MESAR 10MG KAETUD TBL 10MG N28

Retseptiravim

19,27 €


Ava ravimi infoleht

Toimeaine / Koostis
Olmesartanum medoxomilum
Toimeaine kogus
10 MG
Ravimivorm / pakend
TBL
Kogus pakendis
N28

ATC Kood:
C09CA08
INN:
Olmesartanum medoxomilum
Preparaadi Farmakoterapeutiline grupp:
ANGIOTENSIIN II ANTAGONISTID

1. MESAR 10 MG FILM COATED TABLETS, 10 mg õhukese polümeerikilega kaetud tabletid
MESAR 20 MG FILM COATED TABLETS, 20 mg õhukese polümeerikilega kaetud tabletid
MESAR 40 MG FILM COATED TABLETS, 40 mg õhukese polümeerikilega kaetud tabletid

2. Üks tablett sisaldab 10 mg olmesartaanmedoksomiili.
Üks tablett sisaldab 20 mg olmesartaanmedoksomiili.
Üks tablett sisaldab 40 mg olmesartaanmedoksomiili.
Abiained vt 6.1.

3. Õhukese polümeerikilega kaetud tablett.
MESAR 10 mg ja 20 mg tabletid: valged ümmargused kilekattega tabletid, mille ühel küljel on reljeeftrükis vastavalt C13 või C14.
MESAR 40 mg tabletid: valged ovaalsed kilekattega tabletid, mille ühel küljel on reljeeftrükis C15.

4.1 Näidustused
Essentsiaalse hüpertensiooni ravi.

4.2 Annustamine ja manustamisviis
Täiskasvanud
Olmesartaanmedoksomiili soovitatav algannus on 10 mg üks kord päevas. Patsientidel, kelle vererõhule see annus piisavalt ei toimi, võib olmesartaanmedoksomiili annust tõsta optimaalse annuseni – 20 mg üks kord päevas. Kui vajalik on vererõhku veelgi langetada, võib olmesartaanmedoksomiili annust tõsta maksimaalse annuseni – 40 mg päevas, või lisada raviskeemi hüdroklorotiasiidi.
Olmesartaanmedoksomiili antihüpertensiivne toime saabub 2 nädala jooksul alates ravi algusest ja saavutab maksimumi umbes 8 nädalat pärast ravi alustamist. Seda tuleb arvestada patsiendi ravirežiimi
muutuste kavandamisel.
Et parandada patsiendi kinnipidamist raviskeemist, on soovitatav võtta MESARi tablett iga päev umbes samal ajal, näiteks hommikusöögi ajal, koos toiduga või ilma.
Eakad patsiendid
Eakatel on olmesartaanmedoksomiili maksimaalne annus 20 mg üks kord päevas, sest puudub piisav kogemus suuremate annuste kasutamises selles vanusegrupis (vt 5.2).
Neerukahjustus
Kerge ja mõõduka neerukahjustusega (kreatiniini kliirens 20...60 ml/min) patsientidel on maksimaalne annus 20 mg olmesartaanmedoksomiili üks kord päevas, sest puudub piisav kogemus suuremate
annuste kasutamiseks sellel patsientide grupil. Olmesartaanmedoksomiili ei ole soovitatav kasutada raske neerukahjustusega patsientidel (kreatiniini kliirens <20 ml/min), sest puudub piisav kogemus
suuremate annuste kasutamiseks sellel patsientide grupil (vt 5.2).
Maksakahjustus
Olmesartaanmedoksomiili ei ole soovitatav kasutada maksakahjustusega patsientidel, sest puudub piisav kogemus suuremate annuste kasutamiseks sellel patsientide grupil (vt 4.4, 5.2).
Lapsed ja noorukid
Olmesartaanmedoksomiili ohutust ja efektiivsust lastel ja alla 18-aastastel noorukitel ei ole piisavalt uuritud.

4.3 Vastunäidustused
Ülitundlikkus toimeaine või mõne MESAR tabletis sisalduva abiaine suhtes (vt 6.1).
Raseduse teine ja kolmas trimester (vt 4.6).
Imetamine (vt 4.6).
Sapipais (vt 5.2).

