CORDIPIN XL RETARDTBL 40MG N20

Retseptiravim

3,62 €


Piirhind €2.13

Haigekassa 50% soodustusega €3.62

Haigekassa 75% soodustusega €3.62

Haigekassa 90% soodustusega €3.62

Haigekassa 100% soodustusega €3.62


Ava ravimi infoleht

Toimeaine / Koostis
Nifedipinum
Toimeaine kogus
40 MG
Ravimivorm / pakend
RETARDTBL
Kogus pakendis
20N

CORDIPIN® XL
KRKA

Toimeainet modifitseeritult vabastav tablett

Nifedipiin
INN. Nifedipinum
ATC-kood. C08CA05
Ravimvorm ja toimeaine sisaldus. Üks toimeainet modifitseeritult vabastav tablett sisaldab 40 mg nifedipiini.

Näidustused. Arteriaalne hüpertensioon. Stenokardia.
Annustamine. Annused määratakse alati vastavalt konkreetse patsiendi seisundile ja vajadusele. Raviefekti tuleb jälgida ning vastavalt vererõhu väärtusele ja/või stenokardiahoogude sagedusele ja raskusastmele kohandada ravimi annuseid.
Cordipin XLi algannus ja säilitusannus kõigi näidustuste puhul on 1 tablett (40 mg) ööpäevas. Maksimaalne soovitatav annus on 2 tabletti (80 mg) ööpäevas ühekordse annusena. Tavaliselt kohandatakse annuseid järk-järgult, 7...14-päevaste intervallidega.
Patsiendid peaksid tablette võtma koos klaasitäie veega. Tablette ei tohi poolitada, purustada ega närida. Tablette võib võtta enne hommikusööki, selle ajal või pärast seda. Patsiente tuleb instrueerida võtma tablette regulaarselt ning iga päev ühel ja samal ajal, samuti tuleb neid hoiatada, et ravimit ei võetaks ettenähtust suuremates annustes. Kui patsient unustab ravimi võtmata, peab ta seda tegema niipea kui meelde tuleb. Siiski, juhul kui järgmise planeeritud annuseni jääb vaid mõni tund, tuleb tablett võtta planeeritud ajal ilma annust kahekordistamata.
Vastunäidustused. Ülitundlikkus nifedipiini või ravimi abiainete suhtes, ülitundlikkus teiste dihüdropüridiinide suhtes, kardiogeenne shokk, raske aordistenoos, porfüüria ning rinnaga toitmine.
Hoiatused. Ravikuuri algul ja annuste suurendamise ajal, eriti nifedipiini samaaegsel kasutamisel beeta-blokaatoritega, võib tekkida hüpotensioon. Mõnikord võib nifedipiini ja beeta-blokaatorite samaaegsel kasutamisel, eeskätt nifedipiinravi alguses, tekkida südamepuudulikkus. Seega tuleb sel ajal patsiente hoolikalt ja sageli jälgida.
Nifedipiinravi alguses või annuste suurendamisel võib raske koronaartõvega patsientidel reflektoorse tahhükardia tõttu toimuda südameisheemia süvenemine (väljendub stenokardiahoogude sagenemises).
Ebastabiilse stenokardiaga, ägeda mitte-vasospastilise stenokardiaga patsientidele ja südameinfarkti paranemisperioodil (30 päeva jooksul pärast infarkti) ei tohi manustada lühitoimelisi nifedipiini preparaate.
Hüpertroofilise kardiomüopaatiaga, raske südamepuudulikkusega, kaugelearenenud peaaju veresoonte haigustega, raske hüpertensiooni või hüpotensiooniga, diabeedi, raske maksakahjustuse, raske pulmonaalhüpertensiooniga ning eakaid patsiente tuleb nifedipiinravi alustamisel hoolikalt jälgida.
Kirurgilises praktikas võib fentanüüli kasutamisel anesteesiaks tekkida raske hüpotensioon. Kui plaanis on operatsioon, on nifedipiinravi soovitatav võimalusel katkestada 36 tundi enne plaanitavat lõikust.
Nifedipiinravi ajal võivad tekkida alajäsemete tursed (tursed labajalgade, peksete ja säärepiirkonnas), kuid need alluvad diureetikumravile. Kui tursed tekivad stenokardia ja südamepuudulikkusega patsientidel, tuleb esmalt veenduda, kas tegemist pole südamepuudulikkuse süvenemisest tingitud tursetega.
Neerupuudulikkusega patsientidel ei ole annuste kohandamine tavaliselt vajalik.
