TIMONIL 600 RETARD PROLONG TBL 600MG N50

Retseptiravim

13,79 €


Piirhind €9.6

Haigekassa 50% soodustusega €10.24

Haigekassa 75% soodustusega €8.46

Haigekassa 90% soodustusega €7.4

Haigekassa 100% soodustusega €6.69


Ava ravimi infoleht

Toimeaine / Koostis
Carbamazepinum
Toimeaine kogus
600 MG
Ravimivorm / pakend
RETARDTBL
Kogus pakendis
N50

TIMONIL RETARD 600MG N50
Retardtabletid
RAVIMVORM JA TOIMEAINE SISALDUS: Retardtablett sisaldab 600 mg karbamasepiini, abiainetena tselluloosi, zhelatiini, magneesiumstearaati, tärklist, silikoondioksiidi ja talki.
OMADUSED JA FARMAKOKINEETIKA: Karbamasepiin on iminostilbeeni derivaat, mis keemilistelt omadustelt on sarnane tritsükliliste antidepressantidega. Ravimi toime sarnaneb fenütoiinile. Toimemehhanism ei ole lóplikult selge. Karbamasepiin nagu fenütoiingi, pidurdab sünaptilist ülekannet. Valu vähenemine kolmiknärvi neuralgia korral on tóenäoliselt póhjustatud ülekande pärssimisest kolmiknärvi tuumas. Suu kaudu manustamisel imendub karbamasepiin aeglaselt ja peaaegu täielikult. Imendumise poolväärtusaeg on individuaalne (1,7...7 tundi). Pikendatud toimeajaga tablettide manustamisel imendumise poolväärtusaeg pikeneb (6...9 tundi). Pikendatud toimeajaga tablettide kasutamine väldib plasmakontsentratsiooni suurt kóikumist plasmas. Maksimaaalne kontsentratsioon plasmas saabub sóltuvalt ravimvormist 4...35 tunni pärast. Püsikontsentratsioon saabub 2...8 ööpäeva jooksul. Karbamasepiini annuse ja püsikontsentratsiooni vahel puudub kindel seos. Toime saabub, kui ravimi kontsentratsioon plasmas on 4...12 µg/ml. Kui plasmakontsentratsioon ületab 20 µg/ml, vóib patsiendi seisund halveneda. Kolmiknärvi neuralgia nórgeneb, kui ravimi kontsentratsioon plasmas on 5...18 µg/ml. Kórvaltoimed tekivad, kui ravimi kontsentratsioon plasmas ületab 8...9 µg/ml. Seonduvus plasmavalkudega on 70...80% ning see püsib konstantsena, kui ravimi kontsentratsioon plasmas on kuni 50 µg/ml. Karbamasepiini aktiivne metaboliit - karbamasepiin-10,11-epoksiid seondub plasmavalkudega 48...53%. Ravimi jaotumuskoefitsient on 0,79...1,41 l/kg. Karbamasepiini kontsentratsioon tserebrospinaalvedelikus on 33% vórra madalam kui plasmas. Karbamasepiini kontsentratsioon süljes sóltub seondumata ravimi hulgast ning on vastavuses ravimi kontsentratsiooniga plasmas. Karbamasepiin läbib platsentaarbarjääri, eritub rinnapiima (ravimi kontsentratsioon rinnapiimas on 58% kontsentratsioonist plasmas). Karbamasepiinil on teada 7 metaboliiti. Kóige rohkem on 10,11-dihüdroksü-karbamasepiini, mis oma toimelt on inaktiivne. Póhilist krambivastast toimet kannab karbamasepiin-10,11-epoksiid (0,1...2%). Karbamasepiini üksikannuse eliminatsiooni poolväärtusaeg on 41 tundi. Ravimi kestval kasutamisel väheneb ensüümide induktsiooni tóttu poolväärtusaeg 50% vórra. Poolväärtusaeg väheneb ka ravimi manustamisel koos teiste krambivastaste ainetega. Lapsel on poolväärtusaeg lühem kui täiskasvanul. Ravim eritub peamiselt neerude kaudu (72%), ülejäänu (28%) eritub roojaga (sellest 10...15% muutumatul kujul). Uriiniga erituvast ravimist on muutumatul kujul ainult 2...3%.
