ARCOXIA TBL 120MG N7

Retseptiravim

6,71 €

0,96 €/tk


Piirhind €3.36

Haigekassa 50% soodustusega €6.28

Haigekassa 75% soodustusega -

Haigekassa 90% soodustusega -

Haigekassa 100% soodustusega -


Ava ravimi infoleht

Toimeaine / Koostis
Etoricoxibum
Toimeaine kogus
120 MG
Ravimivorm / pakend
TBL
Kogus pakendis
N7

ATC Kood:
M01AH05
INN:
Etoricoxibum
Preparaadi Farmakoterapeutiline grupp:
MITTESTEROIDSED REUMA- JA PÕLETIKUVASTASED AINED

1. ARCOXIA 60 mg õhukese polümeerikilega kaetud tabletid
ARCOXIA 90 mg õhukese polümeerikilega kaetud tabletid
ARCOXIA 120 mg õhukese polümeerikilega kaetud tabletid

2. Õhukese polümeerikilega kaetud tablett sisaldab 60 mg, 90 mg või 120 mg etorikoksiibi.
INN. Etoricoxibum
Abiained vt 6.1.

3.Õhukese polümeerikilega kaetud tablett.
60 mg: rohelised õunakujulised kaksikkumerad tabletid, mille ühel küljel on „447“ ja teisel „MSD“.
90 mg: valged õunakujulised kaksikkumerad tabletid, mille ühel küljel on „454“ ja teisel „MSD“.
120 mg: kahvaturohelised õunakujulised kaksikkumerad tabletid, mille ühel küljel on „541“ ja teisel
„MSD“.

4.1 Näidustused
ARCOXIA on näidustatud osteoartroosi, reumatoidartriidi ning ägeda podagrahooga seotud valu ja põletikunähtude sümptomaatiliseks raviks.

4.2 Annustamine ja manustamisviis
ARCOXIAt manustatakse suu kaudu. Ravimit võib manustada söögiaegadest sõltumatult. Ravimi toime võib saabuda kiiremini tühja kõhuga manustamisel. Kiire sümptomaatilise toime vajadusel tuleb
seda arvestada.

Osteoartroos
Soovitatav annus on 60 mg üks kord ööpäevas.

Reumatoidartriit
Soovitatav annus on 90 mg üks kord ööpäevas.

Äge podagrahoog
Soovitatav annus on 120 mg üks kord ööpäevas. Etorikoksiibi 120 mg tohib kasutada ainult ägeda valu
perioodil. Ägeda podagrahoo ravi kliinilistes uuringutes manustati etorikoksiibi 8 päeva.
Soovitatust suuremate annuste kasutamisel ei ole ühegi näidustuse puhul demonstreeritud toime
tugevnemist või ei ole seda uuritud. Seetõttu on iga näidustuse juures toodud annus maksimaalne
soovitatav annus.

Eakad. Eakatel patsientidel ei ole vaja annust muuta.
Maksapuudulikkus. Kergekujulise maksapuudulikkusega patsientidel (Child-Pugh skoor 5...6) ei tohi ületada annust 60 mg üks kord ööpäevas. Keskmise raskusega maksapuudulikkuse korral (Child-Pugh
skoor 7…9) on maksimaalne soovitatav annus 60 mg ülepäeviti.
Mõõduka maksapuudulikkusega patsientide kliiniline ravikogemus on vähene, mistõttu peab olema ettevaatlik. Raskekujulise maksapuudulikkusega patsientide (Child-Pugh skoor =10) kohta kliinilised
andmed puuduvad, seetõttu on ravimi kasutamine nendel patsientidel vastunäidustatud (vt 4.3, 4.4 ja 5.2).
Neerupuudulikkus. Patsientidel kreatiniini kliirensiga =30 ml/min ei ole vaja annust korrigeerida (vt 5.2). Etorikoksiibi kasutamine on vastunäidustatud patsientidel kreatiniini kliirensiga <30 ml/min (vt
4.3 ja 4.4).

Lapsed. Etorikoksiibi kasutamine on vastunäidustatud lastel ja alla 16-aastastel noorukitel.

4.3 Vastunäidustused
Ülitundlikkus toimeaine või ravimi ükskõik millise abiaine suhtes (vt 6.1).
Peptilise haavandi või seedetrakti verejooksu esinemine.
Patsiendid, kellel on atsetüülsalitsüülhappe või teiste mittesteroidsete põletikuvastaste ravimite, sh COX-2 (tsüklooksügenaas-2) inhibiitorite manustamise järgselt tekkinud bronhospasm, äge nohu,
ninapolüübid, angioneurootiline turse, nõgestõbi või allergilist tüüpi reaktsioonid.
Rasedus ja imetamine (vt 4.6 ja 5.3).
Rasked maksafunktsiooni häired (seerumi albumiin <25 g/l või Child-Pugh skoor =10).
Kreatiniini kliirens <30 ml/min.
Lapsed ja alla 16-aastased noorukid.
Põletikuline soolehaigus.
Raske südame paispuudulikkus (NYHA III-IV).

