CORYOL 25MG TBL 25MG N30

Retseptiravim

5,18 €


Piirhind €5.18

Haigekassa 50% soodustusega €3.84

Haigekassa 75% soodustusega €3.17

Haigekassa 90% soodustusega €2.77

Haigekassa 100% soodustusega -


Ava ravimi infoleht

Toimeaine / Koostis
Carvedilolum
Toimeaine kogus
25 MG
Ravimivorm / pakend
TBL
Kogus pakendis
N30

ATC Kood:
C07AG02
INN:
Carvedilolum
Preparaadi Farmakoterapeutiline grupp:
BEETA-BLOKAATORID

1. CORYOL
KRKA, d.d., Novo mesto

2. Tablett sisaldab 6,25 mg, 12,5 mg või 25 mg karvedilooli.

3. Tablett

4. Näidustused. Arteriaalne hüpertensioon. Stabiilne stenokardia. Täiendava ravimina südame paispuudulikkuse korral.
Annustamine. Toimeaine imendumise aeglustamiseks ja ortostaatilise efekti vähendamiseks tuleks CORYOLi manustada pärast sööki.
Annustamine peab olema individuaalne. Ravi alustatakse väiksemate annustega, mida seejärel suurendatakse järk-järgult 7...14-päevaste intervallidega senikaua, kuni saavutatakse optimaalne ravitulemus. Pärast esimese annuse manustamist ning iga kord pärast annuse suurendamist on võimaliku hüpotensiooni välistamiseks soovitatav mõõta patsiendil vererõhku üks tund pärast annuse manustamist.
Ravi CORYOLiga tuleb katkestada samuti järk-järguliselt, 1...2 nädala jooksul.
Kui ravi katkeb pikemaks ajaks kui kaheks nädalaks, tuleb seda alustada uuesti minimaalsest annusest.
Hüpertensioon. CORYOLi algannus on kas 12,5 mg hommikul pärast hommikusööki või 6,25 mg CORYOLi kaks korda ööpäevas (manustatuna hommikul ja õhtul). 2 päeva pärast ravi algust võib preparaadi annust suurendada 25 mg-ni hommikul (üks 25 mg tablett) või 12,5 mg-ni kaks korda ööpäevas. 14-päevase ravi järel võib annust veelgi suurendada – annuseni 25 mg CORYOLi 2 korda ööpäevas.
Hüpertensiooni raviks kasutatav CORYOLi koguannus ei tohiks olla suurem kui 25 mg kaks korda ööpäevas.
Krooniline stabiilne stenokardia. CORYOLi algannus on 12,5 mg kaks korda ööpäevas, manustatuna pärast sööki. 2 päeva pärast ravi algust võib preparaadi annust suurendada 25 mg-ni 2 korda ööpäevas. Kui 14-päevase ravi järgselt osutub ka see annus ebaefektiivseks ning patsient talub preparaati hästi, võib annuse tõsta 50 mg-ni kaks korda ööpäevas. Kroonilise stabiilse stenokardia raviks kasutatav CORYOLi lubatud maksimaalne koguannus on 50 mg kaks korda ööpäevas. Vanematel kui 70-aastastel patsientidel ei tohi aga maksimaalne annus ületada 25 mg kaks korda ööpäevas.
Täiendava ravimina kongestiivse südamepuudulikkuse korral. Annused peavad olema kohaldatud individuaalselt. Patsiendi individuaalse vajaduse määramisel tuleb patsiendi seisundit pidevalt jälgida.
Samaaegsel südameglükosiidi, diureetikumi või AKE inhibiitori kasutamisel tuleb nende ravimite annused enne karvedilooli kasutamise alustamist stabiliseerida.
Soovitatav annus ravi alustamisel on 3,125 mg 2 korda ööpäevas esimese kahe nädala jooksul. Kui annus on talutav, suurendatakse annust 2-nädalaste intervallidega järk-järgult kuni 6,25 mg 2 korda ööpäevas, seejärel 12,5 mg 2 korda ööpäevas ja seejärel 25 mg 2 korda ööpäevas. Maksimaalne soovitatav annus patsiendil kehakaaluga kuni 85 kg on 25 mg 2 korda ööpäevas ja üle 85 kg kehakaaluga 50 mg 2 korda ööpäevas.
Enne iga annuse suurendamist tuleb hinnata patsiendi seisundit (südamepuudulikkuse süvenemine või vasodilatsioon).
