AMITRIPTYLIN NYCOMED TBL 25MG N100

Retseptiravim

4,28 €

0,04 €/tk


Piirhind €4.28

Haigekassa 50% soodustusega €3.39

Haigekassa 75% soodustusega €2.94

Haigekassa 90% soodustusega €2.68

Haigekassa 100% soodustusega €2.5


Ava ravimi infoleht

Toimeaine / Koostis
Amitriptylinum
Toimeaine kogus
25 MG
Ravimivorm / pakend
TBL
Kogus pakendis
N100


AMITRIPTYLIN Nycomed®
Nycomed Sefa

Tabletid

Amitriptülliin
INN. Amitriptylinum
ATC-kood. N06AA09
Ravimvorm ja toimeaine sisaldus. Kilekattega tabletid sisaldavad 10 mg või 25 mg amitriptülliini (amitritpülliinvesinikkloriidina).

Näidustused. Depressioon. Enuresis nocturna lastel.
Annustamine. Depressiooni korral täiskasvanule algannus 25 mg 3 korda ööpäevas. Annust suurendatakse iga päev või ülepäeviti 25 mg võrra, kuni ööpäevase annuseni 150...200 mg, jagatuna 3...4 üksikannuseks (väiksemad annused päevaks ning suurem annus õhtuks). Pärast remissiooni saavutamist vähendatakse annust järk-järgult kuni 100 mg-ni ööpäevas. Lastele, vanuritele ja täiskasvanutele, kes põevad kardiovaskulaarsüsteemi haigusi, ravi algannus 10 mg 3 korda ööpäevas. Annust suurendatakse iga päev või ülepäeviti 10 mg kaupa kuni remissiooni saavutamiseni. Seejärel annust vähendatakse järk-järgult kuni annuseni 30 mg ööpäevas.
Enureesi (Enuresis nocturna) korral üle 12-aastasele lapsele 50 mg enne magamaminekut; alla 12-aastasele lapsele 25 mg enne magamaminekut.
Vastunäidustused. Südamepuudulikkus. Ravimata skisofreenia. Glaukoom (diagnoosimata glaukoom võib manifesteeruda). Enne ravi alustamist tuleb patsiendilt küsida, kas tal on esinenud glaukoomi sümptomeid.
Rasedus ja imetamine. Raseduse ajal võib kasutada, välja arvatud kolmel esimesel raseduskuul. Rinnaga toitmine ei ole antidepressantravi ajal soovitatav, kuna ravim eritub rinnapiima. Võimalikud kõrvaltoimed imikul on südame arütmia, uimasus, isutus.
Kõrvaltoimed. Kõige häirivamad antikolinergilised sümptomid on uriinipeetus ja kõhukinnisus, mis esinevad sagedamini eakatel patsientidel. Sageli esineb suukuivus, mis soodustab kaariese teket ning suu limaskesta põletikke. Suukuivus püsib kogu ravi jooksul ning kaob ravi lõpetamisel.
Südame-vereringesüsteemi häired on tõsisemad: südame intra-ventrikulaarse erutusjuhtivuse muutused (His'i kimbu säärte blokaad), samuti erutusjuhtivuse muutused kodadelt vatsakestele (erineva astme atrioventrikulaarne blokaad). Seetõttu tuleb enne ravi alus-tamist teha EKG. Varem diagnoositud erutusjuhtehäired võivad ravi jooksul süveneda. On kindel seos tsükliliste antidepressantide suure plasmakontsentratsiooni ja mainitud raskete kardiotoksiliste kõrval-toimete vahel.
Umbes 20% patsientidel (üle 60-aastastest 50%) esineb ortostaatilist arteriaalse vererõhu langust. See kõrvaltoime esineb isegi ravimi alalävise kontsentratsiooni puhul plasmas. Psüühiliste kõrvaltoimetena võivad esieneda maania- ja segasusseisundid.
Koostoimed. MAO-inhibiitorite ja tsükliliste antidepressantide koos manustamine võib põhjustada ohtlikke kõr-valtoimeid (eriti kui ravi alustatakse MAO-inhibiitoritega ning kui seda seejärel täiendatakse või asendatakse tritsükliliste antidepressantidega). Eelnenud ravist MAO-inhibiitoritega tuleb pidada vahet 14 päeva. Patsiendile, keda ravitakse tsükliliste antidepressan-tidega, ei tohi ordineerida noradrenaliini ega adrenaliini (isegi mitte siis, kui viimast tarvitatakse paiksete tuimastite resorbeerumise vältimiseks), kuna see võib vallandada hüpertensiivse reaktsiooni. Isoprenaliini või füsostigmiini kasutamine koos tsükliliste antidepressantidega suurendab kardiovaskulaarsete kõrvaltoimete ohtu. Dopamiini ja tsükliliste antidepressantide koosmanustamine tõstab vererõhku. Klonidiini, guanetidiini ja metüüldopa vererõhku vähendav toime