NÄIDUSTUSED: Epilepsia. Kolmiknärvi neuralgia.
ANNUSTAMINE: Karbamasepiinravi tuleb alustada annust järk-järgult suurendades. Algannus tuleb valida sóltuvalt haiguse kliinilisest pildist vóimalikult väike. Annustamisel tuleb pidevalt jälgida ravimi kontsentratsiooni seerumis. Karbamasepiinravile üleminekul tuleb eelnevalt kasutatud antikonvulsandi manustamine lópetada järk-järgult. EPILEPSIA korral tuleb eelistada karbamasepiini monoteraapiat. Reeglina manustatakse 400...1200 mg ööpäevas jaotatuna kuni 2 annuseks. Soovitav karbamasepiini kontsentratsioon seerumis on 4...12 µg/ml. Móned isikud vóivad reageerida soovitatud annustele erinevalt (nt ensüümide indutseerimisest vói teistest ravimitest póhjustatud kiirenenud metabolism). Üldjuhul aga ei tohi ööpäevane annus ületada 1200 mg. Südamepuudulikkuse, maksa- ja neerufunktsioonihäire korral vói eakal patsiendil tuleb annuseid vähendada. Antikonvulsiivse ravi algannus täiskasvanul on 300 mg ööpäevas, mida tuleb suurendada järk-järgult kuni säilitava annuseni 600...1200 mg ööpäevas. Tavaline säilitav annus lapsele on 10...20 mg/kg ööpäevas.
Tavaline annustamisskeem depootablettide korral on järgmine: täiskasvunule - algannus 150 mg 2 korda vói 300 mg (vói 1/2 TIMONIL 600) ööpäevas, säilitusannus 300...600 mg 2 korda ööpäevas; lapsele vanuses kuni 1 aasta kasutada TIMONIL suspensiooni vói 200 mg tablette; lapsele vanuses 1...5 aastat ravi alguses kasutada TIMONIL suspensiooni vói 200 mg tablette, säilitusraviks 150 mg 1...2 korda ööpäevas, lapsele vanuses 5...10 aastat - algannus 150 mg 1 kord ööpäevas, säilitusannus 300 mg 1...2 korda ööpäevas, lapsele vanuses 10...15 aastat - algannus 150 mg 1 kord ööpäevas, säilitusannus 300...450 mg 2 korda ööpäevas. TIMONIL 600 RETARD'i ei tohi lapsele manustada. KRAMPIDE VÄLTIMISEKS ALKOHOLI ABSTSINENTSINÄHTUDEGA hospitaliseeritud patsiendil. Keskmine annus on 300 mg (vói 1/2 TIMONIL 600 RETARD) 2 korda ööpäevas. Rasketel juhtudel vóib ravi esimestel päevadel algannust suurendada, maksimaalselt 600 mg 2 korda ööpäevas. Deliiriumi korral ei ole soovitav karbamasepiini kombineerida sedatiivsete ja hüpnootiliste ravimitega. Ravimi kontsentratsiooni plasmas tuleb regulaarselt jälgida. Ravi tuleb lópetada 7...10 päevaga, annust järk-järgult vähendades. KOLMIKNÄRVI NEURALGIA, IDIOPAATILINE GLOSSOFARÜNGEAALNE NEURALGIA. Algannust (300 mg ööpäevas) tuleb suurendada kuni valu kadumiseni 300...900 mg (1/2...3/2 TIMONIL 600) ööpäevas. Edaspidiseks säilitusraviks (hoogude vältimiseks) on soovitav annust vähendada, manustades 300 mg ööpäevas. Eakale ja suurenenud tundlikkusega patsiendile on soovitatav algannus 300 mg ööpäevas. DIABEETILISEST NEUROPAATIAST POHJUSTATUD KROONILINE VALU. Keskmine annus on 300 mg 2 korda ööpäevas (hommikul ja óhtul), erandkorras vóib manustada kuni 600 mg 2 korda ööpäevas. MITTEEPILEPTILISED HOOD SCLEROSIS MULTIPLEX'I KORRAL. Keskmine annus ööpäevas on 