4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel
Veremahu langus:
Sümptomaatiline hüpotensioon võib tekkida (eriti esimese annuse järgselt) patsientidel, kellel on veremaht ja/või naatriumisisaldus vähenenud jõulise diureetikumravi, toiduga saadava soola vähenemise, kõhulahtisuse või oksendamise tõttu. Sellised seisundid tuleks kõrvaldada enne olmesartaanmedoksomiili manustamist.
Muud seisundid, millega kaasneb reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi stimulatsioon:
Patsientidel, kelle veresoonkonna toonus ja neerufunktsioon sõltuvad põhiliselt reniin-angiotensiinaldosterooni süsteemi toimimisest (s.o südame paispuudulikkusega või neeruhaigusega, sh neeruarteri
stenoosiga patsiendid), on ravi teiste seda süsteemi mõjutavate ravimitega seostatud ägeda hüpotensiooni, asoteemia, oliguuria või harva ägeda neerupuudulikkuse tekkega. Sarnaste toimete
tekke võimalikkust ei saa välistada angiotensiin II retseptori antagonistidega.
Renovaskulaarne hüpertensioon:
Raske hüpotensiooni ja neerupuudulikkuse risk on suurenenud kahepoolse neeruarterite stenoosiga või ühte töötavat neeru varustava neeruarteri stenoosiga patsientidel, keda ravitakse reniin-angiotensiinaldosterooni süsteemi mõjutavate ravimitega.
Neerukahjustus ja neeru transplantatsioon:
Olmesartaanmedoksomiili kasutamisel neerufunktsiooni kahjustusega patsientidel on soovitatav perioodiliselt jälgida kaaliumi ja kreatiniini tasemeid. Olmesartaanmedoksomiili ei ole soovitatav
kasutada raske neerukahjustusega patsientidel (kreatiniini kliirens <20 ml/min), sest puudub piisav kogemus suuremate annuste kasutamiseks sellel patsientide grupil (vt 4.2, 5.2). Puuduvad kogemused
olmesartaanmedoksomiili kasutamiseks hiljutise neerutransplantaadiga patsientidel või lõppstaadiumis neerupuudulikkusega patsientidel (s.o kretiniini kliirensiga <12 ml/min).
Maksakahjustus:
Praegu on vähe kogemusi kerge või mõõduka maksakahjustusega patsientide ravis ja puuduvad kogemused raske maksakahjustusega patsientidega, seetõttu ei ole soovitatav nendel
patsiendigruppidel olmesartaanmedoksomiili kasutada (vt 4.2, 5.2).
Hüperkaleemia:
Olmesartaanmedoksomiiliga ravi ajal, nagu ka teiste angiotensiin II antagonistide ja AKE inhibiitorite puhul, võib tekkida hüperkaleemia, eriti olemasoleva neerukahjustuse ja/või südamepuudulikkuse
korral (vt 4.5). Riskirühma patsientidel on soovitatav seerumi kaaliumi taseme pidev jälgimine.
Liitium:
Nagu ka teiste angiotensiin II antagonistide puhul, ei ole soovitatav kombineerida liitiumi ja olmesartaanmedoksomiili (vt 4.5).
Aordi- või mitraalklapi stenoos; obstruktiivne kardiomüopaatia:
Nagu ka teiste vasodilataatorite puhul, on aordi- või mitraalklapi stenoosiga või obstruktiivse hüpertroofilise kardiomüopaatiaga patsientide puhul vajalik eriline ettevaatus.
Primaarne aldosteronism:
Primaarse aldosteronismiga patsiendid ei reageeri sageli antihüpertensiivsetele ravimitele, mis toimivad reniin-angiotensiin süsteemi inhibeerimise kaudu. Seetõttu ei ole soovitatav neil patsientidel
olmesartaanmedoksomiili kasutada.
Etnilised erinevused:
Nagu ka teiste angiotensiin II antagonistide puhul, on olmesartaanmedoksomiili toime mustanahalistel patsientidel mõnevõrra väiksem kui valgetel. Põhjuseks on tõenäoliselt see, et madala reniinitaseme
levimus hüpertensiooniga mustanahaliste populatsioonis on suurem.
Muu:
Nagu ükskõik millise antihüpertensiivse ravimi puhul, võib vererõhu liigne langetamine südame isheemiatõve või ajuveresoonkonna isheemilise haigusega patsientidel põhjustada müokardiinfarkti
või insulti.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed
Teiste ravimite toime olmesartaanmedoksomiilile:
Kaaliumilisandid ja kaaliumi säästvad diureetikumid:
Põhinedes kogemusel teiste reniin-angiotensiini süsteemi mõjutavate ravimitega, võib samaaegne kaaliumi säästvate diureetikumide, kaaliumilisandite, kaaliumi sisaldavate soolaasendajate ja teiste
seerumi kaaliumitaset tõsta võivate ravimite (nt hepariin) kasutamine viia seerumi kaaliumisisalduse suurenemiseni. Seetõttu ei ole selline koosmanustamine soovitatav.
Muud antihüpertensiivsed ravimid:
Olmesartaanmedoksomiili vererõhku alandavat toimet võib suurendada teiste antihüpertensiivsete ravimite samaaegse manustamisega.
Mittesteroidsed põletikuvastased ained (MSPVA):
MSPVA-d (kaasa arvatud atsetüülsalitsüülhape doosides >3 g/päevas ja COX-2 inhibiitorid) ja angiotensiin II retseptori antagonistid võivad toimida sünergistlikult, vähendades
glomerulaarfiltratsiooni. Samaaegsel MSPVA-de ja angiotensiin II retseptori antagonistide kasutamisel on risk ägeda neerupuudulikkuse tekkeks. Soovitatav on neerufunktsiooni jälgimine ravi
alguses ja patsiendi regulaarne vedeliku asendamine. Lisaks võib samaaegne ravi vähendada angiotensiin II retseptori antagonistide antihüpertensiivset toimet, mis viib nende efektiivsuse osalise
kadumiseni.
Muud ravimid:
Pärast antatsiidi manustamist (alumiiniummagneesiumhüdroksiid), ilmnes olmesartaanmedoksomiili biosaadavuse vähene langus.
Olmesartaanmedoksomiili toime teistele ravimitele:
Liitium:
Teatatud on pöörduvast seerumi liitiumi kontsentratsiooni ja toksilisuse tõusust liitiumi ja angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitorite ja angiotensiin II antagonistide samaaegsel
kasutamisel. Seetõttu ei ole olmesartaanmedoksomiili ja liitiumi kombineeritud manustamine soovitatav (vt 4.4). Kui sellise kombinatsiooni kasutamine osutub vajalikuks, on soovitatav hoolikalt
jälgida liitiumi kontsentratsiooni seerumis.
Teised ravimid:
Spetsiifilistes kliinilistes uuringutes tervetel vabatahtlikel on uuritud selliseid ravimeid nagu varfariin, digoksiin, antatsiid (magneesiumalumiiniumhüdroksiid), hüdroklorotiasiid ja pravastatiin. Kliiniliselt
olulisi vastastikuseid toimeid ei täheldatud ja olmesartaanmedoksomiil ise ei avaldanud olulist toimet varfariini farmakokineetilistele ega farmakodünaamilistele omadustele ega digoksiini
farmakokineetilistele omadustele.
Olmesartaanil ei olnud in vitro kliiniliselt olulist inhibeerivat toimet inimese tsütokroom P450 ensüümidele 1A1/2, 2A6, 2C8/9, 2C19, 2D6, 2E1 ja 3A4, ning see ei avaldanud üldse või avaldas
minimaalset indutseerivat toimet roti tsütokroom P450 aktiivsusele. Seetõttu ei viidud läbi in vivo koostoime uuringuid ensüüm tsütokroom P450 tuntud inhibiitorite ja indutseerijatega ning pole oodata
kliiniliselt olulisi koostoimeid olmesartaani ja ülalmainitud tsütokroom P450 ensüümide abil metaboliseeruvate ravimite vahel.