Südamepuudulikkuse süvenemise või vedeliku retentsiooni korral tuleb manustada diureetikume. Mõnikord võib osutuda vajalikuks karvedilooli annuse vähendamine või ravi ajutine katkestamine.
Kui ravi katkestatakse rohkem kui kaheks nädalaks, on soovitatav annus ravi jätkamiseks 3,125 mg 2 korda ööpäevas, seejärel suurendatakse annust eelpool toodud soovituste järgi.
Vasodilatsiooni nähud võivad taanduda juba diureetikumide annuse vähendamisel. Kui sümptomid püsivad, võib vähendada AKE inhibiitori annust (kui antud ravimit kasutatakse), seejärel tuleb vajadusel vähendada karvedilooli annust. Sellisel juhul ei tohi karvedilooli annust enne suurendada, kui südamepuudulikkuse ägenemine ja vasodilatsioon on stabiliseerunud.
Annuste kohandamine. Eakatel patsientidel soovitatakse kasutada väiksemat algannust: hüpertensiooni raviks 6,25 mg ööpäevas ja stabiilse stenokardia raviks 6,25 mg kaks korda ööpäevas; südamepuudulikkusega patsientidel soovitatakse nii hüpertensiooni kui ka stabiilse stenokardia raviks 3,125 mg 2 korda ööpäevas.
Vahelejäänud annus. Vahelejäänud annus tuleb manustada niipea kui see on võimalik. Kui aga kätte on jõudnud juba peaaegu järgmise annuse manustamise aeg, peaks patsient loobuma vahelejäänud annusest ning manustama õigel ajal ainult järgmise annuse.
Vastunäidustused. Ülitundlikkus karvedilooli või preparaadi abiainete suhtes, bronhiaalastma või krooniline obstruktiivne kopsuhaigus, ebastabiilne südamepuudulikkus või raske südamepuudulikkus (NYHA klassifikatsiooni järgi IV klassi dekompenseeritud südamepuudulikkus, mille korral on vajalik intravenoosne inotroopne ravi), pulmonaalhüpertensioon, cor pulmonale ja kardiogeenne šokk. CORYOLi ei tohi manustada raske bradükardiaga patsientidele (südame löögisagedus alla 50 korra minutis puhkeolekus), siinussõlme sündroomi korral, ega samuti teise või kolmanda astme atrioventrikulaarse blokaadi korral (välja arvatud juhud, kui on paigaldatud permanente kardiostimulaator). CORYOL ei ole soovitatav raske maksapuudulikkuse korral.
Hoiatused. Hüpotensioon. Ravimit ei soovitata kasutada madala vererõhuga patsientidel.
Ortostaatiline hüpotensioon. CORYOL-ravi alustamisel ning annuste suurendamisel võib tekkida ortostaatiline hüpotensioon, mis väljendub pearingluse ja vertiigona ning mõnikord isegi minestusena. Suurema riskiga on südamepuudulikkusega patsiendid, eakad patsiendid ning need, kes tarvitavad samaaegselt teisi hüpertensioonivastaseid ravimeid või diureetikume. Nimetatud toimet on võimalik vältida, kui ravi alustatakse karvedilooli väiksemate annustega, annuseid suurendatakse sobiva säilitusannuseni ettevaatlikult ning ravimit manustatakse pärast sööki. Patsiente tuleb informeerida sellest, kuidas vältida ortostaasinähtude tekkimist (ettevaatlik püstitõusmine, vertiigo tekkimisel istumine või pikali heitmine jne). Eakatel patsientidel on soovitatav alustada ravi väiksemate annustega (vt Annustamine).
Ravi järsk katkestamine. Kui ravi CORYOLiga (nagu ka teiste ß-blokaatoritega) katkestatakse järsult, võivad tekkida higistamine, tahhükardia, hingeldus ning stenokardia süvenemine. Suurem risk esineb stenokardiaga patsientidel, keda ohustab isegi müokardiinfarkti tekkimine. Seega tuleb annuseid järk-järguliselt vähendada 1...2 nädala jooksul.