4.4 Hoiatused ja ettevaatusabinõud kasutamisel
Toime seedetraktile
Etorikoksiibiga ravitud patsientidel on tekkinud seedetrakti ülaosa komplikatsioonid (perforatsioonid, haavandid või verejooksud), millest mõned on lõppenud surmaga.
Ettevaatusega tuleb ravida patsiente, kellel on suurim oht MSPVAdest tingitud seedetrakti komplikatsiooni tekkeks: eakad inimesed, samaaegselt mõnda teist MSPVAd või
atsetüülsalitsüülhapet kasutavad patsiendid või patsiendid, kellel on anamneesis seedetrakti haigus, näiteks haavand või seedetrakti verejooks.
Seedetrakti kõrvaltoimete tekke risk suureneb etorikoksiibi, teiste COX-2 inhibiitorite ja MSPVAde kasutamisel koos atsetüülsalitsüülhappega (isegi väikeste annuste puhul).
Kardiovaskulaarsed toimed
COX-2 selektiivsed inhibiitorid ei asenda kardiovaskulaarse profülaktika eesmärgil kasutatavat aspiriini, kuna neil puudub toime trombotsüütidele. Kuna etorikoksiib sama klassi esindajana
trombotsüütide agregatsiooni ei pärsi, siis ei tohi ravi ajal antitrombootilist ravi (nt atsetüülsalitsüülhape) katkestada ning kardiovaskulaarse või muu trombootilise haiguse
(müokardiinfarkt, stenokardia, südame isheemiatõbi, ateroskleroos, tserebrovaskulaarne haigus, ajuisheemia, koronaararterite šunteerimine või perifeersete veresoonte operatsioon) riski või
anamneesiga patsientidel tuleb kaaluda antitrombootilise ravi alustamist (vt 4.5 ja 5.1). COX-2 selektiivsete inhibiitorite ülalnimetatud farmakodünaamiliste toimete tõttu tuleb südame
isheemiatõve anamneesiga patsientide ravimisel olla ettevaatlik. Kui neil patsientidel isheemiatõve sümptomid süvenevad, tuleb rakendada vajalikke abinõusid ja kaaluda etorikoksiibravi katkestamist.
Toime neerudele
Renaalsetel prostaglandiinidel võib olla neeruperfusiooni säilitamisel kompensatoorne roll. Seetõttu võib etorikoksiibi manustamine neeruperfusiooni häirete korral põhjustada prostaglandiinide
moodustumise vähenemist ning sekundaarselt halvendada neerude verevarustust ja funktsiooni.
Viimase tekkerisk on suurem eelneva väljendunud neerufunktsiooni häire, dekompenseeritud südamepuudulikkuse või maksatsirroosiga patsientidel. Neil patsientidel tuleb ravi ajal jälgida
neerufunktsiooni näitajaid.
Vedelikupeetus, tursed ja hüpertensioon
Nagu teistegi prostaglandiinide sünteesi inhibeerivate ravimite puhul, on etorikoksiibi kasutavatel patsientidel täheldatud vedelikupeetust, turseid ja hüpertensiooni. Tähelepanelik peab olema nende
patsientide ravimisel, kellel on anamneesis südamepuudulikkus, vasaku vatsakese düsfunktsioon või hüpertensioon ning samuti olemasolevate, muul põhjusel tekkinud tursetega patsientide puhul. Kui
patsientidel sümptomid süvenevad, tuleb rakendada vajalikke abinõusid, sealhulgas kaaluda etorikoksiibravi lõpetamist.
Toime maksale
Kliinilistes uuringutes täheldati alaniinaminotransferaasi (ALT) ja/või aspartaataminotransferaasi (AST) aktiivsuse suurenemist (umbes kolm või enam korda normivahemiku ülempiirist) umbes 1%
patsientidest, keda raviti kuni ühe aasta jooksul etorikoksiibiga 60 ja 90 mg päevas.
Maksafunktsiooni näitajaid tuleb pidevalt kontrollida patsientidel, kellel esinevad maksakahjustusele viitavad haigusnähud ja sümptomid või kellel on leitud kõrvalekaldeid maksafunktsiooni testides.
Maksapuudulikkuse sümptomite või püsivalt normist kõrgemate maksafunktsiooni näitajate (vähemalt kolm korda kõrgemad normivahemiku ülempiirist) puhul tuleb ravi etorikoksiibiga katkestada.
Üldine
Etorikoksiibi kasutamine eakatel ning neeru-, maksa- või südamefunktsiooni häiretega patsientidel vajab meditsiinilist järelevalvet.
Dehüdratsiooniga haigetel peab ravi alustamisel etorikoksiibiga olema ettevaatlik. Enne ravi alustamist soovitatakse haiged rehüdreerida.
MSPVAde, sh teiste COX-2 inhibiitorite kasutamisega seoses on kirjeldatud raskekujulisi nahareaktsioone, sealhulgas eksfoliatiivset dermatiiti, Stevens-Johnsoni sündroomi ja toksilist
epidermaalnekrolüüsi, mida ei saa välistada ka etorikoksiibi puhul (vt 4.8). Etorikoksiibi kasutavatel patsientidel on kirjeldatud ülitundlikkusreaktsioone (anafülaksia, angioödeem) (vt 4.8). Esimeste
ülitundlikkusnähtude ilmnemisel tuleb etorikoksiibravi katkestada.
Etorikoksiib võib varjata palavikku ja teisi põletikunähtusid.
Etorikoksiibi tuleb ettevaatusega kasutada koos varfariini või teiste suukaudsete antikoagulantidega (vt 4.5).
Nagu ka teisi COX-2/prostaglandiinide sünteesi inhibeerivaid ravimeid, ei soovitata etorikoksiibi kasutamist rasedust planeerivatele naistele (vt 4.6, 5.1 ja 5.3).
ARCOXIA tabletid sisaldavad laktoosi. Seda ravimit ei tohi kasutada patsiendid, kellel esineb harvaesinev pärilik galaktoosi talumatus, Lapp’i laktaasidefitsiit või glükoosi-galaktoosi
imendumishäire.