nõrgeneb. Barbituraadid, (eriti fenobarbitaal) ja antiepileptilised ravimid (nt karbam-asepiin), vähendavad tsükliliste antidepressantide kontsent-ratsiooni vereplasmas (kiirendavad biotransformatsiooni), põhjusta-des ensüümide induktsiooni. Antihistamiinsed ained suurendavad tsükliliste antidepressantide antikoliinergilist toimet. Fluoksetiin (võimalik et ka teised valikulised serotoniini tagasihaarde in-hibiitorid), neuroleptikumid ja tsimetidiin põhjustavad terapeutilistes annustes antidepressantide kontsentratsiooni suurenemist vere-plasmas nende konkureeriva toime tõttu biotransformatsioonile maksas. On kirjeldatud muutusi EKG-s ning toksilisust kesknärvisüs-teemile. Tsüklilised antidepres-sandid tugevdavad amfetamiini toimet. Levodopa samaaegne manustamine suurendab vererõhku ja kardiotoksilisuse ohtu.
Tsükliliste antidepressantide ja baklofeeni samaaegsel manustamisel võib lihastoonus alaneda. Elek-terkrampravi ei nõua muudatusi raviskeemis. Tsüklised antidepressandid suurendavad me-toksaleeni fotosensibiliseerivat toimet.
Üleannustamine. Üleannustamisnähud tekivad kui ööpäevane annus ulatub 10...20 mg/kg. Sümptomid: teadvushäired kuni koomani, lihaskrambid, arteriaalne hüpotensioon, südame erutusjuhtehäired, akommodatsioonihäired, urineerimishäired. Võimalike mürgistus-nähtude korral tuleb kannatanu suunata haiglasse esmaabimeetmete rakendamiseks ja vajadusel intensiivraviks.
Omadused ja farmakokineetika. Amitriptülliin on tritsükliline anti-depressant. Ta inhibeerib serotoniini ja noradrenaliini tagasihaaret neuronites, mistõttu katehhoolamiinide toime tugevneb. Amitriptülliinil on suhteliselt tugev kolino- ja histaminoblokeeriv ning sedatiivne toime.
Antidepressiivne toime avaldub tavaliselt 2...6 nädalat pärast ravi algust, sedatiivne toime algab kiiremini.
Ravim imendub seedetraktist kiiresti ja täielikult. Pärast imendumist jaotub põhiline osa ravimist kudedes. Esmasel maksapassaazil muudetakse umbes 50% amitriptülliinist nortriptülliiniks, millel on samuti antidepressiivne toime. Maksimaalne plasmakontsentratsioon saabub 4 tundi pärast ravimi manustamist, ravimi püsikontsentratsioon vereplasmas saavutatakse 1-nädalase raviperioodi järgselt. Amitriptülliini poolväärtusaeg vereplasmas on 9-25 tundi ning metaboliitide (nt nortriptülliini) puhul 18...95 tundi. Seonduvus vereplasma valkudega on umbes 95%. Terapeutiline kontsentratsioon vereplasmas on vahemikus 370...925 nmol/l (100...260 µg/l) amitriptülliini ja nortriptülliini summana. Amitriptülliin ja nortriptülliin metaboliseeritakse maksas, peamiselt glükuroonhappe konjugeerimise ja hüdroksüleerimise teel. Vähesel osal elanikkonnast on geneetiliselt determineeritud madalam hüdroksüleerimisvõime, mistõttu võib neil esineda toksilise plasmakontsentratsiooni tekkimise oht ka terapeutiliste annuste kasutamisel. Amitriptülliini metaboliidid erituvad uriini ja faecesega. Ainult väike osa ravimist eritub neerude kaudu muutumatul kujul amitriptülliinina. Amitriptülliin ja nortriptülliin läbivad platsentaarbarjääri ning erituvad ka rinnapiima. Kontsentratsioon rinnapiimas sõltub ravimi kontsentratsioonist ema vereplasmas. Amitriptülliini ja nortriptülliini poolväärtusaeg vereplasmas pikeneb kahjustatud maksatalitluse korral ning vanemaealistel patsientidel tingituna metaboliseerimisvõime langusest.
Abiained. Kartulitärklis, propüleenglükool, talk, laktoosmonohüdraat, magneesiumstearaat (E 470 b), metüülhüdroksüpropüültselluloos (E 464), mikrokristalliline tselluloos (E 460), povidoon (E 1201), titaandioksiid (E 171).
Säilitamine ja kõlblikkusaeg. Toatemperatuuril, 5 aastat.
Pakend. Tabletid 10 mg, 50 tk klaaspudelis.
Tabletid 25 mg, 50 või 100 tk klaaspudelis.

Info - tootja esindajalt 26.03.02


Küsi apteekrilt