4.6 Rasedus ja imetamine
Kasutamine raseduse ajal (vt 4.3):
Puudub kogemus olmesartaanmedoksomiili kasutamisest rasedatel naistel. Siiski on andmeid, et otseselt reniin-angiotensiini süsteemi toimivad ravimid põhjustavad raseduse teisel ja kolmandal
trimestril kasutatuna loote ja vastsündinu kahjustusi (hüpotensioon, neerufunktsiooni häired, oliguuria ja/või anuuria, oligohüdramnion, kolju hüpoplaasia, emakasisene kasvupeetus, kopsude hüpoplaasia,
näo arengu häired, jäsemete kontraktuurid) või isegi surma.
Seega on olmesartaanmedoksomiili nagu iga selle klassi ravimi manustamine vastunäidustatud raseduse teisel ja kolmandal trimestril. Lisaks ei tohi olmesartaanmedoksomiili kasutada raseduse
esimesel trimestril. Kui naine rasestub ravi ajal, siis tuleb olmesartaanmedoksomiiliga ravi katkestada nii ruttu kui võimalik.
Kasutamine imetamise ajal (vt 4.3):
Olmesartaan eritub lakteerivate rottide piima, kuid ei ole teada, kas olmesartaan eritub inimese rinnapiima. Emad ei tohi olmesartaani kasutamise korral rinnaga toita.