4.5 Koostoimed teiste ravimitega ja muud koostoimed
Farmakodünaamilised koostoimed
Suukaudsed antikoagulandid. Pikaajalisel varfariinravil stabiliseerunud INR-ga (International Normalized Ratio) patsientidele etorikoksiibi 120 mg manustamisel pikenes protrombiiniaeg INR
umbes 13%. Seetõttu tuleb suukaudseid antikoagulante saavatel patsientidel etorikoksiibiga ravi alustamisel või selle annuse muutmisel (eriti esimestel ravipäevadel) sageli määrata ja jälgida
protrombiiniaega (INR) (vt 4.4).
Diureetikumid ja AKE inhibiitorid. MSPVAd võivad vähendada diureetikumide ja teiste antihüpertensiivsete ravimite toimet. Mõnel neerufunktsiooni langusega patsiendil (nt
dehüdratsiooniga patsiendid või neerufunktsiooni häiretega eakad patsiendid) võib AKE inhibiitori ja tsüklooksügenaasi pärssivate ravimite koosmanustamise tagajärjel neerufunktsioon veelgi halveneda,
mis on tavaliselt pöörduv. ARCOXIA kasutamisel koos AKE inhibiitoritega tuleb nende koostoimete võimalusega arvestada.
Atsetüülsalitsüülhape. Tervetel katsealustel teostatud uuringus puudus 120 mg etorikoksiibil püsikontsentratsiooni tingimustes toime atsetüülsalitsüülhappe (81 mg üks kord ööpäevas)
tromboosivastasele toimele. Etorikoksiibi võib kasutada samaaegselt koos atsetüülsalitsüülhappe madalate annustega, mida kasutatakse kardiovaskulaarseks profülaktikaks. Samas võib madalas
annuses atsetüülsalitsüülhappe ja etorikoksiibi koosmanustamisel seedetrakti haavandite või muude komplikatsioonide esinemissagedus olla suurem kui ainult etorikoksiibi kasutades. Etorikoksiibi ei
soovitata kasutada koos kardiovaskulaarseks profülaktikaks tarvitatavatest annustest suuremate atsetüülsalitsüülhappe annustega või teiste MSPVAdega samaaegselt. (Vt 5.1 ja 4.4.)
Tsüklosporiin ja takrolimus. Kuigi nende ravimite koostoimet etorikoksiibiga ei ole uuritud, võib tsüklosporiini või takrolimuse manustamine koos MSPVAdega suurendada esimeste nefrotoksilist
toimet. Etorikoksiibi kasutamisel koos kummagi nimetatud ravimiga tuleb kontrollida neerufunktsiooni.
Farmakokineetilised koostoimed
Etorikoksiibi toime teiste ravimite farmakokineetikale
Liitium. MSPVAd vähendavad liitiumi eritumist neerude kaudu, mille tagajärjel suureneb liitiumi plasmakontsentratsioon. Vajadusel tuleb hoolikalt jälgida vere liitiumisisaldust ja korrigeerida liitiumi
annust kombineeritud ravi ajal või MSPVA ärajätmisel.
Metotreksaat. Etorikoksiibi 60, 90 või 120 mg toimet hinnati kahes uuringus, kus seda manustati üks kord päevas seitsme päeva jooksul patsientidele, kes said reumatoidartriidi raviks üks kord nädalas
metotreksaati annustes 7,5...20 mg. Etorikoksiibi 60 ja 90 mg-l puudus toime metotreksaadi plasmakontsentratsioonile või renaalsele kliirensile. Ühes uuringus puudus ka etorikoksiibi 120 mg-l
toime metotreksaadi plasmakontsentratsioonile või renaalsele kliirensile. Teises uuringus suurenes etorikoksiib 120 mg kasutamisel metotreksaadi plasmakontsentratsioon keskmiselt 28%, samas
vähenes metotreksaadi renaalne kliirens 13%. Etorikoksiibi ja metotreksaadi koosmanustamisel tuleb patsiente jälgida metotreksaadiga seotud toksilisuse suhtes.
Suukaudsed rasestumisvastased vahendid. Etorikoksiibi 120 mg manustamisel koos suukaudsete rasestumisvastaste tablettidega, mis sisaldasid 35 µg etinüülöstradiooli ja 0,5...1 mg noretindrooni, 21
