CLEXANE INJ 10000RÜ/ML 0,8ML N2

Retseptiravim

15,59 €


Piirhind €9.5

Haigekassa 50% soodustusega €12.09

Haigekassa 75% soodustusega -

Haigekassa 90% soodustusega -

Haigekassa 100% soodustusega €8.59


Ava ravimi infoleht

Toimeaine / Koostis
Enoxaparinum
Toimeaine kogus
10000 TÜ/ML
Ravimivorm / pakend
INJ
Kogus pakendis
N2

CLEXANE®
Rhõne-Poulenc Rorer

Süstelahus

Enoksapariin
INN. Enoxaparinum
ATC-kood. B01AB05
Ravimvorm ja toimeaine sisaldus. Süstelahuse (steriilne, pürogeenivaba) 1 ml sisaldab 100 mg (10 000 anti-Xa TÜ) endoksapariinnaatriumi.

Süstel või ampull 20 mg 30 mg 40 mg 60 mg 80 mg 100 mg
enoksapariinnaatrium 20 mg 30 mg 40 mg 60 mg 80 mg 100 mg
süstevesi 0,2 ml 0,3 ml 0,4 ml 0,6 ml 0,8 ml 1,0 ml

Mitmeannuseline viaal 200 mg 300 mg 500 mg 500 mg
Enoksapariinnaatrium 200 mg 300 mg 500 mg 500 mg
bensüülalkohol 20 mg 45 mg 50 mg 75 mg
naatrium metabisulfit 2,96 mg - 7,4 mg -
süstevesi 2,0 ml 3,0 ml 5,0 ml 5,0 ml