Nifedipiin võib mõjutada mõnede laboratoorsete analüüside väärtusi (alkaalse fosfataasi, ALT, AST, LDH aktiivsuse tõusu, seerumi uurea ja kreatiniini kontsentratsiooni suurenemist, positiivset Coombsi testi). Nimetatud muutusega ei pea ilmtingimata kaasuma kliinilist sümptomaatikat, kuigi täheldatud on ka kolestaasi ja ikteruse esinemist. Mõnel patsiendil võib esineda kliiniliselt ebaolulist trombotsüütide arvu vähenemist ja veritsusaja pikenemist.
Kuna nifedipiini efektiivsust ja ohutust lastel ei ole uuritud, ei tohi ravimit nendel patsientidel kasutada.
Koostoimed. Kui samaaegselt nifedipiiniga kasutatakse ka teisi antihüpertensiivseid preparaate, beeta-blokaatoreid, diureetikume, nitroglütseriini või pikatoimelist isosorbiidi, tuleb arvestada, et esineb sünergistlik toime nifedipiiniga.
Nifedipiini toimel võib suureneda digoksiini kontsentratsioon vereseerumis. Seetõttu tuleb digoksiini kontsentratsiooni vereseerumis jälgida ning nifedipiinravi alustamisel, katkestamisel või nifedipiini annuste muutmisel annuseid kohandada.
Nifedipiin võib tugevdada magneesiumsulfaadi toksilisi toimeid, mille tulemuseks on neuromuskulaarne blokaad. Seega on nifedipiini ja magneesiumsulfaadi üheaegne manustamine potentsiaalselt eluohtlik, mistõttu nende ravimite samaaegset kasutamist tuleks vältida.
Nifedipiini ja tsimetidiini samaaegsel manustamisel võib tõusta nifedipiini kontsentratsioon vereseerumis ja tugevneda tema antihüpertensiivne toime. Tsimetidiin inhibeerib tsütokroom P450 isoensüüm CYP3A4 toimet. Juba tsimetidiinravi saavatele patsientidele tuleb nifedipiini manustada ettevaatlikult ja annuseid aeglasemalt suurendades.
Nifedipiini manustamisel võib suureneda karbamasepiini ja fenütoiini kontsentratsioon vereseerumis. Patsiente, kes saavad nifedipiiniga samaaegselt ka fenütoiin- või karbamasepiinravi, tuleb tavalisest sagedamini kontrollida. Toksilisuse sümptomite ilmnemisel või seerumi karbamasepiini või fenütoiini kontsentratsiooni suurenemisel tuleb ravimite annuseid vajalikul määral kohandada.
Nifedipiin võib alandada kinidiini kontsentratsiooni vereseerumis, kinidiin aga võib tõsta patsientide tundlikkust nifedipiini toime suhtes. Kui kinidiini saaval patsiendil alustatakse nifedipiinravi, tuleb olla tähelepanelik nifedipiini kõrvaltoimete suhtes. Nifedipiinravi alustamisel ja lõpetamisel tuleb määrata kinidiini taset seerumis ning kinidiini annuseid vajalikul määral kohandada.
Samaagse nifedipiin- ja teofülliinravi korral võib seerumi teofülliini kontsentratsioon suureneda, väheneda või jääda muutumatuks. Seega on soovitatav vereseerumi teofülliini kontsentratsiooni jälgimine ja vajadusel annuste kohandamine.
Nifedipiini ja rifampitsiini samaaegsel kasutamisel võib toimuda seerumi nifedipiini kontsentratsiooni alanemine ning selle tulemusel tema ravitoime nõrgenemine. Kui nifedipiini ja rifampitsiini samaaegse kasutamise ajal tekivad stenokardiahood või tõuseb vererõhk, tuleb nifedipiini annuseid suurendada.
Nifedipiini kasutamisel koos itrakonasooliga (tõenäoliselt aga ükskõik millise asoolide rühma antimükootikumi, erütromütsiiini või klaritromütsiiniga, mis kõik inhibeerivad tsütokroom P450 isoensüüm CYP3A4) võib toimida seerumi nifedipiini kontsentratsiooni suurenemine ja tema toime tugevnemine, ühtlasi suureneb ka kõrvaltoimete tekkesagedus. Nifedipiini kõrvaltoimete tekkimisel tuleb (võimaluse korral) nifedipiini annust vähendada või antimükootikumi kasutamine katkestada.