päeva jooksul kas koos või 12-tunnise vahega, suurenes etinüülöstradiooli kontsentratsioonikõvera alune pindala (AUC0-24h) 50...60%; samas ei suurenenud noretindrooni kontsentratsioon kliiniliselt
olulisel määral. Sobiva suukaudse kontratseptiivi valimisel etorikoksiibravi ajal tuleb arvestada etinüülöstradiooli kontsentratsiooni suurenemisega. Etinüülöstradiooli kontsentratsiooni suurenemine
võib kaasa tuua suukaudsete rasestumisvastaste vahenditega seotud kõrvaltoimete (nt venoosne trombemboolia riskigrupi naistel) esinemissageduse suurenemise.
Prednisoon/prednisoloon. Koostoimeuuringutes puudus etorikoksiibil kliiniliselt oluline toime prednisooni/prednisolooni farmakokineetikale.
Digoksiin. 120 mg etorikoksiibi manustamine üks kord ööpäevas tervetele vabatahtlikele 10 päeva jooksul ei muutnud püsikontsentratsiooni tingimustes digoksiini kontsentratsioonikõvera alust pindala
(AUC0-24h) ega eritumist neerude kaudu. Täheldati digoksiini maksimaalse plasmakontsentratsiooni suurenemist (ligikaudu 33%). See tõus ei ole enamike patsientide puhul üldiselt oluline. Ent seda tuleb
arvesse võtta etorikoksiibi ja digoksiini samaaegselt kasutavate patsientide puhul, kellel on kõrgenenud risk digoksiinimürgistuse tekkeks.
Etorikoksiibi toime sulfotransferaaside poolt metaboliseeritavatele ravimitele
Etorikoksiib on inimese sulfotransferaaside (eriti SULT1E1) aktiivsuse inhibiitor ning on näidatud, et ta suurendab etinüülöstradiooli kontsentratsiooni seerumis. Kuna teadmised sulfotransferaaside toime
kohta on hetkel piiratud ning nende kliinilist tähtsust paljude ravimite puhul veel uuritakse, peaks ettevaatlik olema etorikoksiibi manustamisel koos peamiselt inimese sulfotransferaaside poolt
metaboliseeritavate ravimitega (nt suukaudne salbutamool ja minoksidiil).
Etorikoksiibi toime CYP isoensüümide poolt metaboliseeritavatele ravimitele
In vitro uuringute põhjal ei ole oodata tsütokroom P450 (CYP) isoensüümide 1A2, 2C9, 2C19, 2D6,
2E1 või 3A4 pärssimist etorikoksiibi toimel. Tervetel isikutel teostatud uuringus ei muutnud 120 mg etorikoksiibi manustamine päevas maksa CYP3A4 aktiivsust, mida hinnati erütromütsiini
hingamistesti põhjal.
Teiste ravimite toime etorikoksiibi farmakokineetikale
Etorikoksiibi metabolism sõltub CYP ensüümidest. CYP3A4 soodustab etorikoksiibi metabolismi in vivo. In vitro uuringud näitavad, et CYP2D6, CYP2C9, CYP1A2 ja CYP2C19 võivad samuti
katalüüsida põhilist metaboolset teed, kuid nende kvantitatiivset rolli ei ole in vivo uuritud.
Ketokonasool. Tugeval CYP3A4 inhibiitoril ketokonasoolil, mida manustati tervetele vabatahtlikele annuses 400 mg üks kord ööpäevas 11 päeva jooksul, ei olnud kliiniliselt olulist toimet 60 mg
etorikoksiibi ühekordse annuse farmakokineetikale (AUC 43% suurenemine).
Rifampitsiin. Etorikoksiibi manustamisel koos rifampitsiiniga, mis on tugev CYP ensüümide induktor,
vähenes etorikoksiibi plasmakontsentratsioon 65%. Selle koostoime tulemusel võivad etorikoksiibi ja rifampitsiini samaaegsel kasutamisel haiguse sümptomid uuesti avalduda. Kuigi need andmed võivad
tähendada etorikoksiibi annuse suurendamise vajadust, ei ole etorikoksiibi iga näidustuse puhul uuritud soovitatust suuremate annuste manustamist koos rifampitsiiniga, mistõttu seda ei soovitata (vt
4.2).
Antatsiidid. Antatsiidid ei mõjuta etorikoksiibi farmakokineetikat kliiniliselt olulisel määral.