Kui ravi katkestatakse pikemaks ajaks kui kaheks nädalaks, tuleb seda alustada uuesti minimaalsest annusest.
Südamepuudulikkus. Kerge või mõõduka südamepuudulikkusega patsiendid võivad CORYOLi kasutada juhul, kui nimetatud haigus on piisavalt kontrollitud südameglükosiidide ja/või diureetikumraviga. Ravikuuri alustamisel CORYOLiga või annuste suurendamisel võib südamepuudulikkus süveneda. Seda efekti on võimalik vältida CORYOLi ettevaatliku annustamisega: ravi tuleb alustada poolega tavalisest annusest (3,125 mg kaks korda ööpäevas). Kui südamepuudulikkus süveneb, tuleb suurendada diureetikumide annust, vähendada CORYOLi annust või CORYOL-ravi ajutiselt katkestada. Kliinilise seisundi stabiliseerumisel võib annuseid uuesti suurendada.
Kuna südamepuudulikkuse ja raske hüpotensiooniga, südame isheemiatõvega, difuussete veresoontehaigustega ja/või neerupuudulikkusega patsientidel võib (harva) halveneda neerufunktsioon, tuleb neid patsiente jälgida. Ravi katkestamisel neerufunktsioon normaliseerub.
Suhkurtõbi ja hüpertüreoidism. ß-blokaatorid aeglustavad südame löögisagedust ning seetõttu võivad nad diabeeti põdevatel patsientidel maskeerida hüpoglükeemiat ning kilpnäärmehaigustega patsientidel türeotoksikoosi. Südamepuudulikkusega patsientidel võib veresuhkru väärtus suureneda või väheneda.
Üldanesteesia. Üldanesteesia tegemisel patsientidel, kes saavad ravi ß-blokaatoritega on oluline kasutada võimalikult nõrga inotroopse toimega narkootilisi aineid või katkestada eelnevalt CORYOL-ravi (järk-järguliselt!).
Maksakahjustus. Üksikjuhtudel võib CORYOL põhjustada maksakahjustust. Kui kliiniliste nähtude alusel tekib kahtlus maksakahjustuse olemasolule, tuleb kontrollida maksafunktsiooni näitajaid. Maksapuudulikkuse olemasolul peab patsient CORYOLi kasutamise lõpetama. Ravi katkestamise järgselt maksafunktsioon reeglina normaliseerub.
Krooniline obstruktiivne kopsuhaigus. Kuna ß-blokaatorid võivad tugevdada bronhide obstruktsiooni, ei tohi kroonilist kopsuhaigust põdevad patsiendid neid ravimeid reeglina kasutada. Äärmisel juhul, kui ravi teiste preparaatidega on osutunud ebapiisavaks, võib CORYOLi kasutada kergekujulise kopsuhaigusega patsientidel. Sellest hoolimata on vajalik patsiendi hoolikas jälgimine. Neil patsientidel on väga tähtis kasutada CORYOLi minimaalses toimivas annuses. Hingamisteede obstruktsiooni sümptomite tekkimisel tuleb ravi CORYOLiga koheselt katkestada.
Teised ettevaatust nõudvad olukorrad. ß-blokaatorid võivad süvendada haigusseisundit perifeersete arterite angiopaatia, psoriaasi ja anafülaktiliste reaktsioonide korral ning nõrgendada reaktsiooni allergiatestidele.
ß-blokaatorid võivad süvendada Prinzmetali tüüpi stenokardiat.
Ettevaatus on vajalik raske metaboolse atsidoosi korral.
Feokromotsütoomiga patsiendid tohivad ß-adrenoblokaatoreid kasutada ainult juhul, kui neil on eelnevalt alustatud ravi a-blokeerivate ainetega.
CORYOLi ohutust ja efektiivsust alla 18-aastastel patsientidel ei ole tõestatud, seetõttu ei ole preparaadi kasutamine pediaatrilises praktikas soovitatav.
Koostoimed. Patsiente tuleb teavitada, et ravi ajal ei tohiks alkohoolseid jooke tarvitada, kuna alkohol võib tugevdada CORYOLi toimeid.