Nifedipiini tase seerumis võib tõusta ja toime tugevenda ka juhul kui koos nifedipiiniga kasutatakse tsüklosporiini, ritonaviiri või sakvinaviiri (need ravimid inhibeerivad tsütokroomi isoensüüm CYP3A4). Nifedipiini kõrvaltoimete tekkimisel tuleb nifedipiini annust vähendada.
Maksa transplantatsiooni läbinud patsientidel, kes said nifedipiiniga üheaegselt ravi takroliimusega, täheldati takroliimuse kontsentratsiooni suurenemist vereseerumis (ka takroliimus metaboliseerub CYP3A4 kaudu). Selle koostoime tähtsust ja kliinilisi ilminguid ei ole uuritud.
Nifedipiini ja fentanüüli samaaegsel kasutamisel võib tekkida hüpotensioon. Seega tuleb nifedipiinravi katkestada vähemalt 36 tundi enne operatsiooni, mille anesteesiaks plaanitakse kasutada fentanüüli.
Kumariinseid antikoagulante saavatel patsientidel on peale ravi alustamist nifedipiiniga täheldatud protrombiiniaja pikenemist. Selle koostoime tähtsus ei ole lõplikult välja uuritud.
Nifedipiin võib mõjutada bronhide tundlikkust metakoliinile. Seetõttu on enne mittespetsiifilist metakoliini provokatsioontesti soovitatav nifedipiini manustamine katkestada.
Samaaegne greibijookide tarvitamine võib suurendada nifedipiini kontsentratsiooni vereseerumis, tugevdada nifedipiini hüpotensiivset toimet ja suurendada vasodilatatsioonist tingitud nifedipiini kõrvaltoimete esinemissagedust.
Rasedus ja imetamine. Nifedipiin oli teratogeenne rottidel ja küülikutel. Embrüotoksilist, platsentotoksilist ja fetotoksilist toimet täheldati nifedipiinil rottidele, hiirtele, küülikutele ja ahvidele. Sellised toimed tekkisid annuste korral, mis ületasid inimestel kasutatavaid maksimaalseid annuseid 3,5...42- kordselt (120 mg ööpäevas).
Kuna nifedipiini ohutuse ja efektiivsuse kohta raseduse ajal andmed puuduvad, tohib ravimit kasutada ainult juhul, kui oodatav kasu emale hinnatakse suuremaks kui võimalikud ohud lootele.
Nifedipiin eritub rinnapiima, seetõttu tuleb imetavaid emasid hoiatada, et nad ravimi kasutamisel ei toidaks last rinnaga.
Toime reaktsioonikiirusele. Eriti ravi alguses võib nifedipiin mõnel patsiendil põhjustada peavalu, pearinglust, iiveldust ja väsimust ning kaudselt vähendada reaktsioonikiirust. Need toimed on tugevamalt väljendunud, kui samaaegselt on tarvitatud ka alkoholi. Patsienti tuleb hoiatada, et ta selle ravimi kasutamise ajal ei juhiks liiklusvahendeid ega töötaks liikuvate mehhanismidega enne, kui on selgunud, kuidas ta ravi talub.
Kõrvaltoimed. Kõrvaltoimed on enamasti kergekujulised ja ajutised ning reeglina ei ole ravi katkestamine nende tõttu vajalik. Sagedamini esineb neid ravikuuri alguses.
Nifedipiini tavalisteks kõrvaltoimeteks on: pearinglus, peavalud, väsimus, nõrkus, näonaha punetus, ortostaatiline hüpotensioon, perifeersed tursed, seedetraktihäired (iiveldus, kõrvetised, kõhukinnisus, kõhulahtisus), südame löögisageduse tõus, ebaregulaarne rütm või südamekloppimine ning rindkerevalu. Harvemini esinevateks kõrvaltoimeteks on nahalööbed, nõgestõbi, sügelus, lihaste spasmid ning igemete hüpertroofia. Harvadel juhtudel on täheldatud ajutist glükoositaseme tõusu vereseerumis.
Kõrvaltoimed vastavalt organsüsteemidele.
Südame- ja vereringesüsteem: tahhükardia, hüpotensioon, sümptomaatiline hüpotensioon, ortostaatiline hüpotensioon, minestus, südamekloppimine, "tumma" müokardiisheemia episoodid, käigusoleva müokardiisheemia süvenemine, erutusjuhtehäired.
Kesknärvisüsteem: pearinglus, peavalu, väsimus, paresteesiad, treemor, depressioon, paranoiline sündroom, ebakindlustunne, närvilisus, unehäired (unetus, unisus, ebanormaalsed unenäod), nägemisteravuse langus, tasakaaluhäired, ärevus, ataksia, libiido langus.
