BERLIPRIL 5MG TBL 5MG N50

Retseptiravim

4,16 €


Piirhind €1.25

Haigekassa 50% soodustusega €4.16

Haigekassa 75% soodustusega €4.16

Haigekassa 90% soodustusega €4.16

Haigekassa 100% soodustusega -


Ava ravimi infoleht

Toimeaine / Koostis
Enalaprilum
Toimeaine kogus
5 MG
Ravimivorm / pakend
TBL
Kogus pakendis
50N

BERLIPRIL® 5
Berlin-Chemie

Tablett

Enalapriil
INN. Enalaprilum
ATC-kood. C09AA02
Ravimvorm ja toimeaine sisaldus. Tablett sisaldab 5 mg enalapriili.

Näidustused. Arteriaalne hüpertensioon. Täiendava ravimina südamepuudulikkuse korral lisaks diureetikumidele ja südame-glükosiididele. Sümptomaatilise südamepuudulikkuse ja koronaartõve tüsistuste vältimine südame vasaku vatsakese asümptomaatilise düsfunktsiooniga patsientidel.
Annustamine. Enne ravi alustamist kontrollida neerufunktsiooni patsientidel, kellel on soolade ja/või vedeliku defitsiit; neerupuudulikkus; raske või renaalne hüpertoonia; raske südamepuudulikkus; üle 65-aastastel patsientidel.
Ravi alguses - eriti soolade ja/või vedeliku defitsiidiga patsientidel (nt dialüüsi, oksendamise, kõhulahtisuse või diureetikumravi puhul), südamepuudulikkuse, raskekujulise või renaalse hüpertoonia all kannatavatel haigetel - võib aset leida vererõhu ülemäärane langus. Pidevalt tuleb kontrollida patsiendi vererõhku ja jälgida laboratoorseid analüüse.
Võimalusel korvata enne BERLIPRIL 5 ravikuuri soolade ja/või vedeliku defitsiit ja vastavalt vajadusele kas vähendada annust või lõpetada diureetikumravi. Sellistel patsientidel alustatakse ravi minimaalse annusega 2,5 mg, mis manustatakse hommikul.
Pärast esimese annuse sissevõtmist, aga ka enalapriili või lingudiureetikumi annuse suurendamist peab patsient vähemalt 8 tunni jooksul olema arstliku järelvalve all, et vältida liigse hüpotoonia teket.
Raske südamepuudulikkuse ja hüpertooniaga patsientide ravi alustamine BERLIPRIL 5-ga peab toimuma statsionaaris.
BERLIPRIL 5 ja "Polyacrylnitril-methayl-sulfonat-high-flux" - dialüüsimembraani (nt "AN 69") samaaegsel kasutamisel esineb anafülaktilise reaktsiooni oht (hüpertooniast kuni ðokini). Seetõttu tuleb sellist kombinatsiooni igati vältida, kasutades teisi kõrgvererõhu ja südamepuudulikkuse ravimeid (mis ei kuulu AKE inhibiitorite hulka) või kasutada teisi dialüüsimembraane.
BERLIPRIL 5 manustamine ei sõltu toidukordadest. Ööpäevane annus manustatakse reeglina hommikul, kuid vajadusel võib seda võtta ka kahes osas - hommikul ja õhtul.
Arteriaalne hüpertensioon. Algannus on tavaliselt 5 mg enalapriili, mis võetakse sisse hommikul. Kui selle annusega vererõhk ei normaliseeru, võib annust suurendada 10 mg-ni. Annuse suurendamine peab toimuma kolmenädalase intervalliga.
Säilitusannus on tavaliselt 10 mg päevas, maksimaalne lubatud annus 40 mg ööpäevas.
Täiendava ravimina südamepuudulikkuse korral lisaks diureetikumidele ja südame-glükosiididele. Algannus on 2,5 mg enalapriili, mis võetakse sisse hommikul. Annuse suurenemine peab toimuma järk-järgult, vastavalt patsiendi individuaalsele reaktsioonile.
Säilitusannus on tavaliselt 5...10 mg päevas, maksimaalne lubatud annus 20 mg ööpäevas.
Neerufunktsiooni häirete korral (kreatiniini kliirens 30...60 ml/min, kreatiniini sisaldus seerumis 1,2...1,8 ml/dl) ja vanematel (üle 65-aastastel) või maksapuudulikkusega patsientidel on algannus 2,5 mg enalapriili, mis võetakse sisse hommikul, säilitusannus on 5...10 mg päevas ja maksimaalne lubatud annus 20 mg ööpäevas.
