravi teostati vastavalt 49% patsientidest
kandesartaantsileksetiili rühmas ja 66% patsientidest kontrollrühmas.
Hüdroklorotiasiid pärsib naatriumi aktiivset tagasiimendumist peamiselt distaalsetes neerutuubulites ning suurendab naatriumi, kloriidi ja vee eritumist. Annusest sõltuvalt suureneb kaaliumi ja
magneesiumi eritumine neerude kaudu. Samal ajal suureneb kaltsiumi tagasiimendumine.
Hüdroklorotiasiid vähendab plasma ja ekstratsellulaarse vedeliku mahtu ning vähendab südame väljutusmahtu ja vererõhku. Pikaajalise ravi korral aitab perifeerse vastupanu vähenemine vererõhku
langetada.
Suuremahulised kliinilised uuringud on näidanud, et hüdroklorotiasiid vähendab kardiovaskulaarset haigestumust ja suremust.
Kandesartaani ja hüdroklorotiasiidi antihüpertensiivsed toimed on aditiivsed.
Atacand Plus kutsub kõrgenenud vererõhuga haigetel esile tõhusa ja pikaajalise vererõhu alanemise ilma reflektoorse südame löögisageduse suurenemiseta. Ei ole täheldatud tõsist või ülemäärast
esimesele annusele järgnevat hüpotensiooni ega ravi lõpetamisele järgnevat vererõhu tõusu. Pärast üksikannuse manustamist algab antihüpertensiivne toime tavaliselt 2 tunni jooksul. Pideva ravi korral
saavutatakse enamus vererõhu langusest 4 nädala vältel ning see püsib pikaajalise ravi vältel.
Üks kord ööpäevas manustatud Atacand Plus tagab tõhusa ja sujuva vererõhu languse 24 tunni vältel ning vererõhkude erinevus ravimi maksimaalse toime ajal ja vahetult enne uue annuse manustamist on
väike. Topeltpimedas randomiseeritud uuringus selgus, et üks kord ööpäevas manustatud Atacand Plus tagab tõhusa ja sujuva vererõhu languse märksa paremini ning suuremal hulgal patsientidel kui
kasutuselolev sarnane fikseeritud kombinatsioonravim, mis sisaldab losartaani 50 mg ja hüdroklorotiasiidi 12,5 mg. Topeltpimedates randomiseeritud uuringutes tuvastati, et
kandesartaantsileksetiil/hüdroklorotiasiid põhjustab ravi käigus vähem kõrvaltoimeid (eriti köha) kui AKE inhibiitorite ja hüdroklorotiasiidi kombinatsioonid.
Kandesartaantsileksetiili/hüdroklorotiasiidi toime tõhusus ei sõltu east ega soost.