4.7 Toime reaktsioonikiirusele
MESAR-tablettide toimet autojuhtimise võimele ei ole eraldi uuritud. Liiklusvahendite juhtimisel või mehhanismide käsitsemisel tuleb arvestada, et vahel võib antihüpertensiivset ravi saaval patsiendil
tekkida pearinglus või väsimus.

4.8 Kõrvaltoimed
Topeltpimedates platseebokontrollitud monoteraapia uuringutes oli ravi ajal ilmnenud kõrvaltoimete üldine esinemissagedus 42,4% olmesartaanmedoksomiili ja 40,9% platseebo puhul. Pikaajalise
(kaheaastase) ravi korral katkestas kõrvaltoimete tõttu ravi 3,7% patsientidest, kui olmesartaanmedksomiili kasutati annuses 10...20 mg üks kord päevas.
Platseebokontrollitud monoteraapia uuringutes oli ainus kindlalt ravimiga seostatud kõrvaltoime pearinglus (sagedus 2,5% olmesartaanmedoksomiili ja 0,9% platseebo puhul).
Alljärgnevalt on toodud olmesartaanmedoksomiiliga teostatud kliiniliste uuringute käigus teatatud kõrvaltoimed, sõltumata nende põhjuslikust seosest või vastavast esinemissagedusest platseebogrupis.
Sagedusi defineeritakse järgmiselt: sage (=1/100, <1/10); aeg-ajalt (=1/1000, <1/100); harva (=1/10 000, <1/1000), väga harva (<1/10 000).
Järgmises loetelus on toodud kõik sageli esinenud kõrvaltoimed ning muud potentsiaalselt kliiniliselt olulised kõrvaltoimed.
Kesknärvisüsteemi häired:
Sage: pearinglus.
Aeg-ajalt: vertiigo.
Südame- ja vaskulaarsed häired:
Harva: hüpotensioon.
Müo/endo/perikardiaalsed häired ja südameklapi kahjustused:
Aeg-ajalt: stenokardia.
Respiratoorsed häired:
Sage: bronhiit, köha, farüngiit, riniit.
Seedetrakti häired:
Sage: kõhuvalu, kõhulahtisus, düspepsia, gastroenteriit, iiveldus.
Naha ja nahaaluskoe kahjustused:
Aeg-ajalt: lööve.
Et teiste angiotensiin II antagonistide puhul on väga harva kirjeldatud angioödeemi, on võimalik selle kõrvaltoime väga harv esinemine ka olmesartaanmedoksomiili puhul.
Skeleti-lihassüsteemi kahjustused:
Sage: artriit, seljavalu, luuvalu.
Kuseteede häired:
Sage: hematuuria, kuseteede infektsioon.
Üldised häired:
Sage: valu rinnus, väsimus, gripitaolised sümptomid, perifeersed tursed, valu.
Laboratoorsed näitajad:
Platseebokontrolliga monoteraapia uuringutes oli olmesartaanmedoksomiili puhul platseeboga võrreldes mõnevõrra suurenenud hüpertriglütserideemia sagedus (2,0% vs 1,1%) ja tõusnud
kreatiinfosfokinaasi tase (1,3% vs 0,7%).
Kõigis olmesartaanmedoksomiili kliinilistes uuringutes kokku (kaasa arvatud platseebokontrollita uuringud) esinesid järgmised laboratoorsete näitajate ebasoovitavad muutused:
Ainevahetus- ja toitumishäired:
Sage: tõusnud kreatiinfosfokinaas, hüpertriglütserideemia, hüperurikeemia.
Harva: hüperkaleemia.
Maksa ja sapiteede häired:
Sage: maksaensüümide taseme tõus.