Näidustused. Süvaveenide tromboosi ravi. Süvaveenide tromboosi profülaktika kirurgilistel patsientidel ja kõrge riskiga voodihaigetel. Verehüübimise profülaktika ekstrakorporaalses vereringes hemodialüüsi või hemofiltratsiooni ajal.
Ebastabiilse stenokardia ja Q-sakita (mitte-transmuraalse) müokardiinfarkti ravi kombinatsioonis atsetüülsalitsüülhappega.
Annustamine. Veenitromboosi profülaktika. Trombembooliliste haiguste madala riskiga kirurgiliste operatsioonide ja trombembooliliste haiguste madala riskiga patsientide puhul on soovitatav enoksapariini annus 20 mg päevas subkutaanse süstina.
Trombembooliliste haiguste kõrge riskiga kirurgiliste operatsioonide (puusa- ja põlveliigese operatsioon) ning trombemboolia kõrge riskiga patsientidel tuleks manustada enoksapariini 40 mg ühe subkutaanse süstina päevas.
Üldkirurgias tuleks esimene süst teha umbes 2 tundi enne operatsiooni.
Ortopeedilises kirurgias tuleb esimene süst teha 12 tundi enne operatsiooni.
Suurem profülaktiline annus on lubatud, kui on trombemboolia kõrgenenud riskiga patsient või kirurgiline operatsioon.
Enoksapariinravi kestab tavaliselt 7-10 päeva. Mõnel patsiendil on vajalik pikem ravi. Sellisel juhul jätkata ravi kuni on trombemboolia oht ja patsient on jälgimisel.
Ortopeedilises kirurgias on tõestatud efektiivsusega pikendatud ravi - 40 mg üks kord päevas 3 nädala jooksul pärast esialgset ravi.
Trombembooliliste haiguste kõrge riskiga voodihaiged patsiendid (nt südamepuudulikkusega, hingamispuudulikkusega, raske infektsiooniga ja reumaatilised patsiendid).
Soovitatav enoksapariini annus on 40 mg üks kord päevas subkutaanse süstena. Enoksapariinnaatriumi ravi peaks kestma vähemalt 6 päeva ning jätkuma kuni patsiendi täieliku mobiliseerimiseni, maksimaalselt 14 päeva.
Süvaveenide tromboosi (kas koos või ilma kopsuembooliata) ravi. Enoksapariinnaatriumi manustada subkutaanselt kas ühekordse süstena 1,5 mg/kg või 1 mg/kg kaks korda päevas. Patsientidele, kellel on trombemboolilised häired soovitatakse annust 1 mg/kg kaks korda päevas.
Enoksapariinnaatriumiga ravi kestab tavaliselt 10 päeva. Vajadusel tuleks alustada suukaudset hüübimisvastast ravi ja enokspariiniga ravi jätkata kuni on saavutatud adekvaatne hüübimisvastane toime (INR 2…3).
Verehüübimise profülaktika ekstrakorporaalses vereringes hemodialüüsi või hemofiltratsiooni ajal. Soovitatav annus on 1 mg/kg enoksapariinnaatriumit.
Suure veritsusohuga patsientidel tuleks annust vähendada 0,5 mg/kg 2 korda või 0,75 mg/kg 1 kord.
Enoksapariin-Na tuleb viia hemodialüüsi alguses ringe arteriaalsesse harusse. Antud annus on piisav 4-tunniseks tsükliks. Kui tekivad fibriinirõngad, nt pikema tsükli ajal, võib manustada veel lisaks 0,5-1 mg/kg.
Ebastabiilse stenokardia ja Q-sakita (mitte-transmuraalse) müokardiinfarkti ravi kombinatsioonis atsetüülsalitsüülhappega. Enoksapariinnaatriumi soovitatav annus on 1 mg/kg iga 12 tunni järel subkutaanse süstina. Manustatakse koos suukaudse atsetüülsalitsüülhappega (100-325 mg üks kord päevas).
Enoksapariinnaatriumiga ravi peaks kestma vähemalt 2 päeva ja jätkuma kuni seisundi stabiliseerumiseni. Tavaline ravikestus on 2-8 päeva.
Erinevad patsientide rühmad.
Vanurid. Annuste korral kuni 60 mg päevas, ei ole vanuritel tarvis annust kohandada. Kuna puuduvad vastavad farmakokineetilised andmed, tuleb vanuritel olla ettevaatlik suuremate annustega (vt Farmakokineetika).
Lapsed. Enoksapariinnaatriumi ohutus ja efektiivsus lastel ei ole tõestatud.
Neerupuudulikkusega patsiendid. Kuni 60 mg päevas annuste korral ei ole tarvis neerupuudulikkusega patsientidel annust kohandada. Kuna puuduvad vastavad farmakokineetilised andmed, tuleb neerupuudulikkusega patsientidel olla ettevaatlik suuremate annustega (vt Farmakokineetika).
Maksapuudulikkus. Kuna puuduvad vastavad kliinilised uuringud, tuleb maksapuudulikkusega patsientide korral olla ettevaatlik.
Manustamisjuhend.
Subkutaanse manustamise tehnika. Süstelid on valmis koheseks kasutamiseks.