Seedetrakt: suukuivus, igemete hüpertroofia, iiveldus, kõrvetised, röhatised, oksendamine, kõhukrambid, meteorism, kõhulahtisus, kõhukinnisus, rooja värvumine mustaks, allergiline hepatiit, kolestaas, ikterus.
Hingamisorganid: angioneurootiline turse, nina hüpereemia, hingeldus, köha, ninaverejooks, ülemiste hingamisteede infektsioonid.
Nahk: nahapunetus, näopunetus, sügelemine, nõgestõbi, lööve, eksfoliatiivne dermatiit, multiformne erüteem, Stevens-Johnsoni sündroom, epidemise toksiline nekrolüüs, fotosensibilisatsioon, alopeetsia, higistamine.
Kuse- ja suguorganid: nüktuuria, polüuuria, düsuuria, hematuuria, impotentsus.
Meeleorganid: tinnitus, ajutine pimedus nifedipiini maksimaalse kontsentratsiooni ajal vereseerumis, ajutine reetina isheemia, pisaraeritus, maitsmishäired.
Skeletisüsteem ja lihaskond: tursed labajalgadel, pahkluude piirkonnas või säärtel, müalgia, artralgia, lihaskrambid, positiivse ANA-tiitriga artriit, seljavalu, podagra.
Vereloome: trombotsütopeenia, aneemia, leukopeenia, purpur, aplastiline aneemia.
Varia: kehakaalu suurenemine, günekomastia, palavik, külmavärinad, vere glükoosisisalduse tõus (eriti suhkurtõvega patsientidel).
Üleannustamine. Üleannustamise esimeseks sümptomiks on tavaliselt hüpotensioon. Suure koguse tablettide sissevõtmisel võivad lisaks tekkida järgmised sümptomid: šokk, bradükardia või tahhükardia, südamepuudulikkus, iiveldus, oksendamine, somnolentsus, pearinglus, segasus, letargia, metaboolne atsidoos ning esineda võivad isegi kooma ja krambihood. Tavaliselt tekivad sümptomid alles mõni tund peale ravimi manustamist.
Kui sisse on võetud suur kogus tablette, tuleb püüda imendumata ravimit seedetraktist kõrvaldada (teha maoloputust, manustada aktiveeritud sütt ja lahtisteid).
Hüpotensiooni korral tuleb patsient panna madala peaalusega ja ülestõstetud jalgadega asemele lamama. Kui see osutub ebaefektiivseks, tuleb langenud vererõhu tõstmiseks manustada sümpatomimeetikume (dopamiini, dobutamiini või noradrenaliini). Ravi ajal tuleb monitoorida südametegevust, hingamist, ringleva veremahu seisundit ja diureesi.
Nifedipiini kardiodepressiivse toime pärssimiseks manustatakse 10% kaltsiumglükonaadi või kaltsiumvesinikkloriidi lahusena kaltsiumi (atsidoosiga patsientidele ei tohi manustada vesinikkloriidi). Kui selline ravi ei osutu efektiivseks, manustatakse glükagooni.
Bradükardia ja erutusjuhtehäirete korral manustatakse atropiini või ortsiprenaliini; raskematel juhtudel võib olla vajalik ajutine kardiostimulaator.
Nifedipiin ei ole organismist elimineeritav hemodialüüsi, hemosorbtsiooni ja plasmafereesi teel.
Farmakoloogilised omadused. Farmakodünaamika. Nifedipiin on kaltsiumiantagonist, mis inhibeerib kaltsiumi sissevoolu müokardiotsüütidesse ning koronaararterite ja perifeersete veresoonte silelihasrakkudesse. Nifedipiin on koronarodilataator, langetades koronaararterite silelihastoonust ning parandades seeläbi hapniku transporti. Samaaegselt vähendab ta perifeerset resistentsust (järelkoormust), langetades koormust südamele, mille tulemusel langeb ka müokardi hapnikutarve. Süsteemsete arterite ja arterioolide dilatatsiooni ja perifeerse resistentsuse vähenemise tulemusel alaneb ka kõrgenenud vererõhk.
Baroretseptorite reflektoorne aktiveerumine võib, eriti ravikuuri alguses, viia südame löögisageduse ning minutimahu suurenemiseni. Pikaajalise nifedipiinravi tulemusena aga saavutavad nii südame löögisagedus, kui ka minutimaht ravieelsed väärtused.