4.9 Üleannustamine
Andmed üleannustamise kohta inimesel on piiratud. Kõige tõenäolisem üleannustamise tagajärg on hüpotensioon. Üleannustamise korral tuleb patsienti hoolikalt jälgida, ravi peaks olema
sümptomaatiline ja toetav.
Puuduvad andmed olmesartaani dialüüsitavuse kohta.

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline grupp: angiotensiin II antagonistid,

ATC-kood: CO9CA08.

Olmesartaanmedoksomiil on tugevatoimeline, suu kaudu manustatav selektiivne angiotensiin II retseptori (tüüp AT1) antagonist. Eeldatavalt blokeerib see kõik angiotensiini vahendatud toimed AT1
retseptoril sõltumata angiotensiin II allikast või sünteesiteest. Angiotensiin II (AT1) retseptori selektiivne antagonism viib plasma reniinitaseme ning angiotensiin I ja II tasemete suurenemiseni,
ning aldosteroonitaseme mõningase vähenemiseni plasmas.
Angiotensiin II on reniin-angiotensiin-aldosterooni süsteemi peamine vasoaktiivne hormoon, millel on oluline roll hüpertensiooni patogeneesis tüüp 1 (AT1) retseptori vahendusel.
Hüpertensiooni korral tekitab olmesartaanmedoksomiil annusest sõltuva ja kauakestva arteriaalse vererõhu languse. Siiani puuduvad tõendid esimese annuse järgse hüpotensiooni tekkimisest,
tahhüfülaksiast pikaajalise ravi käigus ega tagasilöögi efektina tekkinud vererõhu tõusust pärast ravi katkestamist.
Olmesartaanmedoksomiili annustamine üks kord päevas annab tõhusa ja ühtlase vererõhu languse 24 tunniks. Sama päevase koguannuse juures andis üks kord päevas manustamine sarnase vererõhu
languse nagu kaks korda päevas manustamine.
Pideva raviga saavutatakse maksimaalne vererõhu langus 8 nädalaks pärast ravi alustamist, kuigi oluline/märgatav osa vererõhku langetavast toimest ilmneb juba pärast 2-nädalast ravi. Koos
hüdroklorotiasiidiga on vereõhku alandav toime aditiivne ja koosmanustamist talutakse hästi.
Olmesartaani mõju suremusele ja haigestumusele ei ole veel teada.