Enoksapariini subkutaanne süst tuleks teha eelistatult lamavale patsiendile. Süst tehakse sügavale nahaaluskoesse. Et vältida ravimi kadu, ei ole vaja 20 ja 40 mg süstelitest eelnevalt õhumulli välja lasta. Süst tehakse anterolateraalse ja posterolateraalse kõhuvöötme subkutaansesse koesse, vaheldumisi vasakule ja paremale poolele.
Süstimiseks viiakse nõel kogu pikkuses vertikaalselt nahavoldi sisse, mida hoitakse kergelt pöidla ja nimetissõrme vahel. Seda nahavolti tuleb hoida kogu süstimise ajal. Pärast süsti manustamiskohta mitte hõõruda.
Enoksapariinnaatriumi ampullide ja viaalide kasutamise korral tuleb gradueeritud süstla abil süstitav kogus täpselt välja mõõta ja süst teha subkutaanseks manustamiseks sobiva nõelaga.
Vastunäidustused. Ülitundlikkus enoksapariinnaatriumi, hepariini või tema derivaatide suhtes, sealhulgas teised madalmolekulaarsed hepariinid.
Ülitundlikkus naatrium-metabisulfiti või bensüülalkoholi (ainult multiannus viaalide korral) suhtes. Kontrollimatu veritsuse suur risk, sealhulgas suured verejooksud, hemorraagiline insult ja koldelised kahjustused.
Ettevaatust! Mitte manustada lihasesse.
Erinevaid madalmolekulaarseid hepariine ei tohi kasutada vahelduvalt, kuna nad erinevad omavahel tootmise, molekulaarmassi, spetsiifilise anti-Xa aktiivsuse, ühikute ja annustamise poolest. See tingib erinevad farmakokineetilised omadused ja bioloogilise toime (st anti-trombiini aktiivsus ja trombotsüütide agregatsioon). Seetõttu on nõutav iga erineva toote kasutusjuhendi hoolikas jälgimine.
Spinaal-/epiduraalanesteesia: nagu teiste antikoagulantidegagi on esinenud intraspinaalse hematoomi juhte, kui kasutatakse koos enoksapariinnaatriumi ja spinaal-/epiduraalanesteesiat. Selle tagajärjel võib tekkida pikaajaline või pöördumatu halvatus. Antud tüsistuse oht on suurem kui kasutatakse postoperatiivselt epiduraalset püsikateetrit.
Enoksapariinnaatriumi kasutada ülima ettevaatusega patsientidel, kellel on esinenud hepariinist tingitud trombotsütopeeniat kas koos või ilma tromboosita. Hepariinist tingitud trombotsütopeenia risk võib püsida mitme aasta jooksul. Kui kahtlustatakse hepariinist tingitud trombotsütopeenia esinemist minevikus on in vitro trombotsüütide agregatsiooni testiga piiratud ennustamise võimalus. Seetõttu võib enoksapariinnaatriumi kasutada ainult pärast konsultatsiooni vastava eriala eksperdiga.
Veritsemise riskifaktoritega patsientidel tuleb enoksapariinnaatriumi, nagu ka teisi hüübimisvastaseid ravimeid, kasutada ettevaatusega. Riskifaktoriteks on hüübimishäired, mao- või kaksteistsõrmiksoole haavand anamneesis, hiljutine isheemiline insult, kontrollile allumatu raske arteriaalne hüpertensioon, diabeetiline retinopaatia, hiljutine neuroloogiline või oftalmoloogiline operatsioon.
Trombotsüütide arvu jälgimine. Hepariinist põhjustatud autoimmuunse trombotsütopeenia oht esineb ka madalmolekulaarsete hepariinide manustamisel. Trombotsütopeenia tekkimisel väljendub see 5-21. ravipäeval. Seetõttu soovitatakse trombotsüüte loendada enne ravi algust ja regulaarselt ravi ajal. Kui esineb trombotsüütide arvu suur langus (30-50% algväärtusest), tuleb ravi enoksapariiniga kohe katkestada.
Toime reaktsioonikiirusele. Enoksapariinnaatrium ei mõjusta masinatega töötamise ja autojuhtimise võimet.
Rasedus ja imetamine. Rasedus. Loomkatsetes ei esinenud enoksapariiniga embrüotoksilisi ega teratogeenseid toimeid. Tiinetel rottidel tungis 35S-enoksapariinnaatrium läbi platsentaarbarjääri looteni ainult vähesel määral.
Inimestel puuduvad tõendid, et enoksapariinnaatrium läbiks platsentaarbarjääri raseduse teise trimestri ajal. Raseduse esimese ja kolmanda trimestri kohta puuduvad andmed.
Kuna puuduvad uuringud rasedate naistega ja loomandmed ei ole alati ülekantavad inimestele, ei tohiks seda ravimit kasutada raseduse ajal muidu, kui arst ei ole pidanud seda vajalikuks.
Imetamine. Imetavatel rottidel oli 35S-enoksapariinnaatrium ja tema metaboliitide sisaldus piimas väga madal. Ei ole teada, kas metaboliseerumata enoksapariinnaatrium eritub inimese rinnapiima. Enoksapariin naatrium ei imendu suukaudselt. Siiski soovitatakse enoksapariinnaatriumiga ravi ajal katkestada rinnaga toitmine.