4.6 Rasedus ja imetamine
Rasedus
Etorikoksiibi, nagu ka teisi COX-2 inhibeerivaid ravimeid, ei soovitata rasedust planeerivatel naistel kasutada.
Etorikoksiibi kasutamise kohta raseduse ajal puuduvad kliinilised andmed. Loomkatsetes on ilmnenud reproduktsioonitoksilisus (vt 5.3). Oht inimese raseduse puhul ei ole teada. Nagu teisedki
prostaglandiinide sünteesi inhibeerivad ravimid, võib etorikoksiib põhjustada emaka inertsust ja arterioosjuha enneaegset sulgumist raseduse viimasel trimestril. Etorikoksiib on kogu raseduse vältel
vastunäidustatud (vt 4.3). Kui naine ravi ajal rasestub, tuleb ravi etorikoksiibiga lõpetada.
Imetamine
Ravimi rinnapiima eritumise kohta inimesel andmed puuduvad. Imetavatel rottidel eritub etorikoksiib piima. Etorikoksiibi kasutavad naised ei tohi last rinnaga toita. (Vt 4.3 ja 5.3.)

4.7 Toime reaktsioonikiirusele
Etorikoksiibi toime kohta autojuhtimisele ja masinate käsitsemise võimele ei ole uuringuid läbi viidud.
Patsiendid, kellel esineb etorikoksiibi kasutamise ajal pearinglust või uimasust, ei tohi autot juhtida ega masinatega töötada.

4.8 Kõrvaltoimed
Kliinilistes uuringutes on hinnatud ARCOXIA ohutust ligikaudu 4800 inimesel, sealhulgas umbes 3400-l osteoartroosi, reumatoidartriidi või kroonilise alaseljavaluga patsiendil (umbes 600
osteoartroosi või reumatoidartriidiga patsienti sai ravi ühe aasta jooksul või kauem).
Kliinilistes uuringutes oli kõrvaltoimete profiil sarnane osteoartroosi või reumatoidartriidiga patsientidel, keda raviti etorikoksiibiga ühe aasta jooksul või kauem.
Ägedate podagrahoogude kliinilises uuringus said patsiendid 120 mg etorikoksiibi üks kord päevas kaheksa päeva jooksul. Selles uuringus täheldatud kõrvaltoimed olid üldiselt sarnased nendega, mida
kirjeldati kombineeritud osteoartroosi, reumatoidartriidi ja kroonilise alaseljavalu uuringutes.
Kliinilistes uuringutes kirjeldati järgmisi kõrvaltoimeid suurema esinemissagedusega kui platseebo puhul osteoartroosi, reumatoidartriidi või kroonilise alaseljavaluga patsientidel, kes said etorikoksiibi
annuses 60 mg või 90 mg kuni 12 nädala jooksul, või on nendest kõrvaltoimetest teatatud turustamisjärgselt:
[Väga sage (>1/10) Sage (>1/100, <1/10) Aeg-ajalt (>1/1000, <1/100) Harv (>1/10000, <1/1000)
Väga harv (<1/10000, sealhulgas üksikjuhud)]
Infektsioonid ja infestatsioonid:
Aeg-ajalt: gastroenteriit, ülemiste hingamisteede infektsioon, kuseteede infektsioon.
Immuunsüsteemi häired:
Väga harv: ülitundlikkusreaktsioonid, sh angioödeem, anafülaktilised/anafülaktoidsed reaktsioonid.
Ainevahetus- ja toitumishäired:
Sage: tursed/vedelikupeetus.
Aeg-ajalt: söögiisu suurenemine või vähenemine, kehakaalu suurenemine.
Psühhiaatrilised häired:
Aeg-ajalt: ärevus, depressioon, vaimse teravuse langus.
Närvisüsteemi häired:
Sage: pearinglus, peavalu.
Aeg-ajalt: maitsehäire, unetus, paresteesia/hüpesteesia, somnolentsus.
Silma kahjustused:
Aeg-ajalt: ähmane nägemine.
Kõrva ja labürindi kahjustused:
Aeg-ajalt: tinnitus.
Südame häired:
Aeg-ajalt: kongestiivne südamepuudulikkus, mittespetsiifilised muutused EKG-s.
Väga harv: müokardiinfarkt.
Vaskulaarsed häired:
Sage: hüpertensioon.
Aeg-ajalt: näopunetus.
Väga harv: tserebrovaskulaarne haigusjuht.
Respiratoorsed, rindkere ja mediastiinumi häired:
Aeg-ajalt: köha, hingeldus, ninaverejooks.
Seedetrakti häired:
Sage: seedetrakti häired (nt kõhuvalu, kõhupuhitus, kõrvetised), kõhulahtisus, düspepsia, ebamugavustunne ülakõhus, iiveldus.
Aeg-ajalt: pingetunne kõhus, happe refluks, sooletalitluse muutused, kõhukinnisus, suukuivus, seedetrakti haavand, ärritatud soole sündroom, ösofagiit, suuõõne haavand, oksendamine.
Väga harv: peptilised haavandid, sh seedetrakti perforatsioon ja verejooks (peamiselt eakatel).
Naha ja nahaaluskoe kahjustused:
Aeg-ajalt: verevalum, näoturse, sügelus, lööve.
Väga harv: urtikaaria.
Lihas-skeleti, sidekoe ja luude kahjustused:
Aeg-ajalt: lihaskrambid/spasmid, lihas-skeleti valu/jäikus.
Neerude ja kuseteede häired:
Aeg-ajalt: proteinuuria.
Väga harv: neerupuudulikkus, mis on ravi lõpetamise järgselt tavaliselt pöörduv (vt 4.4).
Üldised häired ja manustamiskoha reaktsioonid:
Sage: jõetus/väsimus, gripitaoline haigus.
Aeg-ajalt: valu rinnus.
Laboriuuringud:
Sage: maksaensüümide (ALT, AST) aktiivsuse suurenemine.
Aeg-ajalt: vere uureasisalduse suurenemine, kreatiinfosfokinaasi aktiivsuse suurenemine, hematokriti langus, hemoglobiinisisalduse vähenemine, hüperkaleemia, leukotsüütide ja trombotsüütide arvu
vähenemine, seerumi kreatiniinisisalduse suurenemine, kusihappesisalduse suurenemine.
Järgmisi raskeid kõrvaltoimeid on kirjeldatud seoses MSPVAde kasutamisega ja neid ei saa välistada etorikoksiibi puhul: nefrotoksilisus, sh interstitsiaalne nefriit ja nefrootiline sündroom;
hepatotoksilisus, sh maksapuudulikkus ja ikterus; naha-limaskesta kõrvaltoimed ja rasked nahareaktsioonid (vt 4.4).