5.2 Farmakokineetilised omadused
Imendumine ja jaotumine
Olmesartaanmedoksomiil on eelravim. Seedetraktist imendumise kestel muudetakse see soole limaskestas ja portaalveres esteraaside toimel kiiresti farmakoloogiliselt aktiivseks metaboliidiks –
olmesartaaniks.
Plasmas või ekskreetides ei ole tuvastatud intaktset olmesartaanmedoksomiili või intaktset külgahela medoksomiilrühma. Olmesartaani keskmine absoluutne biosaadavus tabletivormist oli 25,6%.
Olmesartaani keskmine maksimaalne kontsentratsioon plasmas (Cmax) saabub umbes 2 tunni jooksul pärast olmesartaanmedoksomiili suukaudset manustamist ja olmesartaani plasmakontsentratsioonid
suurenevad lineaarselt, kui manustatakse suurenevaid ühekordseid suukaudseid annuseid kuni ligikaudu 80 mg.
Toidu mõju olmesartaani biosaadavusele oli minimaalne ja seetõttu võib olmesartaanmedoksomiili manustada koos toiduga või ilma.
Olmesartaani farmakokineetikas ei ole täheldatud kliiniliselt olulisi erinevusi sugude vahel.
Olmesartaan seondub ulatuslikult plasmavalkudega (99,7%), kuid võimalus seondumiskohalt tõrjumise tõttu tekkivateks kliiniliselt olulisteks koostoimeteks teiste samaaegselt manustatavate
ulatuslikult plasmavalkudele seonduvate ravimitega on madal (mida kinnitab kliiniliselt oluliste vastastikuste mõjude puudumine varfariiniga). Olmesartaani seondumine vererakkudele on ebaoluline.
Keskmine jaotusruumala pärast intravenoosset annustamist on madal (16...29 L).
Metabolism ja eritumine
Plasma üldkliirens oli üldjuhul 1,3 L/t (CV, 19%) ning see oli suhteliselt aeglane võrreldes maksa verevooluga (ca 30 L/t). Pärast 14C-märgistatud olmesartaanmedoksomiili ühekordset suukaudset
manustamist eritus 10...16% manustatud radioaktiivsusest uriiniga (suur enamus 24 t jooksul annuse manustamisest) ja ülejäänud osa määratud radioaktiivsusest eritus väljaheitega. Lähtudes süsteemsest
saadavusest 25,6%, võib arvutada, et imendunud olmesartaan viiakse välja nii renaalse ekskretsiooni teel (umbes 40%) kui ka hepatobiliaarselt (umbes 60%). Kogu määratud radioaktiivsus tuvastati
olmesartaanina. Ühtegi teist olulist metaboliiti ei leitud. Olmesartaani entero-hepaatiline tsirkulatsioon on minimaalne. Ei suur osa olmesartaani eritatakse sapiga, on vastunäidustatud selle kasutamine
sapisulguse korral (vt 4.3).
Olmesartaani terminaalne eritumise poolväärtusaeg pärast mitmekordset suukaudset manustamist varieerus 10 ja 15 tunni vahel. Püsiseisund saabus mõne esimese annuse järgselt ja pärast 14-päevast
pidevat manustamist ei täheldatud edasist akumulatsiooni. Renaalne kliirens oli 0,5...0,7 L/t ja oli annusest sõltumatu.
Farmakokineetika patsientide erirühmades
Eakad:
Hüpertensiivsetel patsientidel on püsiseisundi tingimustes AUC (kontsentratsioonikõvera alune pindala) tõusnud noorema eagrupiga võrreldes 35% eakatel patsientidel (65...75 aastat vanad) ja 44%
väga eakatel patsientidel (=75 aasta vanad) (vt 4.2).
Neerukahjustus:
Neerukahjustusega patsientidel oli võrreldes tervete kontrollgrupi isikutega AUC tõusnud 62%, 82% ja 179% patsientidel, kellel oli vastavalt kerge, mõõdukas ja raske neerukahjustus (vt 4.2 ja 4.4).
Maksakahjustus:
Pärast ühekordset suukaudset manustamist olid olmesartaani AUC väärtused 6% ja 65% kõrgemad vastavalt kerge ja mõõduka maksakahjustusega patsientidel võrreldes neile vastavate tervete
kontrollisikutega. Olmesartaani seondumata fraktsioon 2 tundi pärast annuse võtmist oli tervetel uuritavatel, kerge maksakahjustusega patsientidel ja mõõduka maksakahjustusega patsientidel
vastavalt 0,26%, 0,34% ja 0,41%. Olmesartaanmedoksomiili ei ole hinnatud raske maksapuudulikkusega patsientidel (vt 4.2 ja 4.4).