CORYOLi ei tohi manustada patsientidele, keda ravitakse intravenoosselt verapamiili või diltiaseemiga, kuna nende ainete koostoimel võivad tekkida hüpotensioon ja bradükardia.
Mõningad antiarütmilised, narkootilised, hüpertensioonivastased preparaadid, teatud stenokardiaravimid ja teised ß-blokaatorid (näiteks silmatilkadena), katehoolamiinide taset langetavad ravimid (näiteks monoamiini oksüdaasi inhibiitorid, reserpiin) ning südameglükosiidid võivad tugevdada CORYOLi toimet. Seetõttu on nende ravimite ja CORYOLi samaaegsel kasutamisel vajalik ettevaatus.
Samaaegne ravi koos digoksiiniga võib põhjustada digoksiin kontsentratsiooni suurenemist (umbes 15% võrra).
CORYOLi farmakokineetika võib hälbida kui samaaegselt temaga kasutatakse preparaate, mis stimuleerivad või inhibeerivad maksaensüümide aktiivsust (CYP2D6); näiteks tsimetidiin suurendab karvedilooli kontsentratsiooni vereseerumis, rifampitsiin aga langetab seda.
Samaaegne kasutamine koos tungaltera alkaloididega tugevdab ravimi soovimatut toimet perifeersele vereringele.
CORYOL võib tugevdada hüpoglükeemiliste ravimite toimet ning maskeerida hüpoglükeemia tunnuseid. Seetõttu on soovitatav regulaarselt määrata veresuhkru taset.
Kui samaaegselt katkestatakse ravi CORYOLi ja klonidiiniga, tuleb esmalt lõpetada CORYOLi kasutamine ning klonidiinravi alles mõne päeva möödumisel.
Rasedus ja imetamine. Rasedus. Ei ole teada, kas karvediloolil esineb kahjulikke toimeid lootele. ß-adrenoretseptoreid blokeerivad ravimid läbivad platsentaarbarjääri ning võivad lootel põhjustada hüpotensiooni, bradükardiat ning hüpoglükeemiat.
Rasedad naised ei tohiks ravimit kasutada, välja arvatud erijuhtudel, kui võimalik ravist saadav kasu emale ületab võimalikud ohud lootele.
Imetamine. Kuna on võimalik, et karvedilool eritub rinnapiima, ei ole CORYOL-ravi ajal rinnaga toitmine soovitatav.
Toime reaktsioonikiirusele. Eeskätt ravi alguses ning preparaadi annuste kohandamisel võib esineda järsku vererõhu langust, mis võib põhjustada pearinglust. Seetõttu tuleb patsiente teavitada vajadusest hoiduda auto juhtimisest ja masinatega töötamisest kui neil esineb pearinglus.
Kõrvaltoimed. Karvedilooli kõrvaltoimed on tavaliselt kergekujulised ja ajutised. Mõningate kõrvaltoimete tekkimise ja ravimi kasutamise vahel ei ole kindlat põhjuslikku seost leitud. Mõningate kõrvaltoimete, nagu näiteks pearingluse, hüpotoonia, bradükardia ja nägemishäirete esinemissagedus sõltub annuse suurusest. Eelnimetatud kõrvaltoimed tekivad enamasti ravimi annuste suurendamisel, sagedamini kroonilise südamepuudulikkusega patsientidel ning on reeglina iseloomult ajutised.
Kardiovaskulaarsed kõrvaltoimed. Tekkida võivad bradükardia, ortostaatiline hüpotensioon, südame erutusjuhtehäired, palpitatsioonid, perifeersed tursed, jäsemete jahenemine, hüpotensioon ja minestus. Harva võib kliiniline seisund halveneda südamepuudulikkusega patsientidel (eelkõige annuste suurendamisel) ning väga harva stenokardiapatsientidel (ravi järsk katkestamine võib indutseerida müokardiinfarkti) aga ka vahelduva lonkamise ja Raynaud' sündroomiga patsientidel.