300...900 mg. PSÜHHOOSID. Ravi alguses vóib manustada maksimaalselt kuni 1200 mg ööpäevas (kaks TIMONIL RETARD 600). Säilitusraviks üldjuhul 600 mg ööpäevas, jaotatuna 2 üksikannuseks. Akuutse skisofreenia korral vóib karbamasepiini manustada täiendavalt neuroleptikumidele. Maniakaal-depressiivse seisundi korral on karbamasepiini kombineeritud liitiumiga. Nende ravimite koosmanustamine nóuab patsiendi seisundi pidevat kontrollimist ja teiste ettevaatusabinóude rakendamist (vt koostoimed). MANIAKAAL-DEPRESSIIVSETE SEISUNDITE PROFÜLAKTIKA. Ravi algul 150...300 mg ööpäevas, vajadusel vóib annust suurendada kuni 600...900 mg (300...450 mg 2 korda) ööpäevas.
MANUSTAMISVIIS- JA KESTVUS: Tabletti vóib jaotada, vajadusel ka lahustada (suspendeerida) väheses koguses vees. Manustada tuleb söögi ajal vói pärast sööki. Ravi kestvus sóltub patsiendi seisundist ja haiguse iseloomust. Patsient ei tohi ravi iseseisvalt katkestada.
VASTUNÄIDUSTUSED: Karbamasepiini ei tohi manustada luuüdi kahjustuse ja atrioventrikulaarblokaadi korral ning ülitundlikkusel karbamasepiini vói tritsükliliste antidepressantide suhtes. Samuti ei tohi manustada karbamasepiini ägeda porfüüria korral. Karbamasepiini ei tohi manustada samaaegselt MAO-inhibiitoritega vói 14 ööpäeva pärast viimastega ravi lópetamist. Samuti ei ole tohi karbamasepiini manustada koos liitiumipreparaatidega (vt koostoimed). Vereloomehäirete, südame-, neeru- ja maksatalitluse raske häire ning naatriumi ainevahetuse häirete korral tuleb karbamasepiini manustada ettevaatlikult, arvestada tuleb kóiki vóimalikke raviga kaasnevaid ohte. Lapsele vanusega alla 6 aasta vóib ravimit manustada ainult äärmisel vajadusel.
RASEDUS JA IMETAMINE: Karbamasepiini tarvitamine raseduse ajal on ohtlik. Patsiendi rasestumise korral, kui ravimi kasutamine on siiski möödapääsmatu, tuleb ravimit manustada vóimalikult madalates annustes (eriti raseduse 20...40. päeval). Ööpäevane annus tuleb jaotada annusteks (regulaarselt tuleb jälgida ravimi kontsentratsiooni seerumis). Harva on tekkinud spina bifida jt arenguhäired. Teiste krambivastaste ainete ja ravimite manustamisest koos karbamasepiiniga tuleb hoiduda. Kuna karbamasepiin póhjustab ensüümide induktsiooni, vóib olla póhjendatud foolhappe manustamine enne rasestumist vói raseduse ajal. Samuti on soovitav raseduse viimastel nädalatel ja vastsündinule manustada K-vitamiini. Karbamasepiin eritub vähesel määral rinnapiima. Ravimi manustamisel terapeutilistes annustes ei ole eritunud kogused imikule ohtlikud. Kui imiku kaaluiive ei ole piisav vói kui imikul tekib ebatavaline unisus, tuleb rinnaga toitmine lópetada.