Ravimrühm. Nifedipiin kuulub kaltsiumkanalite blokaatorite rühma.
Farmakokineetika. Imendumine. Nifedipiin imendub peaaegu täielikult 5...10 minuti jooksul. Korduva manustamise puhul kujuneb maksimaalne kontsentratsioon vereseerumis 5,0 (+/-2,7) tunniga. Ravimi biosaadavus on kuni 91%. Samaaegsel toidu tarvitamisel kujuneb maksimaalne kontsentratsioon vereseerumis kiiremini. Kontsentratsioon vereseerumis on tühja kõhuga manustamisega võrreldes kõrgem, kuid biosaadavus ise ei muutu. Ühtlase tasemega kontsentratsioonid annustamisperioodi lõpul (miinimumkontsentratsioonid) saavutatakse juba esimese annuse manustamisel.
Jaotumine. Nifedipiin seondub 94...99% ulatuses vereplasma proteiinidega (peamiselt albumiiniga). Neerupuudulikkusega, hemodialüüsi saavatel, maksatsirroosiga ja südame isheemiatõvega patsientidel on seonduvus valkudega vähenenud. Nifedipiin ega tema metaboliidid ei kumuleeru kudedes.
Metabolism. Nifedipiin metaboliseerub peaaegu täielikult maksas tsütokroom P450 isoensüüm CYP3A4 kaudu. Metaboliidid on farmakoloogiliselt inaktiivsed. Maksakahjustusega patsientidel on metabolism mõnevõrra aeglasem.
Eritumine. 80% metaboliitidest eritub organismist uriiniga ning ülejäänud osa eritub väljaheitega. Ainult väike osa nifedipiinist eritub muutumatul kujul uriiniga. Eliminatsiooni poolväärtusaeg 14,0 (+/-6,0) tundi. Mõnevõrra võib see näitaja olla pikenenud neerupuudulikkuse korral.
Prekliinilised ohutusandmed. Äge toksilisus. Uuritud on mitmeid katseloomi. Hiirtel, rottidel ning küülikutel läbi viidud uuringutes täheldati preparaadi intraperitoneaalsel, subkutaansel ja suukaudsel manustamisel väikest toksilisust. Märkimisväärset tundlikkust kindlaks tehtud ei ole. DL50 väärtused olid suukaudsel manustamisel hiirtel 421...572 mg/kg kehakaalu kohta, rottidel 950...1078 mg/kg kehakaalu kohta, küülikutel 250...500 mg/kg kehakaalu kohta ning kassidel 100 mg/kg kehakaalu kohta. Ellujäänud katseloomadel kadusid toksilise toime sümptomid kiiresti ning täielikult. Emas- ja isasloomade vahel märkimisväärseid erinevusi ei täheldatud.
Alaäge, subkrooniline ja krooniline suukaudse manustamise toksilisus. Rottidel teostatud uuringutes täheldati nifedipiini suurte annuste suukaudsel manustamisel samuti väikest toksilisust. Kui jätta välja annusest sõltuv fosfolipiidide sisalduse suurenemine südames ja maksas subkroonilise toksilisuse uuringu käigus, olid annused, mille manustamisel kahjustust ei ilmnenud, 75 korda suuremad kui terapeutilised annused inimestel. Ainult annuste 800 (1200 HTD) ning mingil määral ka annuse 400 mg/kg ööpäevas korral esines selgelt väljendunud toksilisi toimeid.
Rottidel ja küülikutel teostatud teratogeensusuuringutes leiti nifedipiinil teratogeense toime olemasolu.
Ülemäärase mutageensuse uuring (Amesi test) andis negatiivse tulemuse.
Nifedipiini pikaajalisel kasutamisel kliinilises praktikas ei ole kartsinogeenset toimet täheldatud (negatiivne oli ka Amesi test).
Abiained. Mikrokristalne tselluloos, tselluloos, laktoos, hüdroksüpropüülmetüültselluloos, magneesiumstearaat, kolloidne veevaba räni, makrogool, raudoksiid (E172), titaandioksiid (E171), talk.
Sobimatus teiste ainetega. -
Kasutamisjuhend. -
Säilitamine ja kõlblikkusaeg. Säilitada temperatuuril kuni 25 °C. Hoida lastele kättesaamatus kohas. Kõlblikkusaeg 3 aastat.
Pakend. Blisterpakend (Alumiinium/PVC/PVDC- punane foolium). 40 mg toimeainet modifitseeritult vabastavad tabletid, 20 tabletti pakendis.

Info - tootja esindajalt 05.02.04
Küsi apteekrilt