Kesknärvisüsteem. Tekkida võivad järgmised kõrvaltoimed: vertiigo või pearinglus, peavalu (eriti ravi alguses või annuste kohandamisel), somnolentsus, unetus, harva meeleolu või vaimse seisundi muutused. Karvedilooli kõige sagedamini esinevaks kõrvaltoimeks on pearinglus koos ortostaatilise hüpotensiooniga või ilma selleta (esineb ligikaudu 6% patsientidel).
Seedetrakti kõrvaltoimed. Karvedilool võib põhjustada suukuivust, söögiisu langust, iiveldust või kõhuvalu (kuni 2%), kergekujulist kõhulahtisust, oksendamist, kõhupuhitust ja harva kõhukinnisust. Harva on teatatud karvediloolist tingitud ajutisest maksakahjustusest. Kui biokeemilised analüüsid kinnitavad maksapuudulikkuse olemasolu, peab patsient CORYOLi kasutamise katkestama.
Respiratoorsed kõrvaltoimed. Mõnikord võivad tekkida hingeldus, bronhospasm (enamasti eelsoodumusega patsientidel) ning ninakinnisus.
Vereloome kõrvaltoimed. Üksikutel juhtudel on teatatud trombotsütopeenia ja leukopeenia esinemisest.
Kuse- ja suguteede kõrvaltoimed. ß-blokaatorid võivad harva põhjustada häireid urineerimisel ja potentsihäireid. Väga harva võib halveneda neerufunktsioon (tekkida võib neerupuudulikkus; vt. ka alalõik Hoiatused).
Ainevahetus ja endokriinnäärmed. Valdavalt suhkurtõvega patsientidel võivad tekkida hüperglükeemia (II tüübi korral) või hüpoglükeemia (peamiselt I tüübi korral). Suureneda võib triglütseriidide tase vereseerumis (1%), aga ka kolesterooli tase (harva).
Meeleorganid. Tekkida võivad nägemishäired, pisaraerituse vähenemine (eelkõige võib see häirida patsiente, kes kannavad kontaktläätsi) ning silmade ärritus.
Nahk. Vähem kui 1% karvedilooliga ravitud patsientidest on tekkinud ülitundlikkusreaktsioonid: sügelus, nahalööve ja nõgestõbi. Teiste ß-blokaatorite kasutamisel on üksikjuhtudel olnud teateid psoriaasi, alopeetsia, kuumahoogude ja eksfoliatiivse dermatiidi esinemise kohta.
Liikumisaparaat. Harva on teateid lihas-, luu- ja seljavalude kohta.
Muud kõrvaltoimed. Tekkida võivad nõrkus, kehakaalu suurenemine ning harva paresteesiad.
Üleannustamine. Üleannustamisel võivad tekkida eelkõige hüpotensioon (koos pearingluse ja vertiigoga, võimalik on samuti minestus) ning bradükardia. Tavaliselt piisab selle puhul ravimi annuste vähendamisest või ravi ajutisest katkestamisest.
Lisaks eelnevale võivad üleannustamise korral tekkida bronhospasm, mis väljendub hingeldusena, oksendamine, südamepuudulikkus, rasketel juhtudel kardiogeenne shokk, teadvushäired kuni koomani, generaliseerunud krambihood, südame erutusjuhtehäired ning südameseiskus.
Rakendada tuleb meetmeid preparaadi organismist elimineerimiseks. Patsiendi elulisi funktsioone tuleb hoolikalt jälgida haigla intensiivraviüksuses. Ravi on sümptomaatiline ja adrenoretseptorite agonistidega.
Võimalik ravi: südametegevuse ja vereringefunktsiooni toetamiseks ortsiprenaliin ja/või glükagoon, bradükardia korral atropiin ning vajadusel südame stimulatsioon; bronhospasmi korral ß2-sümpatomimeetikumid, perifeerse vasodilatatsiooni korral noradrenaliin või norfenefriin ning krampide esinemisel diasepaam.
Ravi kestus sõltub intoksikatsiooni sügavusest. Raske intoksikatsiooni korral võib karvedilooli eliminatsiooniaeg olla pikenenud. Patsient peab põhjaliku jälgimise tingimustesse jääma kuni seisundi stabiliseerumiseni.
5.
Karvedilool
INN. Carvedilolum
ATC-kood. C07AG02