Raske neerupuudulikkus. Raske neerupuudulikkuse korral (kreatiniini kliirens 30 ml/min) ja dialüüsi korral on algannus 2,5 mg enalapriili, mis võetakse sisse hommikul, säilitusannus on tavaliselt 5 mg päevas ja maksimaalne lubatud annus 10 mg ööpäevas. Dialüüsitavatele patsientidele manustatakse ravimit pärast dialüüsi.
Vastunäidustused. Ülitundlikkus enalapriili või ravimi abiainete suhtes, anamneesis angioneurootiline turse seoses AKE inhibiitori kasutamisega.
Hoiatused. Kogemused enalapriili kasutamise kohta lastel puuduvad.
Diureetikumidest tingitud hüpovoleemia võib põhjustada hüpo-tensiooni. Seda võib põhjustada ka soolavaba dieet, oksendamine, kõhulahtisus ning hemodialüüs. Hüpotensioon võib tekkida samuti raske südamepuudulikkuse, hüponatreemia, neerutalitluse häirete korral ning tugevatoimeliste diureetikumide kasutamisel.
Arteriaalse vererõhu järsu languse korral tuleb patsient asetada lamama. Vedelikubilanss ja/või soolavaegus tuleb korrigeerida. Selleks võib anda suu kaudu soolalahust või manustada naatriumkloriidi isotoonilist lahust veeniinfusiooni teel. Vajadusel võib manustada angiotensiin II. Pärast arteriaalse vererõhu normaliseerumist võib enalapriilravi jätkata.
Angioneurootilise turse tekkimisel tuleb enalapriilravi katkestada ning manustada antihistamiine. Raske angioödeemi korral tuleb manustada adrenaliini ning vabastada hingamisteed (intubatsioon või larüngotoomia).
Enalapriili kasutamist tuleb bilateraalse neeruarteri stenoosi või ainukese neeruarteri stenoosi korral vältida.
Neerufunktsiooni häirete korral võib tekkida hüperkaleemia. Enalapriilravi ajal ei ole soovitatav kasutada kaaliumi säästvat diureetikumi (spironolaktoon, amiloriid, triamtereen).
Agranulotsütoosi tekke ohu tõttu on soovitatav regulaarselt kontrollida verevalemit.
Rasedus ja imetamine. Ravim on vastunäidustatud. AKE inhibiitorite kasutamine raseduse teise ja kolmanda trimestri ajal võib kahjustada loodet või põhjustada loote surma. Rasestumise korral tuleb ravimi kasutamine kohe lõpetada.
Ravim eritub rinnapiima, kuid terapeutiliste annuste kasutamisel on oht lootele ebatõenäoline.
Kõrvaltoimed. Südame-veresoonkonna häired. Eriti ravi algul võib tekkida vererõhu liigne langus (sagedamini patsientidel, kellel on soolade ja/või vedeliku defitsiit, nt eelnev diureetikumravi), südamepuudulikkus, raske või renaalne hüpertensioon, samuti enalapriili ja/või diureetikumide üleannustamine. Vererõhu liigse langusega kaasnevad sellised sümptomid nagu pearinglus, nõrkus, nägemishäired, harva minestus.
Harva on seoses ülemäärase vererõhu alanemisega tekkinud tahhükardia, südame rütmihäired, stenokardia, müokardiinfarkt, transitoorne ajuisheemia, insult.
Neerufunktsiooni häired: harva äge neerupuudulikkus ja oliguuria.
Hingamiselundite häired: mõnikord tekib AKE inhibiitoreid kasutades köha. Tüüpiline köha on kuiv, püsiv ja kaob pärast ravi lõppu. AKE inhibiitoritest tingitud köha tuleks arvestada köha diferentsiaaldiagnoosimisel, harvem hingeldus, sinusiit, riniit, üksikjuhtudel bronhospasm, astma, glossiit ja suukuivus.
Harva võib tekkida näo, jäsemete, huulte, keele, neelu ja/või kõri angioneurootiline turse. Turse võib tekkida kogu ravi vältel.