5.3 Prekliinilised ohutusandmed
Kroonilise toksilisuse uuringutes rottidel ja koertel olid olmesartaanmedoksomiilil teistele AT1 retseptori antagonistidele ja AKE inhibiitoritele sarnased toimed: tõusnud vere uurea (BUN) ja
kreatiniini tase (AT1 retseptori blokeerimisest tulenevate neeru funktsionaalsete muutuste tõttu); südame kaalu langus; punavere näitajate langus (erütrotsüüdid, hemoglobiin, hematokrit);
histoloogilised viited neerukahjustusele (regeneratiivsed lesioonid neeru epiteelis, basaalmembraani paksenemine, tuubulite dilatatsioon). Need olmesartaanmedoksomiili farmakoloogilisest toimest
tingitud ebasoovitavad nähud on ilmnenud ka teiste AT1 retseptori antagonistide ja AKE inhibiitorite prekliinilistes uuringutes ja neid saab vähendada samaaegse naatriumkloriidi manustamisega suu
kaudu.
Mõlemal liigil ilmnes suurenenud plasma reniini aktiivsus ja neeru jukstaglomerulaarsete rakkude hüpertroofia/hüperplaasia. Nendel muutustel, mis on tüüpilised AKE inhibiitorite klassile ja teistele
AT1 retseptori antagonistidele, ei näi olevat mingit kliinilist tähtsust.
Sarnaselt teistele AT1 retseptori antagonistidele suurendas olmesartaan in vitro rakukultuurides kromosoomis katkemiste teket. Selliseid toimeid ei ilmnenud mitmetes in vivo uuringutes, kus kasutati
olmesartaanmedoksomiili väga suurtes annustes (2000 mg/kg kohta). Võrdlevate genotoksilisuse katsete üldised andmed näitavad, et on väga ebatõenäoline, et olmesartaan omaks kliinilistes
tingimustes kasutades mingisuguseid genotoksilisi toimeid.
Olmesartaanmedoksomiil ei olnud kartsinogeenne ei rottidele kaheaastase uuringu käigus ega hiirtele kahe kuuekuulise uuringu käigus, kus kasutati transgeenseid mudeleid.
Rottide reproduktiivsusuuringus ei mõjutanud olmesartaanmedoksomiil viljakust ja puudusid tõendid teratogeense toime kohta. Sarnaselt teistele angiotensiin II antagonistidele oli ekspositsiooni järel
olmesartaanmedoksomiilile järglaste elulemus vähenenud ning pärast emasloomade ekspositsiooni tiinuse hilises järgus või laktatsiooni ajal ilmnes neeruvaagna dilatatsioon. Sarnaselt teistele
antihüpertensiivsetele ühenditele on näidatud, et olmesartaanmedoksomiil on tiinetele küülikutele toksilisem kui tiinetele rottidele, siiski ei olnud viiteid lootetoksilisusele.

6.1 Abiainete loetelu
Tableti sisu
mikrokristalne tselluloos
laktoosmonohüdraat
hüdroksüpropüültselluloos
magneesiumstearaat
Tableti kate
titaandioksiid (E 171)
talk
hüpromelloos

6.2 Sobimatus
Ei ole kohaldatav.

6.3 Kõlblikkusaeg
3 aastat.

6.4 Säilitamise eritingimused
Säilitamise eritingimusi ei ole.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu
Lamineeritud polüamiid/alumiinium/polüvinüülkloriid // alumiiniumist blisterpakend.
Kilekattega tabletid, 14 tk, 28 tk, 56 tk või 98 tk pakendis.
Kõik pakendi suurused ei pruugi olla müügil.

6.6 Kasutamise, käsitsemise ja hävitamise juhend
Erinõuded puuduvad.
Müügiloa hoidja:
BERLIN-CHEMIE AG, Glienicker Weg 125, 12489 Berlin, Saksamaa
Müügiloa nr:
MESAR 10 mg: 424603
MESAR 20 mg: 424703
MESAR 40 mg: 424803
Esmase müügiloa/müügiloa uuendamise kuupäev:
5. detsember 2003
SPC sisestamise kuupäev:
17.11.2004
Küsi apteekrilt