4.9 Üleannustamine
Kliinilistes uuringutes ei ole etorikoksiibi üleannustamist kirjeldatud.
Etorikoksiibi manustamisel kliinilistes uuringutes ühekordsetes kuni 500 mg annustes ja korduvates kuni 150 mg päevaannustes kuni 21 päeva jooksul ei ilmnenud olulist toksilisust.
Üleannustamise korral tuleb rakendada tavalisi meetmeid: imendumata ravim tuleb seedetraktist eemaldada, patsienti tuleb kliiniliselt jälgida ja vajadusel sümptomaatiliselt ravida.
Etorikoksiib ei ole hemodialüüsitav; ei ole teada, kas ravim on eemaldatav peritoneaaldialüüsi teel.

5.1 Farmakodünaamilised omadused

Farmakoterapeutiline grupp: mittesteroidsed põletiku- ja reumavastased ained, koksiibid

ATC kood: M01AH05

Etorikoksiib on mittesteroidne põletikuvastane aine (MSPVA), mis on terapeutiliste annuste juures suukaudselt toimiv selektiivne tsüklooksügenaas-2 (COX-2) inhibiitor.
Kliinilise farmakoloogia uuringutes inhibeeris ARCOXIA annustes kuni 150 mg ööpäevas annusest sõltuvalt COX-2, mõjutamata oluliselt COX-1 aktiivsust. Etorikoksiib ei pärssinud mao
prostaglandiinide sünteesi ega mõjutanud trombotsüütide funktsiooni.
Tsüklooksügenaas vastutab prostaglandiinide sünteesi eest. On identifitseeritud kaks isovormi – COX-1 ja COX-2. COX-2 on ensüümi isovorm, mida indutseerivad põletikueelsed stiimulid ja mis
vastutab valu-, põletiku- ja palavikumediaatorite sünteesi eest. COX-2 osaleb ka ovulatsiooni, implantatsiooni ja arterioosjuha sulgumise protsessis, neerufunktsiooni regulatsioonis ja
kesknärvisüsteemi funktsioonides (palaviku induktsioon, valu tajumine ja kognitiivne funktsioon).
Sellel võib olla roll ka haavaparanemises. COX-2 on inimesel leitud maohaavandeid ümbritsevast koest, kuid selle tähtsus haavaparanemises ei ole kindlaks tehtud.
Ligikaudu 3100 patsienti raviti etorikoksiibiga annuses 60 mg ööpäevas 12 nädalat või kauem.
Märgatavat erinevust raskete trombootiliste kardiovaskulaarsete juhtumite esinemissageduse osas patsientidel, kes said etorikoksiibi annuses 60 mg, platseebot või mitte-naprokseen MSPVA-sid, ei
täheldatud. Siiski oli nende juhtumite esinemissagedus suurem etorikoksiibi saanud patsientidel kui neil, kes said 500 mg naprokseeni 2 korda ööpäevas. Antitrombootilise toime erinevus mõnede COX-1
inhibeerivate MSPVA-de ja COX-2 selektiivsete inhibiitorite vahel võib olla kliiniliselt oluline patsientidel, kellel on trombemboolsete juhtumite tekkerisk. COX-2 inhibiitorid vähendavad
süsteemse (ja seeläbi võimalikult endoteliaalse) prostatsükliini moodustumist trombotsüütide tromboksaani mõjutamata. Nende leidude kliiniline tähtsus ei ole kindlaks tehtud.
Osteoartroosiga patsientidele etorikoksiibi 60 mg üks kord ööpäevas manustamisel vähenes oluliselt valu ja paranes patsiendi hinnang haigusele. Ravimi toimet täheldati juba teisel ravipäeval ja see jäi
püsima kuni 52 nädala jooksul.
Reumatoidartriidiga patsientidele etorikoksiibi 90 mg üks kord ööpäevas manustamisel paranesid oluliselt valu, põletik ja liikuvus. Soodsad toimed püsisid 12-nädalaste raviperioodide vältel.
Ägeda podagrahooga patsientidel leevendas etorikoksiib 120 mg üks kord ööpäevas 8-päevase raviperioodi jooksul mõõdukat ja tugevat liigesevalu ja põletikku võrreldavalt indometatsiiniga
annuses 50 mg 3 korda ööpäevas. Valuvaigistav toime ilmnes juba 4 tundi pärast ravi alustamist.
Uuringutes, mille eesmärk oli kindlaks määrata etorikoksiibi toime algus, avaldus ravimi toime juba 24 minutit pärast manustamist.
Kahes 12-nädalases topeltpimedas endoskoopiauuringus oli seedetraktihaavandite kumulatiivne esinemissagedus oluliselt väiksem patsientidel, kes said raviks 120 mg etorikoksiibi üks kord
ööpäevas, võrreldes patsientidega, kes said kas 500 mg naprokseeni 2 korda ööpäevas või 800 mg ibuprofeeni 3 korda ööpäevas. Etorikoksiibi puhul oli haavandite esinemissagedus suurem kui
platseebogrupis.
Ligikaudu 4000-l osteoartroosi, reumatoidartriidi või kroonilise alaseljavaluga patsiendil teostatud 8 kliinilise uuringu kombineeritud analüüs hindas järgmiste sündmuste esinemissagedust: 1) ravi
katkestamine seedetrakti ülemise osa sümptomite tõttu; 2) ravi katkestamine mistahes seedetrakti kõrvaltoime tõttu; 3) gastroprotektiivsete ravimite esmakordne kasutamine; 4) mistahes seedetraktile
toimivate ravimite esmakordne kasutamine. Etorikoksiibi (60, 90 või 120 mg ööpäevas) saanud patsientidel oli nimetatud sündmuste risk ligikaudu 50% väiksem võrreldes patsientidega, kes said
raviks 500 mg naprokseeni 2 korda päevas või 50 mg diklofenakki 3 korda päevas. Etorikoksiibi ja platseebo vahel puudusid statistiliselt olulised erinevused.