5.2 Farmakokineetilised omadused
Imendumine ja jaotumine
Kandesartaantsileksetiil
Pärast suukaudset manustamist konverteerub kandesartaantsileksetiil aktiivseks ühendiks kandesartaaniks. Pärast kandesartaantsileksetiili lahuse suukaudset manustamist on kandesartaani
absoluutne biosaadavus 40%. Kandesartaantsileksetiili tableti suhteline biosaadavus võrreldes sama suukaudse lahusega on umbes 34% ning see muutub väga vähe. Keskmine maksimaalne
plasmakontsentratsioon (Cmax) saabub 3…4 tundi pärast tableti manustamist. Kandesartaani plasmakontsentratsioon suureneb lineaarselt koos annuse suurendamisega raviannustes. Ei ole
täheldatud soost tingitud erinevusi kandesartaani farmakokineetikas. Toit ei mõjuta oluliselt kandesartaani seerumi kontsentratsioonikõvera (AUC) alust piirkonda.
Kandesartaan seondub tugevalt plasmavalkudega (üle 99%). Kandesartaani jaotusruumala on 0,1 L/kg.
Hüdroklorotiasiid
Hüdroklorotiasiid imendub seedetraktist kiiresti. Absoluutne biosaadavus on umbes 70%. Samaaegne toidu manustamine suurendab imendumist umbes 15% võrra. Biosaadavus võib väheneda
südamepuudulikkusega ja väljendunud tursetega haigetel.
Hüdroklorotiasiid seondub plasmavalkudega umbes 60% ulatuses. Hüdroklorotiasiidi jaotusruumala on ligikaudu 0,8 L/kg.
Metabolism ja eritumine
Kandesartaantsileksetiil
Kandesartaan eritub peamiselt muutumatult uriini ja sapiga ning ainult vähesel määral metaboliseerub maksas (CYP2C9). Koostoimete uuringutel ei ole ravimil leitud toimet CYP2C9’le ja CYP3A4’le. In
vitro andmetele põhinedes ei ole in vivo oodata koosmõju ravimitega, mille metabolism sõltub tsütokroom P450 isoensüümidest CYP1A2, CYP2A6, CYP2C9, CYP2C19, CYP2D6, CYP2E1 või
CYP3A4. Kandesartaani lõplik poolväärtusaeg (t1/2) on ligikaudu 9 tundi. Kandesartaan ei kumuleeru mitmekordse annustamise tagajärjel. Kandesartaani poolväärtusaeg (ligikaudu 9 tundi) ei muutu
kandesartaantsileksetiili kombineerimisel hüdroklorotiasiidiga. Hüdroklorotiasiidiga koosmanustamisel suureneb kandesartaani AUC (15-18%) ja Cmax (23-24%), kuid sellel ei ole kliinilist tähtsust. Enne Atacand Plus’ile üleminekut on soovitav kohandada ravimi üksikkomponentide annuseid (vt lõik 4.2). Kombinatsioonravimi mitmekordne manustamine ei põhjusta monoteraapiaga võrreldes kandesartaani kumuleerumist.
Kandesartaani üldine plasmakliirens on umbes 0,37 ml/min/kg ning renaalne kliirens on umbes 0,19 ml/min/kg. Kandesartaani eritumine neerudes toimub nii glomerulaarfiltratsiooni kui aktiivse
tubulaarse sekretsiooni kaudu. Pärast 14C-märgistatud kandesartaantsileksetiili suukaudset manustamist eritub umbes 26% annusest kandesartaanina ja 7% inaktiivse metaboliidina uriiniga ning
umbes 56% annusest on tuvastatav kandesartaanina ja 10% inaktiivse metaboliidina väljaheites.
Hüdroklorotiasiid
Hüdroklorotiasiid ei metaboliseeru ning eritub peaaegu täielikult muutumatul kujul glomerulaarfiltratsiooni ja aktiivse tubulaarse sekretsiooni kaudu. Hüdroklorotiasiidi lõplik t1/2 on
ligikaudu 8 tundi. Umbes 70% suukaudsest annusest eritub uriiniga 48 tunni jooksul.
Kombinatsioonis kandesartaantsileksetiiliga hüdroklorotiasiidi poolväärtusaeg (umbes 8 tundi) ei muutu. Kombinatsioonravimi mitmekordne manustamine ei põhjusta monoteraapiaga võrreldes
hüdroklorotiasiidi kumuleerumist.
Farmakokineetika patsientide erigruppidel
Kandesartaantsileksetiil
Eakatel patsientidel (üle 65-aastased) on noorematega võrreldes Cmax ja AUC suurenenud vastavalt umbes 50% ja 80% võrra. Vererõhu muutus ja kõrvaltoimete esinemissagedus sama annuse Atacand
Plus’i manustamise järgselt on eakatel ja noortel patsientidel sarnane (vt lõik 4.2).
Kerge kuni keskmise neerutalitlushäirega patsientidel suurenesid kandesartaani Cmax ja AUC korduvate annuste manustamisel vastavalt ligikaudu 50% ja 70% võrra, kuid lõplik t1/2 võrreldes normaalse
neerufunktsiooniga patsientidega ei muutunud. Samad muutused raske neerutalitlushäirega haigetel olid vastavalt 50% ja 110%. Raske neerutalitlushäirega haigetel kandesartaani lõplik t1/2 ligikaudu
kahekordistus. Hemodialüüsi saavate patsientide farmakokineetika sarnanes raske neerutalitlushäirega haigete omale.
Kerge kuni keskmise maksatalitlushäirega haigetel suurenes kandesartaani AUC 23% võrra.
Hüdroklorotiasiid
Hüdroklorotiasiidi lõplik t1/2 pikeneb neerutalitlushäirega haigetel.

5.3 Prekliinilised ohutusandmed
Mitmetes erinevate liikidega teostatud prekliinilistes uuringutes on oodatult ilmnenud mõlema toimeaine suurenenud farmakoloogiline toime. Neerud on peamine sihtorgan. Võrreldes kandesartaani
monoteraapiaga, põhjustas hüdroklorotiasiidi lisamine kergekujulist nefrotoksilisuse suurenemist.
Siiski ei ilmnenud kvalitatiivselt uusi toimeid.
Kombinatsioonravi korral kandesartaani hiline fetotoksiline toime ei tugevne.
Viiteid kliiniliselt olulisele mutageensusele või klastogeensusele ei ole, samuti pole kumbki toimeaine kartsinogeenne.

6.1 Abiainete loetelu
Kaltsiumkarboksümetüültselluloos, hüdroksüpropüültselluloos, raudoksiid E 172, laktoos, magneesiumstearaat, maisitärklis ja polüetüleenglükool.

6.2 Sobimatus
Ei ole kohaldatav.

6.3 Kõlblikkusaeg
3 aastat.

6.4 Säilitamise eritingimused
Hoida temperatuuril kuni 30 °C.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu
PVC/PVDC blisterpakendid: kuumtöödeldud PVC/PVDC, mida sulgeva kihina katab alumiiniumfoolium.
16/12,5 mg tablett: PVC/PVDC blisterpakendis 7 tk, 14 tk, 15 tk, 28 tk, 30 tk, 50 tk, 56 tk, 98 tk, 100
tk ja 300 tk.
HPDE purgid: valged kõrgtihedast polüetüleenist (PE) purgid polüpropüleenist keeratava korgiga.
Avamata pakendi terviklikkuse tagab avamisel eemaldatav rõngas.
16/12,5 mg tablett: purgis 100 tk.

6.6 Kasutamis- ja käsitsemisjuhend
Erinõuded puuduvad.
Müügiloa hoidja:
AstraZeneca AB
S-151 85 Södertälje
Rootsi
Müügiloa nr:
454804
Esmase müügiloa/müügiloa uuendamise kuupäev:
03.12.2004
SPC teksti kaasajastamise kuupäev:
märts 2004
SPC sisestamise kuupäev:
29.04.2005
Küsi apteekrilt