Farmakodünaamika. Karvedilool on vasodilatoorse toimega, antioksüdatiivsete omadustega mitteselektiivne beeta-adrenoblokaator. Karvedilool on ratseemiline segu, mille enantiomeeridel on erinev toime ja erinev metabolism. S(-) enantiomeer avaldab alfa- ja ß-adrenoretseptoreid blokeerivat toimet, samas kui R(+) enantiomeer avaldab ainult a-adrenoretseptoreid blokeerivat toimet. Mittekardioselektiivse ß-adrenoretseptoreid blokeeriva toime kaudu alandab ta vererõhku, südame löögisagedust ning südame väljutusmahtu. CORYOL alandab rõhku kopsuarteris ning paremas kojas. Blokeerides a1-adrenoretseptoreid põhjustab ravim perifeersete veresoonte vasodilatatsiooni ning vähendab seega süsteemset vaskulaarset resistentsust. Eelnimetatud toimete tulemusena toetab preparaat südamelihast ning hoiab ära stenokardiahoogusid. Südamepuudulikkusega patsientidel suurendab karvedilool vasaku vatsakese väljutusfraktsiooni. CORYOLil ei ole olulist sümpatomimeetilist toimet.
Kõige tugevamalt on ravimi toime vererõhule ja südame löögisagedusele väljendunud 1...2 tundi pärast manustamist.
Normaalse neerufunktsiooniga hüpertensiivsetel patsientidel vähendab CORYOL neerude vaskulaarset resistentsust ilma glomerulaarfiltratsiooni, neerude plasmavoolu ja elektrolüütide eritumist oluliselt mõjutamata.
Reeglina ei avalda karvedilool vereseerumi lipoproteiinide tasemele märkimisväärset toimet.
Farmakokineetika. Manustamise järgselt imendub karvedilool kiiresti ja peaaegu täielikult. Ravim seondub peaaegu kogu ulatuses vereplasma valkudega. Ravimi kontsentratsioon vereplasmas on proportsionaalne manustatud annusega.
Ulatusliku esmase passaazhi metabolismi tõttu (peamiselt maksaensüümide CYP2D6 ja CYP2C9 kaudu) on suukaudselt manustatud karvedilooli biosaadavus ainult umbes 30%. Tekivad kolm ß-retseptoreid blokeeriva toimega metaboliiti. Üks neist, 4’-hüdroksüfenüül-metaboliit, on 13 korda tugevama ß-blokeeriva toimega kui karvedilool ise. Võrreldes karvedilooli endaga on ravimi metaboliitidel vasodilatatiivne toime nõrgalt väljendunud. Kuna ravimi metabolism on stereoselektiivne, on R(+)karvedilooli kontsentratsioon vereplasmas 2...3 korda kõrgem kui S(-)karvediloolil. Toimivate metaboliitide kontsentratsioonid vereplasmas on ligikaudu 10 korda madalamad kui karvedilooli kontsentratsioon.
Erinev on ka eliminatsiooni poolväärtusaeg: 5...9 tundi esimesel ja 7...11 tundi teisel.
Võrreldes noorte patsientidega on eakatel karvedilooli kontsentratsioon keskmiselt umbes 50% kõrgem.
Toidu tarvitamine aeglustab ravimi imendumist kuid ei mõjuta tema biosaadavust.