5.2 Farmakokineetilised omadused
Imendumine
Suu kaudu manustatud etorikoksiib imendub seedetraktist hästi. Absoluutne biosaadavus on ligikaudu 100%. Püsikontsentratsiooni tingimustes saabub ravimi maksimaalne kontsentratsioon plasmas
(geomeetriline keskmine Cmax=3,6 µg/ml) umbes 1 tund (Tmax) pärast 120 mg manustamist tühja kõhuga täiskasvanutele. Keskmine kontsentratsioonikõvera alune pindala (AUC0-24h) oli 37,8
µg•h/ml. Terapeutilise annusevahemiku piires on etorikoksiibil lineaarne farmakokineetika.
Ravimi manustamisel koos toiduga (rasvarikka einega) puudus toime etorikoksiibi imendunud kogusele pärast 120 mg annuse manustamist. Toit mõjutas imendumise kiirust, mille tulemuseks oli
maksimaalse plasmakontsentratsiooni 36% vähenemine ja Tmax pikenemine 2 tunni võrra. Neid andmeid ei loeta kliiniliselt olulisteks. Kliinilistes uuringutes manustati etorikoksiibi söögiaegadest
sõltumatult.
Jaotumine
Etorikoksiibi seonduvus plasmavalkudega kontsentratsioonivahemikus 0,05...5 µg/ml on umbes 92%.
Jaotusruumala püsikontsentratsiooni tingimustes on inimestel umbes 120 l.
Rottidel ja küülikutel läbib etorikoksiib platsentaarbarjääri, rottidel ka hematoentsefaalbarjääri.
Metabolism
Etorikoksiib metaboliseerub ulatuslikult, <1% annusest eritub uriiniga muutumatul kujul. Põhilist metaboolset teed, mis viib 6’-hüdroksümetüülderivaadi moodustumiseni, katalüüsivad tsütokroom
P450 süsteemi (CYP) ensüümid. CYP3A4 soodustab etorikoksiibi metabolismi in vivo. In vitro uuringud näitavad, et CYP2D6, CYP2C9, CYP1A2 ja CYP2C19 võivad samuti katalüüsida põhilist
metaboolset teed, kuid nende kvantitatiivset rolli ei ole in vivo uuritud.
Inimesel on leitud viis metaboliiti. Etorikoksiibi põhimetaboliit 6’-karboksüülhappe derivaat moodustub 6’-hüdroksümetüülderivaadi edasise oksüdatsiooni käigus. Need põhimetaboliidid on kas
inaktiivsed või nõrgad COX-2 inhibiitorid. Ükski metaboliit ei inhibeeri COX-1.
Eliminatsioon
Pärast 25 mg radioaktiivselt märgistatud etorikoksiibiannuse ühekordset veenisisesest manustamist tervetele uuritavatele avastati 70% radioaktiivsusest uriinis ja 20% väljaheites, enamasti
metaboliitidena. Alla 2% ravimist leiti muutumatul kujul.
Etorikoksiibi eliminatsioon toimub peaaegu täielikult metaboliseerumise teel, millele järgneb eritumine neerude kaudu. Etorikoksiibi püsikontsentratsioon plasmas saabub 7 päeva jooksul pärast
120 mg 1 kord päevas manustamist, kumulatsioonikoefitsient on ligikaudu 2, mis vastab umbes 22- tunnisele poolväärtusajale. Plasmakliirens pärast 25 mg annuse veenisisest manustamist on umbes 50
ml/min.
Patsientide erigrupid
Eakad patsiendid. Eakatel (65-aastastel ja vanematel) ja noorematel patsientidel on ravimi farmakokineetika sarnane.
Sugu. Etorikoksiibi farmakokineetika on meestel ja naistel sarnane.
Maksapuudulikkus. Kergekujulise maksapuudulikkusega patsientidel (Child-Pugh skoor 5-6) oli 60 mg etorikoksiibi manustamise järgselt keskmine AUC umbes 16% kõrgem kui samas annuses ravi
saanud tervetel uuritavatel. Keskmise raskusega maksapuudulikkuse korral (Child-Pugh skoor 7-9) oli 60 mg etorikoksiibi ülepäeviti manustamise järgselt keskmine AUC sarnane tervete uuritavatega,
kes manustasid 60 mg etorikoksiibi 1 kord päevas. Raskekujulise maksapuudulikkusega patsientide (Child-Pugh skoor =10) kohta kliinilised ja farmakokineetilised andmed puuduvad. (Vt 4.2 ja 4.3.)
Neerupuudulikkus. Etorikoksiibi ühekordse 120 mg annuse farmakokineetika keskmise raskusega ja raskekujulise neerupuudulikkuse korral, samuti hemodialüüsi saavatel lõppstaadiumis neeruhaigusega
patsientidel ei erinenud oluliselt tervete vabatahtlike omast. Hemodialüüsi mõju ravimi eliminatsioonile oli ebaoluline (dialüüsi kliirens u 50 ml/min). (Vt 4.3 ja 4.4.)
Lapsed. Alla 12-aastastel lastel ei ole etorikoksiibi farmakokineetikat uuritud.
Noorukitel (vanuses 12...17 aastat) läbi viidud farmakokineetika uuringus (n=16) oli 40...60 kg kaaluvatel ja 60 mg etorikoksiibi saavatel ning >60 kg kaaluvatel ja 90 mg etorikoksiibi saavatel
noorukitel ravimi farmakokineetika sarnane täiskasvanute omaga, kes said 90 mg etorikoksiibi üks kord päevas. Lastel ei ole etorikoksiibi ohutus ja efektiivsus kindlaks tehtud (vt 4.2 Lapsed).