KôRVALTOIMED: Karbamasepiini kombineerimisel teiste ravimitega suureneb kórvaltoimete esinemissagedus. Järgnevad kórvaltoimed vóivad tekkida peamiselt ravi alguses ja sóltuvad kasutatud annuse suurusest. Hingamiselundite ülitundlikkus, millega kaasneb palavik ja hingamise pärssimine, kopsupóletik. Mónel patsiendil on tekkinud konjunktiviit, mónikord mööduvad nägemishäired (hägustunud nägemine, topeltnägemine), nüstagm vói katarakt. Glaukoomihaigel tuleb regulaarselt kontrollida silma siseróhku. Liiges- ja lihasvalud (artralgia, müalgia), jalgade parees (nähud mööduvad ravi katkestamisel). Leukotsütoos vói leukopeenia, eosinofiilia, agranulotsütoos, aplastiline aneemia, trombotsütopeenia ja lümfisólmede turse. Leukotsütopeenia (tavaliselt neutropeenia) ja trombotsütopeenia vói allergiliste nahareaktsioonide (eksanteemi) tekkimisel tuleb karbamasepiini manustamine lópetada. Samuti on tekkinud neerufunktsiooni häireid (proteiinuuria, hematuuria, oliguuria ja düsuuria). Harva on ravimi manustamisel tekkinud impotentsus. Allergilised nahareaktsioonid palavikuga vói ilma (urtikaaria, harva eksfoliatiivne dermatiit, Lyell'i sündroom, fotosensibiliseerumine, nahapunetus, Erythema exsudativum multiforme, Stevens-Johnson'i sündroom, luupus, juuste ja karvade väljalangemine, higistamine, lümfisólmede turse vói vaskuliit). Harva, peamiselt eakal patsiendil on tekkinud atrioventrikulaarblokaad, bradükardia ja südame arütmia. Arteriaalse vereróhu suurenemine vói vähenemine (minestused), trombemboolia. Mao-sooletrakti kórvaltoimetest on tekkinud anoreksia, suukuivus, oksendamine, harvem kóhulahtisus vói -kinnisus. Üksikjuhtudel on tekkinud kóhuvalu ning suulimaskesta póletik. Nimetatud mao-sooletrakti nähud kaovad annuse vähendamisel 8...14 ööpäeva jooksul. Ravi alustamisel väiksemate annustega on nimetatud kórvaltoimeid vóimalik vältida. Mónel patsiendil on tekkinud maksaenüümide aktiivsuse suurenemine, harva ka ikterus ning väga harva hepatiit.
Hepatiidi sümptoomide (nórkus, anoreksia, iiveldus vói ikterus) ilmnemisel tuleb patsiendil kohe pöörduda arsti poole. Karbamasepiini antidiureetilise toime tóttu on tekkinud hüponatreemia. Harva tekivad tursed ja kehamassi suurenemine. Günekomastia ja galaktorröa. Karbamasepiini manustamisel koos teiste antikonvulsantidega vóivad tekkida kilpnäärme funktsiooni häired. Kesknärvisüsteemi häiretest on tekkinud nórkus, vertiigo, unisus, ataksia, peavalu, tasakaaluhäired, eakal patsiendil segasusseisund ja rahutus. Viimased mööduvad ravimi tarvitamise jätkamisel 8...14 päeva jooksul vói annuste ajutisel vähendamisel. Harva tekivad tahtmatud liigutused (treemor, lihasspasmid, nüstagm), kóne- ja tundlikkushäired, lihasnórkus, depressiivne meeleolu, agressiivne käitumine, hallutsinatsioonid. Karbamasepiinravi ajal vóib vallanduda latentne psühhoos. Arvestades eelpoolloetletud kórvaltoimeid, tuleb ravi ajal (eriti pikaajalise ravi korral) pidevalt teha vereanalüüse ning jälgida patsiendi maksafunktsioone. Regulaarselt tuleb kontrollida karbamasepiini kontsentratsiooni seerumis. Vereanalüüse ja maksafunktsioonide kontrolli tuleb teha juba enne ravi alustamist, ravi käigus esimese ravikuu jooksul üks kord nädalas ning seejärel üks kord kuus. Kui ravi ajal tekib palavik, kurguvalu, allergilised nahareaktsioonid ja/vói gripitaolised sümptoomid, tuleb teha kiiresti vereanalüüs. Kui karbamasepiini manustamisel epilepsia korral tekivad kórvaltoimed, tuleb ravimi kasutamine lópetada järk-järgult ning üle minna ravile móne teise antikonvulsandiga. Raske allergilise reaktsiooni tekkimisel tuleb ravi kohe lópetada. Tuleb silmas pidada, et karbamasepiini kórvaltoimed on sarnased alkoholi vóórutusnähtudega ja seetóttu viimastega kergesti ärasegatavad. Ravim on liiklusohtlik ka terapeutilistes ANNUSTES (ERITI MANUSTAMISEL KOOS ALKOHOLIGA).