Prekliinilised andmed ravimi ohutuse kohta. Ägeda toksilisuse uuringud katseloomadel näitasid, et karvedilool on väikese toksilisusega. Suukaudsel manustamisel olid DL50 väärtused hiirtel rohkem kui 2,9 g/kg, rottidel rohkem kui 5 g/kg ning koertel rohkem kui 1 g/kg. Intraperitoneaalse manustamise järgselt olid DL50 väärtused hiirtel 1,61...1,81 g/kg ning rottidel 0,77...1,35 g/kg. Intravenoosse manustamise järgselt olid DL50 väärtused hiirtel 27 mg/kg ning rottidel 25 mg/kg.
Rottidel, kellele manustati karvedilooli suukaudselt annuses 30 mg/kg ööpäevas (ligikaudu 100 korda suurem annus kui terapeutiline annus inimestel) 13 nädala vältel, ning koertel 10 mg/kg annuse puhul, ei täheldatud toksilisi muutuseid. Suuremate annuste puhul leiti siiski üksikuid morfoloogilisi ja funktsionaalseid muutuseid rottide maksas, põrnas ja emakas ning koertel lokomotoorse aktiivsuse ja kehakaalu muutuseid. 200 mg/kg suuremad ööpäevased annused põhjustasid täiskasvanud rottidel sedatsiooni ja vähendasid kehakaalu. Samuti esines emasloomadel väiksemal arvul edukaid paaritumisi, paaritumisaeg oli pikenenud, esines ka vähem kollaskehi ja implantatsioone. 18% loodetest resorbeerusid täielikult. 60 mg/kg ööpäevase annuse korral (10 korda suurem kui maksimaalne inimestele soovitatav annus) ei täheldatud ei toksilisuse nähte ega viljakushäireid.
Karvedilool ja/või tema metaboliidid läbivad platsentaarbarjääri (nagu teisedki beeta-blokaatorid) ning erituvad rinnapiima. Rottidel, kellele manustati ravimit annuses 60 mg/kg ööpäevas, täheldati vastsündinute suremuse suurenemist.
Rottidel, kellele manustati karvedilooli 2 aasta jooksul annuses 75 mg/kg ööpäevas, ei avaldanud karvedilool kantserogeenset toimet.
Genotoksilisuse uuringutes, in vitro hamstri mikronukleuste testides ega ka in vivo inimese lümfotsüütide testides ei ilmnenud karvediloolil mutageenset toimet.
Abiained. Sahharoos, laktoos, povidoon, kolloidne veevaba räni, krospovidoon, magneesiumstearaat.
Sobimatus teiste ainetega. Ei ole kohaldatav.
Säilitamine ja kõlblikkusaeg. Säilitada temperatuuril kuni 30 °C. Kõlblikkusaeg 2 aastat. Hoida lastele kättesaamatus kohas.
Pakend. Blisterpakend (Al-foolium, PVC/PVDC punane foolium): 6,25 mg, 12,5 mg ja 25 mg tabletid, 30 tabletti pakendis.
Müügiloa hoidja:
KRKA, d.d.
Müügiloa nr:
CORYOL 6,25 mg: 402702
CORYOL 12,5 mg: 355901
CORYOL 25 mg: 356001
Esmase müügiloa/müügiloa uuendamise kuupäev:
CORYOL 6,25 mg: 6. detsember 2002
CORYOL 12,5 mg: 17.august 2001
CORYOL 25 mg: 17.august 2001
SPC teksti kaasajastamise kuupäev:
Detsember 2002
SPC sisestamise kuupäev:
24.08.2004
Küsi apteekrilt