5.3 Prekliinilised ohutusandmed
Prekliinilistes uuringutes ei ole ilmnenud etorikoksiibi genotoksilist toimet. Hiirtel ei olnud etorikoksiib kantserogeenne. Rottidel täheldati hepatotsellulaarsete ja kilpnäärme follikulaarsete
adenoomide teket inimeste päevasest annusest (90 mg) üle 2 korra suuremate annuste manustamisel iga päev ligikaudu 2 aasta vältel. Seda tüüpi tuumorid on maksa CYP ensüüminduktsiooni
liigispetsiifiline tagajärg. Etorikoksiib ei põhjusta maksa CYP3A ensüüminduktsiooni inimestel.
Rottidel suurenes etorikoksiibi seedetrakti toksilisus annuse ja manustamisaja suurendamisel. 14- nädalases toksilisuse uuringus viis etorikoksiibi inimese terapeutilisest annusest suuremate annuste
kasutamine seedetrakti haavandite tekkeni. 53- ja 106-nädalases toksilisuse uuringus täheldati seedetrakti haavandeid ka inimese terapeutilise annusega võrreldavate annuste kasutamisel. Suurte
annuste kasutamisel tekkisid koertel muutused neerudes ja seedetraktis.
Etorikoksiib ei olnud teratogeenne reproduktsioonitoksilisuse uuringutes, mille käigus manustati ravimit rottidele annuses 15 mg/kg/päevas (see on umbes 1,5 korda suurem inimese päevaannusest
(90 mg)). Küülikutel täheldati raviga mitte seotud loote väliseid või skeleti väärarenguid.
Etorikoksiibravi saanud küülikutel täheldati annusega mitteseotud kardiovaskulaarsete väärarengute madalat esinemissagedust. Seos raviga ei ole kindlaks tehtud. Rottidel ja küülikutel ei leitud toimeid
embrüole/lootele süsteemsete kontsentratsioonide juures, mis on võrdsed või väiksemad inimese päevaannuse (90 mg) kasutamisel saavutatutest. Embrüo/loote elulemuse vähenemist täheldati aga
annuste kasutamisel, mis on =1,5 korda suuremad inimesel kasutatavast annusest. (Vt 4.3 ja 4.6.)
Etorikoksiib eritub lakteerivate rottide piima kontsentratsioonides, mis on kaks korda suuremad plasmakontsentratsioonist. Emasloomale laktatsiooni ajal manustatud etorikoksiib põhjustas poja
kehakaalu vähenemist.

6.1 Abiainete loetelu
Tableti sisu: kaltsiumvesinikfosfaat (veevaba), kroskarmelloosnaatrium, magneesiumstearaat, mikrokristalne tselluloos.
Tableti kate: karnaubavaha, laktoosmonohüdraat, hüpromelloos, titaandioksiid (E171), glütserooltriatsetaat. 60 mg ja 120 mg tabletid sisaldavad ka indigokarmiini (E132) ja kollast raudoksiidi (E172).

6.2 Sobimatus
Ei ole kohaldatav.

6.3 Kõlblikkusaeg
2 aastat.

6.4 Säilitamise eritingimused
Hoida originaalpakendis.

6.5 Pakendi iseloomustus ja sisu
60 mg, 90 mg ja 120 mg: 7 tabletti blistris; 7 (1x7), 14 (2x7) või 28 (4x7) tabletti pakendis.

6.6 Kasutamis- ja käsitsemisjuhend
Erinõuded puuduvad.
Müügiloa hoidja:
Merck Sharp & Dohme OÜ
Peterburi tee 46, 11415 Tallinn
Eesti
Müügiloa nr:
Tablett 60 mg - 393202, tablett 90 mg - 393102, tablett 120 mg - 393002.
Esmase müügiloa/müügiloa uuendamise kuupäev:
16. august 2002
SPC teksti kaasajastamise kuupäev:
Oktoober 2004, ACX-ETA-20042809
SPC sisestamise kuupäev:
24.03.2005
Küsi apteekrilt