Kõrvaltoimed. Hemorraagia. Enoksapariinnaatriumiga ravi ajal võib järgnevate riskitegurite olemasolul tekkida veritsus: veritsusohuga haavandid, invasiivsed protseduurid või hüübimist mõjutavad ravimid (vt Koostoimed). Veritsuse põhjus tuleb kindlaks teha ja vastavalt ravida.
Enoksapariinnaatriumi ja spinaal-/epiduraal anesteesia ja post-operatiivse epiduraalset püsikateetri kooskasutamisel on harva esinenud intraspinaalset hematoomi. Need tüsistused on põhjustanud erineva raskusastmega neuroloogilisi häireid sh püsivat halvatust. (vt Ettevaatust).
Trombotsütopeenia. Kerget, pöörduvat, asümptomaatilist trombotsütopeeniat on esinenud esimeste ravipäevade jooksul. Harva on esinenud immuunallergilist trombotsütopeeniat koos või ilma tromboosita (vt Ettevaatust Trombotsüütide arvu jälgimine).
Lokaalsed reaktsioonid. Pärast enoksapariinnaatriumi subkutaanset süsti võivad tekkida valu, hematoom ja kerge ärritus. Harva on süstekohal tekkinud kõvad põletikulised sõlmekesed, mis ei ole enoksapariinnaatriumi tsüstid. Need kaovad mõne päevaga ega vaja ravi katkestamist. Erandjuhtudel on hepariinide ja madalmolekulaarsete hepariinide manustamise kohal esinenud nahanekroosi. Sellele eelneb tavaliselt valulik ja infiltreeritud punetav või ekhümatoosne laik. Ravi enoksapariiniga tuleb kohe katkestada.
Muud. Harva võib esineda allergilist reaktsiooni nahalööbest kuni anafülaktilise shokini. Mõnel juhul on vajalik ravi lõpetamine.
On esinenud asümptomaatilist ja pöörduvat trombotsüütide arvu ja maksaensüümide aktiivsuse suurenemist.
Koostoimed. On soovitatav, et muud hüübimist mõjutavad ravimid tuleb ära jätta enne enokspariiniga ravi, kui nad ei ole rangelt näidustatud. Nende ravimite hulka kuuluvad: süsteemsed salitsülaadid, sh atsetüülsalitsüülhape; mittesteroidsed põletikuvastased ravimid; dekstraan 40 ja tiklopidiin; süsteemsed glükokortikosteroidid; suukaudsed antikoagulandid; trombotsüütide agregatsiooni inhibiitorid. Kui kombinatsioon on näidustatud, tuleb patsienti enoksapariinravi ajal kliiniliselt ja laboratoorselt jälgida.
Üleannustamine. Sümptomid ja raskusaste. Eksiviisiline üledoseerimine intravenoosselt, ekstrakorporaalselt või subkutaanselt võib põhjustada hemorraagilisi komplikatsioone.
Enoksapariini massiivne suukaudne manustamine ei tohiks põhjustada tõsiseid tagajärgi, sest preparaat praktiliselt ei imendu maost ja soolest.
Antidoot ja ravi. Antikoagulatiivset toimet saab neutraliseerida süstides aeglaselt intravenoosselt protamiini. Protamiini annus sõltub manustatud enoksapariinnaatriumi annusest: 1 mg protamiini neutraliseerib 1 mg enoksapariinnaatriumi. Kuid isegi suurte protamiiniannuste korral ei neutraliseeita kogu enoksapariinnaatriumi anti-Xa aktiivsust (maksimaalselt 60%).
Omadused ja farmakokineetika. Enoksapariin on madalmolekulaarne hepariin, mille molekulaarmass on keskmiselt 45 000 daltonit. In vitro on enoksapariinnaatriumil suur anti-Xa aktiivsus (umbes 100 TÜ/mg) ja madal anti-IIa või antitrombiini aktiivsus (umbes 28 TÜ/mg)
Veenitromboosi profülaktilistes annustes ei mõjuta enoksapariinnaatrium oluliselt veritsusaegu, verehüübivustestide tulemusi ega mõjuta trombotsüütide agregatsiooni või fibrinogeeni seonduvust trombotsüütidega.
Ebastabiilse stenokardia ja Q-sakita müokardiinfarkti ravi kliinilised andmed. Suures rahvusvahelises uuringus osales 3171 ebastabiilse stenokardiaga või Q-sakita müokardiinfarktiga patsienti. Nad said koos atsetüülsalitsüülhappega (100-325 mg päevas), kas subkutaanselt enoksapariinnaatriumi 1 mg/kg iga 12 tunni järel, või intravenoosselt fraktsioneerimata hepariini annustes, mis saadi vastavalt aktiveeritud osalise tromboplastiini ajale (APTT). Patsiente raviti haiglas vähemalt 2 ja maksimaalselt 8 päeva, kuni kliinilise stabiliseerumiseni, revaskularisatsioonini või haiglast lahkumiseni. Patsiente jälgiti 30 päeva. Enoksapariinnaatrium vähendas tunduvalt taastuva stenokardia, müokardiinfarkti ja surma juhtumeid võrreldes fraktsioneerimata hepariiniga. Relatiivne risk 14. päeval oli väiksem 16,2% ja see püsis kogu 30 päeva jooksul. Enoksapariinnaatriumi grupis tehti vähemale hulgale patsientidele revaskulariseeriv operatsioon, kas perkutaanne transluminaalne koronaarangioplastika (PTCA) või koronaararteri bypass siirdamine (CABG) (15,8% relatiivse riski vähenemine 30. päeval).