Seedetrakti häired. Mõnikord iiveldus, valu ülakõhus ja seedehäired, harva oksendamine, kõhulahtisus, kõhukinnisus ja isutus.
Üksikjuhtudel maksapuudulikkus, hepatiit (kolestaatiline või hepatotsellulaarne), ikterus, pankreatiit ja iileus.
Nahareaktsioonid. Harva allergiline: eksanteem, nõgestõbi, pruritus, samuti huulte, näo ja jäsemete angioneurootiline turse.
Väga harva rasked nahareaktsioonid - multiformne erüteem, eksfoliatiivne dermatiit, Stevens-Johnson'i sündroom, epidermise toksiline nekrolüüs.
Nahareaktsioonidega võivad kaasneda palavik, lihasvalu, liigesvalu/artriit, vaskuliit, eosinofiilia, leukotsütoos ja/või antikehade kõrge tiiter.
Raske nahareaktsiooni kahtluse korral peab patsient viivitamatult pöörduma raviarsti poole, vajadusel tuleb ravi katkestada.
Üksikjuhtudel on tekkinud nahamuutused, mis sarnanevad psoriaasiga, fotosensibilisatsioon, alopeetsia, Reynaud' tõve sümptomite tugevnemine.
Närvisüsteem. Mõnikord peavalu ja väsimus. Harva kuulmise nõrgenemine, depressioon, unehäired, impotentsus, paresteesiad, tasakaaluhäired, teadvuse hägustumine, kohin kõrvus, kurdistumise tunne, nägemise ähmastumine, samuti maitsetundlikkuse muutused või isegi ajutine maitsetundlikkuse kaotus.
Vereloomehäired. Mõnikord hemoglobiinisisalduse, leukotsüütide või trombotsüütide arvu langus. Harva anee-mia, trombotsütopeenia, neutropeenia, eosinofiilia, mis võivad sagedamini tekkida patsientidel, kellel on neerupuudulikkus, kollageenhaigused või kes saavad sama-aegselt ravi allopurinooli, prokaiinamiidi või immuunsupressiivsete ravimitega. Harva agranulotsütoos või pantsütopeenia.
Üksikjuhtudel hemolüüs/hemolüütiline aneemia, mis on seotud glükoos-6-fosfaatdehüdrogenaasi defitsiidiga, kuid mille põhjuslikku seost AKE inhibiitoriga ei ole tõestatud.
Muud: Harva, eriti neerupuudulikkusega patsientidel, võib suureneda kusiaine, kreatiniini ja kaaliumi (hüperkaleemia) kontsentratsioon seerumis. Võib väheneda naatriumi kontsentratsioon seerumis. Diabeetikutel on täheldatud kaaliumi sisalduse suurenemist seerumis. Valgu sisaldus uriinis võib suureneda.
Harva bilirubiinisisalduse ja transaminaaside aktiivsuse suurenemine.
Tähelepanu! Ülal märgitud laboratoorseid näitajaid tuleks kontrollida enne ravi algust ja regulaarselt ravi ajal. Ravi algul kontrollida patsientidel elektrolüütide ja kreatiniini kontsentratsiooni seerumis ja samuti verepilti nn riskirühma patsientidel (neerupuudulikkus, kollageenhaigused, samaaegne ravi immuunsupressantide, tsütostaatikumide, allopurinooli või prokaiinamiidiga).
Kui ravi ajal tekib palavik, lümfisõlmede suurenemine ja/või angiin, tuleb kiiresti kontrollida valgevere pilti.
Liiklusohtlikkus. Ravimi toimel väheneb reaktsioonikiirus, seda eriti ravi algul ja ravimi vahetamisel, samuti koosmõjus alkoholiga.
Koostoimed. On kirjeldatud järgmisi koostoimeid enalapriili või teiste AKE inhibiitorite samaaegsel kasutamisel:
keedusoolaga: enalapriili hüpotensiivse efekti ja südamepuudulikkuse sümptomeid parandava toime nõrgenemine,
antihüpertensiivsete ravimitega: enalapriili hüpotensiivse efekti tugevnemine, eriti diureetikumide manustamisel,
analgeetikumide/põletikuvastaste ravimitega (nt atsetüülsalitsüülhape, indometatsiin): võimalik enalapriili hüpotensiivse efekti nõrgenemine,