KOOSTOIMED: Ravi MAO-inhibiitoritega tuleb lópetada vähemalt 2 nädalat enne karbamasepiini kasutamise alustamist. Karbamasepiini manustamisel koos teiste antikonvulsantidega (nt fenütoiin, fenobarbitaal, primidoon) väheneb tavaliselt mólema aine krambivastastane toime. Naatriumvalproaadiga koosmanustamisel vóib tekkida kooma vói segasusseisund. Tarvitamisel koos antikoagulantidega väheneb viimaste toime. Karbamasepiinravi alustamisel vói lópetamisel tuleb seetóttu antikoagulantide annuseid vastavalt täpsustada. Karbamasepiin vóib vähendada suu kaudu manustatavate kontratseptiivide toimet, samuti vóib tekkida emaka verejooks. Karbamasepiin vähendab neuroleptikumide kontsentratsiooni seerumis, mis vóib póhjustada seisundi halvenemist. Neuroleptikumide annuseid tuleb vastavalt korrigeerida. Liitiumi ja karbamasepiini samaaegne kasutamine póhjustab nende neurotoksilisuse suurenemist. Kui nimetatud ravimite kombineerimine on siiski vajalik, tuleb mólema kontsentratsiooni seerumis pidevalt jälgida. Tähelepanu tuleb pöörata järgmistele neurotoksilisuse sümptoomidele: segasusseisund, ataksia, horisontaalne nüstagm, treemor, silelihaste spasmid.
Karbamasepiini kontsentratsioon seerumis vóib väheneda makroliidide (erütromütsiini), isoniasiidi, kaltsiumikanalite blokaatorite (nt verapamiili, diltiaseemi), dekstropropoksüfeeni, viloksasiini vói tsimetidiini samaaegsel kasutamisel. Tetratsükliinide toime nórgeneb.
ÜLEANNUSTAMINE: Üleannustamisel tekib vertiigo, ataksia, uimasus, stuupor, iiveldus, oksendamine, rahutus, erutus- ja segasusseisund, treemor, tahtmatud liigutused, müdriaas, nüstagm, nahapunetus, krambid, uriinipeetus, tsüanoos, opistotoonus, reflekside kiirenemine vói aeglustumine, arteriaalne hüpotensioon vói hüpertensioon, teadvuse hägustumine, kooma. Lisaks vóivad tekkida EEG-muutused, südame arütmiad ning juhtehäired. Üksikjuhtudel on tekkinud leukotsütoos, leukopeenia, neutropeenia, glükosuuria ja ketonuuria. Karbamasepiini mürgistuse ravi on sümptomaatiline. Vóimalikult kiiresti tuleb esile kutsuda oksendamine vói teha maoloputus, imendumise takistamiseks tuleb manustada aktiivsütt vói lahtisteid. Spetsiifilist antidooti ei ole. Patsient tuleb transportida haiglasse, kus tuleb hoolikalt jälgida kannatanu elutähtsaid funktsioone. Krambihoogude tekkimisel vóib manustada krambivastaseid ravimeid. Barbituraatide kasutamine on vastunäidustatud, sest vóib tekkida hingamise pärssimine (eriti lastel).
SÄILITAMINE JA KôLBLIKKUSAEG: Toatemperatuuril 5 aastat.
PAKEND: Tabletid 600 mg 50 tk blisterpakendis.
TOOTJA: DESITIN, Saksamaa
Küsi apteekrilt