Farmakokineetika.
Enoksapariinnaatriumi farmakokineetilisi omadusi on põhiliselt uuritud silmas pidades vereplasma anti-Xa aktiivsuse aega (profülaktilistes annustes) ja antitrombiini aktiivsuse aega suuremates annustes kui 40 mg üks kord päevas.
Farmakodünaamilist ja farmakokineetilist aktiivsust määrati amidolüütilise meetodiga spetsiifiliste substraatidega kasutades rahvusvahelisi standardeid madalmolekulaarsetele hepariinidele (NIBSC).
Biosaadavus. Pärast 20-80 mg ja 1-2 mg/kg subkutaanset manustamist resorbeerub enoksapariinnaatrium kiiresti ja täielikult. Imendumine on proportsionaalne manustatud annusega, mis viitab sellele, et erinevalt fraktsioneerimata hepariinist on enoksapariinnaatriumi imendumine lineaarne. Enoksapariinnaatriumi biosaadavus pärast subkutaanset manustamist, vastavalt anti-Xa aktiivsusele, on peaaegu 100%.
Imendumine. Keskmine maksimaalne anti-Xa plasmaaktiivsus on sedastatav 3-5 tunni pärast peale subkutaanset manustamist ja on umbes 0.2, 0.4 ja 1.0 anti-Xa IU/ml vastavalt pärast 20, 40 mg ja 1 mg/kg annuse subkutaanset manustamist
Keskmine maksimaalne anti-IIa aktiivsus on sedastatav umbes 4 tundi pärast 40 mg subkutaanset manustamist ja ei ole sedastatav tavalise amidolüütilise meetodiga pärast 20 mg manustamist. Pärast 1 mg/kg manustamist oli keskmine maksimaalne anti-IIa aktiivsus plasmas oli u. 0,1 anti-IIa TÜ/ml.
Jaotumine. Enoksapariinnaatriumi anti-Xa aktiivsuse jaotusruumala on peaaegu sama mis vere ruumala.
Biotransfomatsioon. Enoksapariinnaatrium metaboliseeritakse maksas desulfatsiooni ja/või depolümerisatsiooni teel madalmolekulaarseteks osakesteks, mille aktiivsus on palju väiksem.
Eritumine. Anti-Xa aktiivsuse eliminatsiooni poolväärtusaeg on umbes 4 tundi. Pärast 40 mg enoksapariinnaatriumi subkutaanset manustamist on anti-Xa aktiivsus plasmas sedastatav 24 tundi.
Pärast 20 või 40 mg enoksapariinnaatriumi subkutaanset manustamist tervetele meessoost vabatahtlikele oli eritumine neerude kaudu, arvestades anti-Xa aktiivsust, alla 10%.
Vanurid. Vanematel inimestel on eliminatsiooni poolväärtusaeg, arvestades anti-Xa aktiivsust, veidi aeglasem (t½ on 6-7 tundi). See erinevus ei mõjuta annuse suurust ega süstide sagedust, kuna kumulatsiooni plasmas ei teki kuni annuseni 60 mg päevas.
Neerupuudulikkus. Raske neerupuudulikkusega patsientidel (kreatiniini kliirens alla 15 ml/min), on anti-Xa aktiivsuse eliminatsiooni poolväärtusaeg umbes 5 tundi. See ei nõua annuse suuruse ega manustamise sageduse muutmist kuni annuseni 60 mg päevas. Puuduvad farmakokineetilised andmed suuremate annuste kasutamisest patsientidel kerge, keskmise ja raske neerupuudulikkusega.
Hemodialüüs. Eliminatsiooni väärtused ei muutu hemodialüüsitavatel patsientidel.
Abiained. Süstelid või ampullid: süstevesi.
Mitmeannuselised viaalid: bensüülalkohol, naatrium-metabisulfit, süstevesi.
Sobimatus. Mitte segada teiste ainetega.
Säilitamine ja kõlblikkusaeg. Temperatuuril alla 25 °C. Ampullid ja süstelid ei tohi külmuda.
Mitmeannuselisi viaale, mis sisaldavad metabisulfitit, ei tohi pärast esimest avamist säilitada kauem kui 1 päev.
Mitmeannuselisi viaale, mis ei sisalda metabisulfitit, ei tohi pärast esimest avamist säilitada kauem kui 7 päeva.
Pakend. 100 mg/ml (10 000 anti-Xa TÜ/ml) süstelahus süstelis või ampullis 0,2 ml, 0,4 ml, 0,6 ml, 0,8 ml või 1,0 ml.
100 mg/ml (10 000 anti-Xa TÜ/ml) süstelahus mitmeannuselises viaalis 2,0 ml, 3,0 ml või 5,0 ml.

Tekst kaasajastatud 26.09.97

Info - tootja esindajalt (10.12.01)
Küsi apteekrilt