kaaliumiga, kaaliumi säästvate diureetikumide (nt, spironolaktoon, amiloriid, triamtereen) jt ravimitega (nt hepariin): hüperkaleemia,
liitiumiga: liitiumi kontsentratsiooni suurenemine seerumis (vajalik regulaarne kontroll),
alkoholiga: alkoholi mõju tugevnemine,
narkootiliste ainete ja anesteetikumidega: hüpotensiivse toime tugevnemine (eelnevalt informeerida anestesioloogi),
allopurinooli, tsütostaatikumide, immuunsupressantide, süsteemsete kortikosteroidide, prokaiinamiidiga: leukopeenia.
Tähelepanu! BERLIPRIL 5 ei tohi kasutada koos "Polyacrylnitril-methayl-sulfonat-high-flux" - dialüüsimembraaniga (nt "AN 69").
Üleannustamine. Sõltuvalt üleannustamisest esinevad järgmised sümptomid: tugev hüpotoonia, bradükardia, kardiogeenne shokk, elektrolüütide tasakaalu häired, neerupuudulikkus.
Ravi: Eluohtliku angioneurootilise turse korral (keele-, häälepaelte ja/või kõriturse) tuleb viivitamatult manustada 0,3-0,5 mg epinefriini nahaalusi või 0,1 mg aeglaselt veeni (jälgida lahustamise juhendit), kontrollida EKG-d, vererõhku ja pärast seda manustada süsteemset glükokortikosteroidi.
Lisaks soovitatakse manustada veeni antihistamiini ja H2-retseptorite antagoniste.
Teadaoleva C1 inaktivaatori defitsiidi korral võib epinefriini manustamisele lisada täiendavalt C1 inaktivaatorit.
Üldiste meetmete kõrval (maoloputus, aktiivsöe manustamine ja naatriumsulfaadi manustamine 30 min pärast enalapriili manustamist), tuleb kontrollida ja korrigeerida elutähtsaid parameetreid. Enalapriil on dialüüsitav.
Hüpotoonia korral manustada veeni füsioloogilist lahust, raskel juhul manustada veeni katehhoolamiine. Võib kaaluda ka ravi angiotensiin II-ga. Kui bradükardia ei allu ravile, tuleb ravi jätkata kardiostimulaatoritega.
Omadused ja farmakokineetika. Enalapriil on angiotensiini konverteeriva ensüümi inhibiitor. Enalapriil vähendab perifeerset vastupanu, mistõttu vähenevad eel- ja järelkoormus südamele, suureneb minutimaht.
Kliiniliselt olulisi muutusi renaalses verevoolus ja glomerulaarfiltratsiooni kiiruses ei täheldatud.
Hüpertooniaga patsientidel langetab enalapriil lamavas asendis vererõhku ega tõsta kompensatoorset südame löögisagedust püsti tõustes.
Enamusel haigetest ilmnes hüpotensiivse toime algus umbes 1 tund pärast enalapriili suukaudset manustamist, maksimaalne toime saabus 4-6 tunni pärast. Maksimaalne hüpotensiivne efekt saabus 3-4 nädala pärast. Soovitatava ööpäevase annuse hüpotensiivne toime säilis ka pikaajalisel ravil. Lühiajaline enalapriilravi ärajätmine ei põhjustanud vererõhu ülemäärast tõusu.
Suukaudsel manustamisel imendub 50-70%, toit imendumist ei mõjusta. Pärast imendumist hüdrolüüsub enalapriil farmakoloogiliselt aktiivseks enalaprilaadiks. Maksimaalne plasmakontsentratsioon saabub 3-4 tundi pärast manustamist. Plasmavalkudega seondub 50%. Teisi metaboliite peale enalaprilaadi ei ole teada. Püsikontsentratsioon saabub 10 mg ööpäevase annusega umbes 3-4 päeva pärast. Eritub peamiselt neerude kaudu. Neerupuudulikkuse korral eritumine aeglustub.
Abiained. Magneesiumkarbonaat, laktoos, lahustumatu polüvidoon, magneesiumstearaat.
Säilitamine ja kõlblikkusaeg. Toatemperatuuril, 3 aastat.
Pakend. 5 mg tabletid, 25 tk, 50 tk või 100 tk pakendis.

Info - tootja esindajalt 25.11.02

Küsi apteekrilt